Insuldijärgse füsioteraapia kättesaadavus Eestis on ebaühtlane
Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis kaitstud magistritöös uuriti insuldijärgse füsioteraapia kasutamist Eestis aastatel 2010–2020. Tulemused näitasid, et maakonniti on insuldijärgselt füsioteraapia kättesaadavus väga erinev.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Uuringus analüüsiti tervisekassa andmeid enam kui 25 900 insuldihaige kohta, keskendudes füsioteraapia kasutamisele aktiivravi ja järelravi faasis.
Magistritöö autor Hannagret Luks selgitas, et aktiivravi on esmane raviperiood, mille mediaankestus uuringu andmetel oli seitse päeva. Selles etapis said patsiendid füsioteraapiat keskmiselt 2,5 tundi. Järelravi on aktiivravile järgnev etapp, mille käigus patsiendid said haiglapõhist ravi või ambulatoorset taastusravi. Järelravi keskmine kestus oli 22 päeva ning selle käigus sai 54,2% patsientidest füsioteraapiat keskmiselt üheksa tundi.
Uurimistöö tulemused näitasid, et kuigi aktiivravi faasis oli füsioteraapia enamikele patsientidele kättesaadav, vähenes kättesaadavus järelravi faasis märgatavalt.
„Samuti ilmnesid suured erinevused füsioteraapia kättesaadavuses ja mahus erinevate maakondade vahel. Erinevate maakondade patsientidel tuvastati järelravi füsioteraapia kasutamises 1,6–5,5 kordsed erinevused. Kõige parem kättesaadavus oli Põlva maakonnas 64,5 protsendiga, kõige halvem Lääne-Virumaal 40 protsendiga. Järelravi füsioteraapia maht oli ka väiksem, kui ravijuhistes soovitatud.“
Autori sõnul saab positiivsena välja tuua, et vaadeldud perioodi jooksul siiski füsioteraapia järelravi kättesaaadavus aastate jooksul suurenes.
Varakult alustatud füsioteraapia on insuldihaigete jaoks ülioluline, et toetada maksimaalset taastumist ja vähendada liikumatusest tingitud tüsistuste riski. „Esimestel nädalatel pärast insulti on aju plastilisus suurenenud, mistõttu on varajane mobiliseerimine ja taastusravi eriti olulised. Füsioteraapia aitab insuldihaigetel taastada kehalisi funktsioone, parandada liikuvust ja iseseisvust ning seeläbi saavutada parem elukvaliteet,“ rõhutas Hannagret Luks.
Ning lisas, et kvaliteetne taastusravi on esmatähtis sõltumata patsiendi soost, puudest või insuldi tüübist. „On leitud, et hästi koordineeritud statsionaarset ravi saavatel patsientidel on parem elulemus ja nad saavutavad kiiremini iseseisvuse, mis võimaldab neil varem koju naasta. Varasemalt on Eesti kohta näidatud, et väga palju sõltub taastusravi kättesaadavus maakonnast, kus patsient elab ja sellest, kui kättesaadavad taastusravi teenused seal piirkonnas on.“
