Inga Kuldmäe: pereõena alustamine nõuab tohutut juurdeõppimist

Intervjuu ilmus ajakirja Pereõde mainumbris. Ajakirja saab tellida SIIT.

Olete Eesti Pereõdede Ühingu juhtkonda kuulunud juba aastakümneid – miks otsustasite sel korral enam juhatusse mitte kandideerida?

Olen olnud ühingus asutajaliikmena algusest peale. Ühingu asutamiskoosolek toimus 2000. aastal ehk tänavu peaks tegelikult täituma 25 aastat. Ametlik vormistamine ja kinnitamine oli pool aastat hiljem 2001. aasta 17. aprillil. Olen ühingu juhatuses olnud piisavalt kaua ja otsustasin juhatusse enam mitte kandideerida. Loodan, et saan võimalusel kaasa rääkida laiendatud juhatuses.

Mida võiks möödunud 25 aastast suurimate saavutustena välja tuua?

Sellele mõttele, et pereõed võiksid ühineda ja oma organisatsiooni luua, tuli Annely Soots, tema valiti ühingu toetajaliikmeks. Lugesin äsja uuesti meie esimest põhikirja ja võib öelda, et kõik põhimõtted toimivad praegugi: eriala arendamine, koolituste korraldamine, ühe mütsi all olemine ja enda nähtavaks tegemine. Kõik need eesmärgid on praegugi samad.

Aastatega sai osaletud igasugustes töörühmades ja esindatud pereõdesid. Sel ajal õdedega eriti palju ei arvestatud, aga on huvitav, et pereõdesid ikkagi võeti kuulda. Areng on 25 aasta jooksul olnud tormiline. Kui perearstisüsteem alguse sai, siis istus pereõde arstiga vastamisi ühe laua taga ja õde oli pigem nagu sekretär. Ta kirjutas analüüside saatekirjadele nimesid ja broneeris vastu­võtuaegasid.

Kuidas see muutumine n-ö sekre­tärist oma ala iseseisvaks spetsia­listiks toimus? Kas see oli raske või loomulik asjade käik?

Selles mõttes oli raske, et tegelikult ei olnud kõik õed selleks kohe valmis ning ka arstid ei olnud harjunud. See läbimurre, et me saaksime arsti laua tagant eraldi tuppa, oli keeruline ja võttis aega. Olen aastate jooksul aidanud üles ehitada perearstikeskuse ja hiljem tervisekeskuse. Mul oli ettekujutus, milline perearstikeskus võiks olla ja kuidas pereõed võiksid töötada. Selline kogemus aitas mul neis asjades natuke rohkem kaasa rääkida.

Õdede iseseisvumiseks on tulnud õdesid motiveerida ja julgustada. Vanemad õed on suurte kogemustega, nooremad on aga julgemad ja väga iseseisvad. Õdede pidev koolitamine on aidanud iseseisvumisele kaasa. Meie tervisekeskuse arstid ja pereõed töötavad iseseisvalt juba aastaid.

Viimase viie aasta jooksul lisandus nimistute juurde teine õde. Oleme siin katsetanud, milline võiks olla kõige parem töörütm ja koostöö. Muidugi unistame, et ühe nimistu kohta oleks kolm pereõde, kuna arste on vähe ja tööd palju. Pärnus on arstide probleem läinud eriti teravaks, sest arstid vananevad. Pärnu tundub tore mõnus linn, aga noored arstid lähevad peamiselt ikkagi Tartusse või Tallinna.

Kui juba arstid alguses tõrkusid, siis kuidas on patsiendid selle muutuse vastu võtnud, et pereõde on iseseisev spetsialist?

Sellega on läinud väga kaua aega. Oleme pidanud harjutama süsteemi, et patsient pöördub kõigepealt õe poole. Tänapäevalgi tuleb ette, et esimesena tahetakse arsti, aga kui õde hakkab küsima ja patsient saab aru, et saab temalt abi, siis hakkab ta õele oma tervisemurest või probleemist rääkima. Enamiku patsientidega probleemi ei teki, aga siiski pole kõik sellega siiamaani nõus.

Kas pigem vanemad patsiendid?

Ka nooremad. Pereõde kaasab vajadusel arsti, see töö on meeskonnapõhine, aga patsient ei pruugi sellest kohe aru saada ja nõuab arsti vastuvõttu.

Mida võiks veel muuta, et pere­õdedel oleks rohkem võimalusi iseseisvalt töötada?

See puudutab seadusandlust. Meie seadused on ikka veel arstikesksed. Hea näide on töövõimetuslehtede avamine ja lõpetamine. Oleme seda kogu aeg teinud, aga see polnud tegelikult seadusega lubatud.

Seadusandlus peaks selliste asjade korral kiiremini järele tulema. Ma usun, et nüüd nii pereõenduses kui ka muudel õenduse erialadel ikkagi õdedega juba arvestatakse ja mõeldakse muudatusi tehes ka õenduse peale.

Retseptiõigus on õdedel nüüd juba aastaid olemas, aga saan aru, et see on väga piiratud ja pigem vähestel?

See on tõesti piiratud ja pole kõigile kohe kättesaadav, sest kursusel on kohtade arv väike ja kursus on kallis, 800 eurot. Kursus kestab pool aastat ja on õppijale töö kõrvalt väga intensiivne. Tööandjale on õpe kulukas. Tööandjaid on väga erinevaid: kes on huvitatud, kes vähem. Minul endal retseptiõigust pole. Ma olen sellele mõelnud, oleksin võimeline kursuse läbima, aga praegu ei soovi. Pereõena on muid olulisi tegevusi ja võimalusi kui retseptile keskendumine. Meie tervisekeskuses on viis pereõde, kes on selle õiguse juba kätte saanud. Mina olen praegu veel vaatleja rollis.

Mida ootate pereõdede ühingu uuelt juhtkonnalt?

Kõige tähtsam on, et nad jätkavad pereõdede eest seismisega, teevad koostööd perearstide seltsi ja pereõendust puudutavate ametkondade ja koostööpartneritega. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et ega seal ühingus ei tehta suurt midagi, aga tegelikult tegutseme ühingus kõik oma põhitöö kõrvalt ja see pole lihtne. Ma tean, et on uusi kandidaate kandideerimas, ja loodan, et nad jätkavad seni tehtut ja et neil on jõudu osaleda erinevates töörühmades. Paraku me ei jõua 6–7 inimesega oma tavapärase töö kõrvalt igale poole.

Kas pereõed on ühingus aktiivsed?

Nii ja naa, võiksid olla aktiivsemad. Kui mingi üleskutse teha, siis vastajaid pole tavaliselt palju. Aga kui meil toimuvad konverentsid, siis pereõed soovivad kokku tulla, osalejaid on üle 300. Kevadel ja sügisel on alati nii toredad kokkusaamised. Näeme pereõdesid, keda muidu ei kohta.

Milliseid takistusi võiks välja tuua, mis praegu pereõenduse arengut pidurdavad?

Õdedel, kes kooli lõpetavad, pole piisavat ettevalmistust, mida on pereõel tegelikult vaja. Näiteks oli mul hiljuti kolmanda kursuse üliõpilane, kes ei olnud lihasesiseseid süste teinud. Mina mõtlesin, et see on üks lihtsamaid asju, aga tema jaoks oli see midagi uut.

Kui õde tuleb koolist või mõnest haiglaosakonnast, siis kohapealne välja­õpe võtab väga kaua aega. Esiteks tuleb arvutiprogrammid selgeks saada, palju on igasuguseid kaasnevaid nüansse, määruseid ja juhendeid, mida on vaja teada.

Nõustamiseks peab olema ettevalmistus ja aeg, sest pereõde peab olema valmis tegema ennetustööd sünnist surmani, tegelema nii ägedate kui ka krooniliste haigustega patsientidega. Valdkond on tohutult lai. Mulle ütles üks noor õde kolmandal tööaastal, et saab alles nüüd aru, mis pereõendus on.

Tervishoiukõrgkoolid teevad kindlasti head tööd ja õppeprogrammid on head, aga kui soovid saada pereõeks, siis pead tohutult ise juurde õppima. Hea on, kui on toetav meeskond. Meie tervisekeskuses on see olemas.

Õdede puudus on terav probleem, aga mis on teie arvates ikkagi peamised põhjused, miks neid pole piisavalt?

Paljud õed jätavad õpingud pooleli. Võib-olla tundub eriala raske või ei olnud päris selget arusaamist, millega on tegu. Paljud õed, kes õpingud lõpetavad, tahavad action’it – kiirabi ja erakorralist meditsiini. Vanusega tekib soov stabiilsuse järele.

Õed, kes on meile haiglasüsteemist üle tulnud, on imestanud, sest algul nad mõtlesid, et see on hästi lihtne töö, aga kui nad olid natuke siin töötanud, said aru, et see pole võrreldav haigla-
tööga.

Meie pole õnneks ühtegi pere­õde kaotanud sellepärast, et ta leiaks, et see töö pole tema jaoks. Loomulikult on kindlasti oluline ka palk, mis võiks õdedel olla suurem.

Saan aru, et teil Ristiku Tervise­keskuses siis õdedest otseselt puudust ei ole?

Praegu on neist natuke vajaka, sest mõni õde on lapsehoolduspuhkusel. Õdesid juurde leida pole eriti lihtne.

Missugune on Teie töö tervise­keskuses?

Meie nimistul on noor perearst. Nimistus on palju südame- ja vere­rõhuhaigeid ning diabeetikuid ehk krooniliste haigustega patsiente. Nimistusse on juurde tulnud imikuid ja noori perekondi. Nimistu suurus on 2200 inimest.

Meie majas töötavad perearstid kahe pereõega. Ülepäeviti olen telefonivalves ja teen vastuvõttu ning tegelen e-perearstikeskusega. Viimane on meie nimistus väga-väga suure mahuga. Inimesed kirjutavad oma probleemidest hästi palju. Ma suhtlen päevas ühe inimesega kirja teel vahel kolm kuni viis korda. Viimaste aastatega on e-perearstikeskuse maht mitmekordselt kasvanud. Kõnesid on samuti palju. Küsitakse nõu väga erinevatel teemadel. Meie tööpäevad on tihedad ja kirjud.

See, kui patsient pöördub e-perearstikeskuse kaudu, on tema jaoks ilmselt mugav, aga kuidas see teile tundub?

Probleem on selles, et inimesed ei kirjuta kohe kõike lahti ja ma pean ikkagi anamneesi täpsustama. Vahel helistan, sest teema on nii lai, et ma ilmselt ei saaks kirjalikult küsides vastuseid kätte. Paljud inimesed ei oska oma probleemi arusaadavalt kirja panna. Saadetakse ka igasuguseid pilte ja videoid, mis vajavad konsulteerimist ja lahendamist. Retsepti pikendamise, haiguslehtede ja hoolduslehtede osas kergendab see natuke tööd küll.

Kas kirjutajad on pigem noored?

Olen selles suhtes vahel väga üllatunud. Näiteks kui üle 80-aastane inimene ütleb, et tal ei ole telefoni ja tal on lihtsam arvutis kirjutada. Aga üldiselt on nooremad tõesti rohkem harjunud seda tegema. Vanemad inimesed tahavad kuulda teise inimese häält ja soovivad suhelda.