Ida-Viru Keskhaigla parim arst on pulmonoloog, kes töötab kardioloogina

Kolleegid märkisid, et Tatjana Borissova teeb oma tööd suure pühendumuse ja armastusega, on täpne, kannatlik ja koostööaldis. Borissova ise leiab, et kuigi töökoormus on suur, sest arste on puudu, siis heaks arstiks kergel tööl ei saagi. “Mida rohkem töötad, seda rohkem saad ju kogemust,” ütleb Borissova intervjuus Med24-le ja kutsub noori arste Ida-Viru haiglasse, kus on heaks praktikaks loodud head tingimused.

Kuidas te kolleegide tunnustusele reageerisite?

Tundsin ennast ebamugavalt. Mulle tundub, et on arste, kes on seda rohkem väärt, aga millegipärast valiti mind. Olen lihtsalt tagasihoidlik töötaja.

Ilmselt olete lihtsalt hea arst?

Võib olla ka nii, aga on palju paremaid kui mina. Olin üllatunud, segaduses ja tundsin ennast ebamugavalt just seetõttu, et ei pea ennast parimaks arstiks. Samas, kui kolleegid mind valisid, ei saanud ka sellest ära öelda, see pole ka ilus. Aitäh neile.

Kolleegid ütlesid, et teete oma tööd südamega.

Loomulikult.

Milline on teie arvates hea arst?

Esimesel kohal on see, et arst peab olema piisavalt haritud. Peale selle mängib rolli, millised suhted on tal kolleegide ja patsientidega, oluline on ka arsti töökus. Kindlasti ei ole see lihtne elukutse.

Te olete teinud seda tööd päris kaua, üle 40 aasta?

Reedan saladuse – olen 73-aastane, juba ammu pensionär. Töötan sellepärast, et näen – meil on arstide puudus, pole töötajaid, aga mina võin veel töötada. Aga üldiselt – kui poleks sellist vajadust, oleksin rahulikult ilmselt juba lõpetanud töö ja elaksin pensioni eest.

Muidugi mulle meeldib mu töö, ei varjagi seda. Midagi muud, kui arstitööd, ma teha ei oskagi.

Miks üldse tahtsite arstiks saada?

Seda on raske öelda, mulle tundus see nooruses lihtsalt huvitavana. Kui ma asusin õppima, sain seda enam aru, et see huvitab mind.

Milline on teie töö praegu?

Olen sisearst. Palju aastaid töötasin pulmonoloogina. Lõpetasin Tartu ülikooli 1976. aastal ja mind suunati Kohtla-Järvele, kus oli vakantne koht. Sellest alates 44 aastat töötasin pulmonoloogina ühel kohal.

See on erandlik, tavaliselt arstid ikkagi liiguvad ühelt kohalt teisele. Üle kahe aasta tagasi, seoses COVID-iga, toimus haiglatöötajate seas rotatsioon, ja juhtus nii, et kardioloogia osakonda ei jäänud arste. Mul paluti pulmonoloogiast minna üle kardioloogiasse. Ma muidugi kartsin, sest ma ei ole kardioloog, aga mind veendi ümber ja nii olen pea kolm aastat töötanud kardioloogia osakonnas.

Algul oli raske, aga mind aidati, ja praegu võin öelda, et saan tööga hakkama. Aga kui kaua ma veel töötan, ei tea. Praegu arste ei jätku ja olen sunnitud edasi töötama.

Kas teil tuli selle tõttu ka palju õppida?

Seda kindlasti, iga arst peab terve elu õppima. See on meie elukutse omapära. Meditsiiniteadus areneb nii kiiresti, et pole võimalik mitte jälgida kõiki uusi ravi- ja diagnostikameetodeid, ravimeid. Siiamaani pean osalema igasugustel seminaridel ja kursustel, et olla kursis kõige uuega. Kui ei õpi, siis väga ruttu mõistad, et oled maha jäänud ja ei saa efektiivselt töötada.

Millised on teie patsiendid?

Kardioloogia- ja pulmonoloogiaosakonnad on tinglikud. Kui kardioloogiaosakonnas on patsiendil lisaks südamehaigustele, vererõhu probleemidele näiteks diabeet või muud haigused, peame ka kõike seda ravima. Seetõttu ei ole meil ainult kardioloogiahaiged, vaid haiged, kellel on ka muud patoloogiad. Ja kõike seda peame paralleelselt ravima.

Kas on palju vanemaid inimesi?

Jah, meie haigete kontingent on võrreldes ajaga, kui hakkasin tööle, palju muutunud. Meil on praegu peamiselt eakad inimesed, noori on harva. Keskmine patsiendi vanus on kuskil 70-75 aasta kandis. Eakatel inimestel on aga alati palju haigusi, mitte ainult südamehaigusi, ja seetõttu tuleb neid kõiki ka ravida.

Kui suur on töökoormus?

Kõigil – nii arstidel kui ka õdedel, on suur koormus, sest töötajaid napib. Isegi kui praegu kardioloogiaosakonnas on kõik arstid olemas, siis ajutiselt mõni ikka puudub, kas on haige, koolitusel vmt, ja teistel tuleb teda asendada. Seetõttu on koormus üldiselt suur.

Kuidas selles olukorras hakkama saate?

Päeva lõpus, nagu enamikul kolleegidel, on väga raske. Raske on juba keskenduda, katsud teha tööd, mis ei ole nii keeruline. Aga juhtub nii mõndagi ja vahel pole valikut – kui päeva lõpus tuleb patsient, siis ei saa ju teda kõrvale jätta. Kui ta satub minu osakonda, pean ta läbi vaatama, temaga töötama. Tuleb ette, et on raske, aga kuidagi peab sellega leppima ja hakkama saama.

Kas arste on ka palju puudu?

Haiglas on palju erinevate erialade arste puudu – endokrinolooge, gastroenterolooge ja teisi. No ja vaadake – ma olen ju pulmonoloog, aga olen sunnitud töötama kardioloogina, sest ei jagu kardiolooge. Mis siin teha, arste ei jätku …

Aga mina seda küsimust lahendada ei saa. Miks näiteks noored arstid, kes lõpetavad Tartu Ülikooli, sõidavad töötama piiri taha? Miks kõik ei jää Eestisse? Miks paljud ei taha töötada Ida-Virumaal?

Võin vaid öelda, et iga noor arst, kes tuleb tööle meie haiglasse, leiab, et siin on loodud hea baas töötamiseks ja uuringuteks. Mingeid erilisi raskusi ei ole, aga koormus on suur, töötada tuleb väga palju. Kui aga arst töötab palju, siis ta üldiselt omandab rohkem kogemusi. Iga noor arst võib meil saada väga hea praktika. Seda enam, et meie haiglat kureerib väga hästi Tartu Ülikooli Kliinikum – alati on võimalus võtta ühendust Tartu arstidega ja nendega konsulteerida, sõita sinna koolitustele.

Meie haigla baas on seega hea, noored arstid võiksid meile tulla. Aga millegipärast on nii, et nad tulevad, hakkavad tööle ja imestavad, kui raske on, kui suur koormus on, ja lähevad meie haiglast ära. Sest töötada on raske. Kui tahad aga saada heaks arstiks, siis kergel tööl sa heaks arstiks ei saa. Mida rohkem töötad, seda rohkem ju kogemust saad.

Millised on kolleegid?

Mul on palju kolleege, nii noori kui ka minuvanuseid, kellega olen töötanud juba palju aastaid koos. Enamjaolt on meil väga head kollegiaalsed suhted. Ideaalne ei ole üheski haiglas, aga enamjaolt on suhted kolleegidega väga head. Kolleegid toetavad üksteist, aitavad vajadusel hädast välja. See on tegelikult väga suur asi, kui tead, et võid kellelegi kindel olla, et keegi aitab sind.

Kuidas te tööst välja lülitute, puhkate?

Puhkamiseks jääb vähe aega, aga muidugi selleta ei saa. Mind aitab see, et armastan väga oma suvilat, kus saan alati puhata vaimsest koormusest. Füüsilist koormust talun selles vanuses paremini kui vaimset. Seetõttu mõjub füüsiline aktiivsus väga hästi.

Lapsed on juba suured ja elavad oma elu. Mees on ka arst, aga tal on tervisega halvemini kui minul, ja tema pidi kolm aastat tagasi töö katkestama. Nii et elame mehega kahekesi, mina töötan, tema on pensionär.