Inimeste ajudest leiti mikroplasti

Plasttooted ja -pakendid lagunevad üha väiksemateks plastiosakesteks, mikro- ja nanoplast on saastanud kogu meie elukeskkonna ja kokkupuudet plastiga on täna võimatu vältida. Plasti mõjudest tervisele on vähe teada, kuigi mikro- ja nanoplast on meie söögis, joogivees ja hingatavas õhus. Plastiosakesi leidub inimeste platsentas, lootevedelikus, veres, trombides ja aterosklerootilistes naastudes. Inimeste ajust ei ole plasti varem leitud – aga võib-olla lihtsalt sellepärast, et varem pole otsitud. Nüüd otsiti ja leiti ja järgneb rida küsimusi plasti võimalike neurotoksiliste mõjude ja tervist puudutavate kaugmõjude kohta.

Brasiilias São Paulos koroneri juures rutiinsele lahangule viidud 15 surnud inimese ajudest võeti haistmissibula bioptaadid. Materjali uuriti mikro-Fourier' teisendusega infrapunaspektroskoopial. Kõik uuritavad olid olnud täiskasvanud, kes olid São Paulos elanud vähemalt viis aastat. Välja jäeti inimesed, kellel elupuhuselt oli tehtud mingeid neurokirurgilisi sekkumisi. Uuritavate keskmine vanus oli 70 aastat (vahemikus 33-100 aastat), neist 12 olid mehed ja kolm naised.

Mikroplasti leiti kaheksa uuritava aju haistmissibulatest, kokku 16 sünteetilist polümeeriosakest ja -kiudu, ühelt inimeselt võidi leida ajus 1-4 erinevat plastelementi. Kõige sagedasem polümeer oli polüpropüleen, kuid leiti ka polüamiidi ja polüetüleenvinüülatsetaati. Osakeste suurus jäi vahemikku 5,5-26 μm, kiud olid keskmiselt 21 μm pikkused. Kontaminatsiooniriski hindamiseks viidi spektroskoopia läbi ka tühjadel ja negatiivse kontrolli materjalidel, sealt polümeere ei leitud, seega võib üsna usaldusväärselt väita, et tõepoolest oli plast uuritavate ajude haistmissibulas, mitte ei sattunud sinna pärast proovivõttu kuskilt väliskeskkonnast.

Uuringu puudusteks on väike uuritavate arv, ainult ühe ajupiirkonna uurimine ja ainult ühest geograafilisest regioonist pärit inimeste uurimine. Uuringumetoodika ei võimaldanud üles leida nanoplasti, nii et osa potentsiaalsest plastikoormusest ajus võis märkamata jääda.

See on esimene kord plasti inimeste ajudest leida. Kuna proovid võeti ainult haistmissibulast, pole teada, kas ka teistest ajupiirkondadest plasti leida võib. Ei ole teada, mil viisil plast ajudesse jõuab – kuna uuriti haistmissibulat, siis oletatakse, et mikroplast võib olla sisse hingatud. Uuring teeb murelikuks võimalike neurotoksiliste ja pikaajaliste tervisemõjude osas.

Amato-Lourenço LF, et al. Microplastics in the Olfactory Bulb of the Human Brain. JAMA Netw Open. 2024 Sep 3;7(9):e2440018. doi: 10.1001/jamanetworkopen.2024.40018.