Alice Lill. Foto: ITK
Alice Lill. Foto: ITK

INTERVJUU | Aasta arst Alice Lill tunneb muret sisearstide järelkasvu pärast maakondades

Eestis on sisearstide puudus ja need sisearstid, kes praegu suurtest tõmbekeskustest eemal töötavad, võivad väga suure koormuse tõttu läbi põleda, rääkis aasta arst 2020, Ida-Tallinna Keskhaigla sisehaiguste keskuse ning COVID osakonna juhataja Alice Lill.

Avaldatud Viimati uuendatud

Detsembris valiti teid ITK aasta arstiks ja nüüd Eesti aasta arstiks. Mida selline tunnustamine, need tiitlid teie jaoks tähendavad?

ITK aasta arst on väga meeldiv kolleegide tunnustus ning annab märku, et sisearstide ja sisehaiguste keskuse panust ja tegevusi – loodan, et mitte ainult COVIDi perioodil, vaid muudelgi aegadel – on tähele pandud. Eesti aasta arstiks valimine oli minu jaoks tohutu üllatus. Näen ka siin eeskätt rõõmu selles, et tunnustati sisemeditsiini, sest inimesed teavad meie eriala tegevusest suhteliselt vähe. See on eriala, mis on viimase 10-15 aasta jooksul väga palju oma olemuselt muutunud. See on raskete haigete, ebaselgete diagnooside ja probleemidega tegelev haigla statsionaarne eriala.

Milline oli sisehaiguste arstidele möödunud aasta?

Möödunud aasta oli sisehaiguste arstidele palju väljakutseid esitav. Kui räägime kevadel alanud COVIDi perioodist, siis oli kohe selge, et keskhaiglates ja ilmselt ka regionaalstruktuurides on sisearstid ühed neist, kes hakkavad nende haigetega tegelema. Alguses oli kõik uus ja teadmatust palju. COVIDi kõrval pidi jätkuma ka teiste sisehaigete ravi, kelle voog haiglasse tegelikult mitte kunagi ei lõppe.

Milline on olukord praegu?

Praegu on olukord väga tõsine. See nädal (intervjuu toimus 22. jaanuaril – toim.) on toonud COVID osakonda nii palju uusi haigeid, et meil võivad tekkida probleemid voodikohtadega. Ka tavaline siseosakond on haigeid peaaegu täis.

Kas haiged, kes praegu COVID-19ga haiglasse jõuavad on kuidagi muutunud, kui võrrelda eelmise aasta kevadega?

Kevadega on meil raske võrrelda, sest siis oli meil ITK-s 16 haiget haiglas ja nendega tegelemise periood väga lühike. Praeguseks on meil läbi käinud kindlasti üle 150 haige ja võin öelda, et olukord on pingeline. Me hakkame üha rohkem nägema probleeme, mis tekivad COVIDi põdemise järgselt. Patsientidel võib tekkida väga probleemseid tüsistusi. Lihtsam variant on, kui nad vajavad lisahapnikku, aga tekivad ka bakteriaalsed kopsupõletikud, inimesed on väga nõrgad ja jõuetud. Täna rõõmustas üks patsient selle üle, et kõndis palatis kümme sammu, olles varem teinud igapäevaselt 5-6 km jalutuskäike. Paljud haiged vajavad ka peale isolatsioonist väljumist haiglaravi jätkumist tavaosakonnas.

Kuidas annab praeguses olukorras tunda arstide vähesus, arvestades, et ka arstid jäävad isolatsiooni ja üks arst töötab ju väga sageli rohkem kui ühe koha peal?

Meie osakonnas töötavatest arstidest pole õnneks keegi eneseisolatsiooni ega haigeks jäänud. Aga üldiselt annab arstide vähesus kindlasti tunda. Kui sisearstide baasil loodi COVID osakond, siis pidid kolleegid teistelt erialadelt appi tulema. Siseosakonnas tuli moodustada kaks valveringi, aga inimesi on võimalik kokku lugeda kahe käe näppudel. See kõik kajastub ületundides. Ületundide oht on, et inimesed väsivad. Sa jaksad seda teha võibolla kaks või kolm kuud, aga ega nakatumise osas veel langustrendi ei paista. Me ei tea, mis meid ootab ees märtsis ja aprillis. Inimesed hakkavad väsima.

Kuidas ise tunnete – kas hakkate samuti väsima?

Kindlasti hakkan väsima. Kindlasti. Mul on laual kalender, kuhu olen kirjutanud üles positiivsete testide arvu kogu Eestis ja Tallinnas. See viivitus on 10-12 päeva, kui inimesed on saanud nakkuse ja jõuavad haiglasse. Kui vaatame 10 päeva tagasi, siis näiteks 13. jaanuaril oli Tallinnas 314 positiivset testi, järgmistel päevadel 230 ja 220, mis tähendab meile nüüd töökat nädalavahetust.

Kui meenutada eelmise hooaja algust, siis kuidas oli teie haigla selleks kõigeks valmis?

Eelmisel hooajal pidime olema haigla, kes ei hakka COVID-haigeid vastu võtma. Otsus, et seda tegema peame, tuli hilisel õhtutunnil. Me tegime 36 tunniga osakonna. Tänu infektsionistidele, infektsioonikontrollile ja juhtivate õdede suurele panusele viisime end kurssi reeglite, isikukaitsevahendite ja logistikaga. Ettevalmistav töö oli väga suur. On väga palju detaile, mis tuleb peensusteni läbi mõelda. Näiteks, kuhu keegi võib minna ja kuhu mitte või kuidas haigeid uuringutele viia.

Sügisel oli osakonda lahti teha palju lihtsam, sest siis juba teadsime, kuidas asjad peavad käima. Kindlasti tegi meid sügisel julgemaks see, et oli piisav hulk isikukaitsevahendeid. Kuna me pole haigestunud, siis saame öelda, et isikukaitsevahendite kandmine on efektiivne ja ilma nendeta poleks töö võimalik.

Kas näete, et riigis oleks tulnud või tuleks praegu teha midagi teistmoodi või rohkem, et haigestumus väheneks?

Eesti on tegelikult suhteliselt lahti võrreldes sellega, mis toimub Euroopas. Ma saan hästi aru, et majandus peab toimima ja meil on väga palju probleeme töötusega. Samas kardan väga seda, kui lapsed jälle kooli lähevad. Ma kardan, et toimub samasugune stsenaarium nagu detsembri alguses, et viirus hakkab taas levima koolides, see viiakse koju vanematele ja sealt edasi vanavanematele. Mina oleks teinud ettepaneku, et lapsed on kauem kodus distantsõppel.

Olete öelnud, et aasta arsti tunnustus annab loodetavasti võimaluse rääkida kaasa sisemeditsiini kitsaskohtadega seonduvas. Mida selle all mõtlesite?

Eestis on sisearstide puudus, eeskätt maakonnahaiglates. Need sisearstid, kes praegu maakonnahaiglates töötavad, on väga suure koormusega. Seal on suur läbipõlemise oht. Tallinn ja Tartu on saanud oma arstikohad mehitatud ning meil on hea järelkasv sisehaiguste residentuuris, aga inimesed ei taha minna maakondade haiglatesse. Sisehaiguste osakond on maakonnahaigla täielik süda. Sinna on vaja laia silmaringiga häid arste, kuid neist on puudus peaaegu igal pool – Rakveres, Põlvas, Kuressaares, Viljandis… See on hästi suur probleem, mida oleme ka sisearstide ühenduses arutanud. Ilmselt vajab see riiklikku strateegiat. Olgu see näiteks suurest tõmbekeskustest eemal töötamise eest makstav kõrgem tasu või muud hüved.

Kellele või millise eriala esindajatele annaksite teie aasta arsti tiitli ja miks?

Kui ma vaatan praegu seda tööd, mida teevad meie haiglas ja kõikides teistes haiglates infektsionistid, siis ma arvan, et järgmine aasta arsti tiitel võiks minna infektsioonhaiguste erialale.

Powered by Labrador CMS