Heli Paluste: tervishoiu personalinappuse leevendamine nõuab järjepidevat tööd

Artikli autor: Heli Paluste, sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht

Artikkel ilmus augusti Lege Artises. Telli ajakiri siit!

Personalinappus tervishoius on teemana olnud mureks pikemalt. Tähelepanu oleme sellele pööranud juba oma esimeses rahvastiku tervise arengukavas (RTA 2009–2020). Praeguses valdkonna kõige olulisemas strateegias RTA 2020–2030 oleme seadnud uued sihid ning eesmärk on jõuda aastaks 2030 Euroopa Liidu keskmise tasemeni.

Selge on, et tervishoiuteenuste kättesaadavuse ning tervisesüsteemi jätkusuutlikkuse tagamise vältimatuks eelduseks on piisav tervishoiutöötajate ja muude vajalike spetsialistide arv. Erinevalt mitmetest teistest elualadest ei vähenda tehnoloogia areng tervishoiutöötajate ja spetsialistide vajadust. Vastupidi, sest koos vananeva ühiskonna ja haigestumise kasvuga suureneb Eestis – nagu ka kõikides arenenud maades – elanike arv, kes vajavad sagedamini ja püsivamalt tervishoiutöötajate professionaalset abi ja erinevaid teenuseid. Personalivajaduse planeerimisel ei saa unustada ka fakti, et gümnaasiumilõpetajate arv on vähenemas.

Pandeemia õppetunnid

COVIDi-pandeemia järgselt on hakatud tööjõu teemast tervishoius rääkima kui kriisist. Keerulistel pandeemia-aastatel ilmnes eriti selgelt, kui otseselt mõjutab personal meie tervisesüsteemi võimekust tulla toime pandeemilise levikuga raske haigusega ning samal ajal ravida plaanilises korras kõiki muid tervisehädasid. COVIDi-osakondadesse raskes seisundis sattunud haiged tunnetasid n-ö omal nahal, kui olulised olid lisaks arstidele ka õdede ja hooldajate käed, mis tõstsid, pöörasid, toetasid, toitsid, manustasid ravimeid ja tegid kõike vajalikku elude päästmiseks. Lisaks kätele pidi neil jätkuma aega ja hoolt ka patsiendi rahustamiseks, julgustamiseks ja lihtsalt suhtlemiseks. Võib isegi öelda, et pandeemia aitas tervishoiu personalimuret ühiskonnas paremini teadvustada ja tähtsustada kõikide teiste valdkondade personalipuuduse kõrval, alates õpetajatest ja lõpetades IT-spetsialistidega.

Küllap just seetõttu jõutigi keset pandeemiat kokkuleppele ka õdede koolitustellimuse suurendamise vajaduses, kuna õdede nappus on ka andmeid vaadates kõige suurem. Sõlmiti konsensuslepe, mis oli pikalt ootel olnud osapoolte erimeelsuste tõttu. Konsensusleppega võtsid osapooled (haridus- ja teadusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi, õdede ja tervishoiutöötajate kutseühenduste, tervishoiu kõrgkoolide ja praktikabaaside esindajad) kohustuse suurendada rakenduskõrghariduses õdede ja teiste spetsialistide õppekohtade arvu, tagada tulevastele tervishoiutöötajatele praktikakohad ja juhendajad, parandada praktika kvaliteeti ning töötada välja juhendajaid ja õppureid motiveeriv praktika rahastuse süsteem.

Lepe näeb ette, et haridus- ja teadusministeerium tagab õppekohtade rahastamise kokkulepitud mahus. Lepiti kokku, et vastuvõetavate tudengite arvu suurendamiseks 700 üliõpilaseni aastas esitatakse haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi koostöös riigi eelarvestrateegia koostamisel vastav lisaraha taotlus. Sotsiaalministeerium võttis endale ka kohustuse kutsuda kokku tervishoiu kutsealade koolituskomisjon, et paika panna kõigi tervishoiu valdkonna töötajate põhiõppe mahud ning esitada need haridus- ja teadusministeeriumile hariduse rahastamise planeerimiseks.

Komisjon kogunes käesoleva aasta kevadel ning tehti esimesed kokkulepped. Leppest lähtuvalt rahastab sotsiaalministeerium 2022.–2023. aastal õdede põhiõppe tööpraktika juhendamist läbi Euroopa Liidu (EL) kriisirahastu REACT-EU toetusmeetme ning praktikabaasid tagavad üliõpilastele õppepraktika kohad ja juhendajad vastavalt õppekohtade arvule. Lisaks analüüsime koos partneritega erinevaid praktika rahastamise võimalusi.

Mida näitavad objektiivsed andmed?

Objektiivseid andmeid vaadates ja neid teiste Euroopa riikidega võrreldes saame uuringu „Health at a Glance: Europe 2022“ põhjal öelda, et viimasel kümnendil on meie õdede ja arstide arv suurenenud, kuid vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt ning Eestis on endiselt vähem õdesid ja arste (Eestis vastavalt 6,5 ja 3,4 ning EL-is 8,3 ja 4,0 töötavat isikut 1000 elaniku kohta).

Tervise Arengu Instituudi tervisestatistika andmebaasi põhjal olid 2021. aastal tervishoius töötavate õdede ja arstide absoluutarvud vastavalt 8632 ja 4568. Kui võrdlusaastaks võtta 2014. aasta, siis olid samad näitajad vastavalt 7551 ja 4418 töötavat isikut ehk kaheksa aastaga kasvas töötavate õdede arv 14,3% ja töötavate arstide arv 3,4%. Kui võrrelda registreeritud arstide ja õdede arvu töötavatega, siis võib sama ajaperioodi muutuse kohta öelda, et veidi vähenes tervishoiusüsteemis oma kutsealal töötavate registreeritud arstide ja ka õdede osakaal: 2014. aastal töötas tervishoius 70% ning 2021 aastal 65% registreeritud arstidest ning õdesid töötas tervishoius 2014. aastal 60% ning 2021. aastal 58% registreeritud õdedest. Arvestama peab muidugi, et registris on ka pensionile jäänud tervishoiutöötajad.

Nende võrdluste põhjal võib öelda, et lisaks põhiõppe rahastamise suurendamisele, mis tagab kokkulepitud õppekohtade arvu ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides, on ka sotsiaalministeeriumi rahastatavad nn „tagasi tervishoidu“ projektid nii arstidele kui ka õdedele asjakohased ja vajalikud ning ka kulutõhusad. Projekt sai 2010. aastal alguse välisraha toel ning seda on jätkatud vastavalt huviliste arvule ja riigi rahalistele võimalustele. Nendega on kindlasti kavas jätkata ka edaspidi. Projekti kaudu pakutakse arsti- või õediplomiga isikutele lühiajalist praktikat koos juhendamisega ning teoreetilist õpet, mis on eelduseks tervishoiutöötajana registrisse saamisel ja sealt edasi kas tööle suundumiseks oma kutsealal, residentuuri või ka õenduse magistriõppesse kandideerimiseks ja edasiseks spetsialiseerumiseks.

Residentuur kui meede

Eriarstide residentuur on tervishoiu tööjõu tagamise üks meede, mida rahastavad tervisekassa ja sotsiaalministeerium lähtuvalt residentuurikomisjonis vastavalt kokku lepitud riigi tellimusele. Viimastel aastatel on residentuurikohtade arvu järjest suurendatud, mis tagab rohkematele ülikooli lõpetanud arstidele võimaluse residentuuri kandideerida. Ühtlasi annab lõpetajate arvust suurem residentuurikohtade arv ka teatava paindlikkuse õppima asuda just soovitud eriala residentuuris Eestis.

Käesoleval aastal oli residentuuritellimus läbi aegade kõige suurem – 195 kohta. Üks prioriteet on olnud peremeditsiini eriala, mille on tinginud eelkõige luhtunud nimistutele perearsti leidmise konkursside osakaal, mitte niivõrd perearstina registris olevate inimeste arv. Residentuuri tellimust suurendati käesoleval aastal 40 inimeseni, kuid see on eri aastatel täitunud erinevalt. Residentuurikohtade üldist täitumist iseloomustabki viimastel aastatel

asjaolu, et see on tellimusest väiksem ning residentuuri tellimuse koostamisel on seda ka arvestatud.

Töötasu, lähtetoetuste ja kaugustasu olulisus

Piisava personaliressursi tagamine on riigi ülesanne. Samas anname endale aru, et see on oluliselt mitmetahulisem teema kui vaid vastuvõtuarvud ja koolitusmahud.

Tööjõu püsimajäämiseks tervishoiusektoris on lisaks tänapäevasele töökeskkonnale (millesse oleme riigina panustanud nii Euroopa Liidu kui ka riigieelarve rahalisi vahendeid) oluline ka tasustada seda vastutusrikast tööd konkurentsivõimelise ja motiveeriva töötasuga. Arstide mediaanbrutopalk koos kõigi lisatasudega oli 2022. aasta märtsis 3681 eurot, õdedel ja ämmaemandatel 2048 eurot ning hooldajatel 1346 eurot, mis eelneva aasta sama perioodiga võrreldes suurenes vastavalt 6%, 7% ja 10%. Samal perioodil oli Eesti keskmine brutokuupalga kasv 12,9%. Tervishoiutöötajate miinimumpalga kollektiivlepete sõlmimine on juba saanud heaks tavaks tervishoiu tööturu osapoolte vahel.

Eraldi on regioonide personalimure lahendamiseks väljaspool Tallinna ja Tartut ning nende lähiümbrust ellu kutsutud lähtetoetuse süsteem haiglavõrgu haiglates või perearstina tööle asuvatele eriarstidele. Eelmisest aastast jõustusid seadusemuudatused, mis võimaldavad varasema 15 000 euro asemel maksta lähtetoetust kuni 45 000 eurot, ka tingimused on senisest paindlikumad. Loodetavasti teeb see toetuse mõjusamaks ning motiveerivamaks, kuid hinnanguid sellele saame anda alles mõne aasta möödudes. Käesoleva aasta numbrid näitavad igatahes huvi suurenemist.

Lähtetoetuste meedet on kavas hakata laiendama apteekritele ning ka tervishoidu naasvatele õdedele. Vastav plaan on avalikkuses juba kajastamist leidnud ning õigusruumi muudatused on töös.

Regionaalse meetmena on väljaspool suuri keskuseid töötavatele perearstidele rahastamise skeemis juba aastaid olnud ka nn kaugusetasu. Lisatasu kõigile perearstidele, kelle tegevuskoht asub väljaspool Tallinna või Tartut ja sellega otseselt piirnevat valda, on 823,41 eurot. Kui kinnitatud nimistuga töötava perearsti tegevuskoht asub lähimast haiglast kaugemal kui 40 km, siis on summa ühes kalendrikuus 1646,82 eurot. Võrdluseks: statistikaameti andmete kohaselt oli Eesti keskmine brutokuupalk 2023. aasta I kvartalis 1741 eurot ja mediaanpalk 1424 eurot.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et personali tagamiseks tervishoius on kitsaskohtade lahendamiseks vaja ette võtta mitmeid tegevusi, seda lisaks põhiõppele ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides ning residentuurile. Neid tegevusi on vaja pidevalt hinnata ja vajadusel kohandada või töötada välja täiendavaid abinõusid. See ülesanne ei saa riigi jaoks kunagi lõplikult täidetud. Käesoleva aasta märtsi lõpus kinnitas terviseminister kogu selle temaatika süsteemseks planeerimiseks eraldi dokumendi „Tervishoiutöötajate nappuse leevendamise strateegiline raamistik“, mis võimaldab erinevate vastutajatega ja rahastajatega tegevusi senisest selgemalt pildis hoida.

Mainimata on jäänud ka tervishoiuasutuste sisene personalipoliitika, mis pole sugugi vähem oluline ning millel on väga tugev mõju tervishoiutöötajate tööga rahulolule ja kutsekindlusele