Heli Kaljusaar: koroonaajal on tulnud teha raskeid valikuid ka plaanilises ravis

Kui kaua olete praeguseks Ida-Tallinna Keskhaigla südamekeskust juhtinud ja kuidas olete uuel kohal sisse elanud?

Alustasin juhina 15. märtsil, kuid samal päeval suleti kogu kardioloogia osakond ning avati 4. COVID-osakond. Asusime teiste osakondade pinnal, neli meie arsti töötasid COVID-osakondades ja vaid käputäis tohtreid jäi järgi. Ravisime oma haigeid sise-, neuroloogia- ja kirurgiaosakonnas. Kus parasjagu kohti oli, sinna patsiendid panime. Nüüd oleme oma pooles osakonnas tagasi olnud poolteist nädalat, kuid pool meie osakonnast on veel praegugi siseosakonna kasutada. Ehk siis normaalne südamekeskuse töö pole veel taastunud. Aga juba see, et saime pool osakonda tagasi, on suur asi. Eelmisest nädalast hakkas tavarütm enam-vähem taastuma ja viimane kardioloog, kes meilt COVID-osakonnas töötas, tuli tagasi. Sellest nädalast on kogu meeskond koos.

Minu jaoks on uude ametisse sisseelamise aeg olnud väga muutuste- ja kohanemisterohke. Palju on tulnud leida lahendusi keerulistele probleemidele. Kui peaaegu voodikohti polegi ja pead tegema nii erakorralist tööd kui ka aitama plaanilisi haigeid, siis võib öelda, et on olnud päris keeruline ja väljakutseid esitav algus. Praeguseks võin öelda, et saime hakkama. Iga algus on raske, kuid kohanesime kiiresti. Tänasest (10. mai – toim) lisandus meie südamekeskusesse kaks uut kardioloogi ehk meie meeskond täienes ja ma arvan, et edaspidi hakkab olema lihtsam.

Kui palju saate keskuse juhtimise kõrvalt teha erialast tööd?

Minu polikliinikuvastuvõtud on säilinud. Meil teeb iga kardioloog ise ka uuringuid, osa teeb ehhokardiograafiat ja koormusteste, kaks kardioloogi tegelevad lisaks angiograafia ja stimulaatorite paigaldusega. Minagi teen oma haigetele ise ehhokardiograafiauuringuid, osalen valvetöös, osakonna haigete pidamises ja vastan e-konsultatsioonidele. ITK-s on kõikidel juhtidel ette nähtud ka tavaarstina praktiseerimine. Mul on 50 protsenti ajast ette nähtud juhtimiseks ja ülejäänud aeg planeeritud kardioloogi tööks. Nii on see meil kogu aeg olnud. See on hea selles mõttes, et näed tavatöö käigus probleemseid kohti. Kui sa aga distantseerid end arstitööst, siis pole juhtimine enam see, mis ta võiks olla.

Mida uue juhina näete, et keskuse töös tuleks muuta?

Eks plaane on ja osa neist viime ka juba ellu. Otsime pidevalt juurde uusi kardiolooge. Meie arstidest on paljud eakad, sh palju pensionäre, kes ühel hetkel tahavad koormust vähendada või pensionile jääda. Uute töötajate leidmine on küllaltki suur proovikivi.

Plaanin teha muutusi meie igapäevatöös. Eesmärk on, et kogu südamekeskus töötaks ühe meeskonnana. Meil on palju allüksusi: statsionaarne osakond, funktsionaaldiagnostika osakond, ambulatoorsel poolel virvendusarütmiaga tegelemine, südamepuudulikkuse kabinet, kardio-onkoloogiliste patsientide ja stimulaatori kontrolli vastuvõtud. Kõigil neil on oma erisused. Minu soov on need väikeste üksustena, samas aga ühtse meeskonnana koos tööle panna. Angiograafia osakonnaga on plaanis koostöö sujuvamaks muuta ja uusi projekte ellu viia. Funktsionaaldiagnostika osakonda tuli 10. mail uus juhataja ja ma arvan, et ka seal algavad teatud muutused, mis siis käivad käsikäes kogu südamekeskuse muutustega.

Lähikuudel on meil plaanis avada vaskulaarkabinet. See on suurem projekt, mis oli juba ammu mõttes, aga on jäänud teostamata. Meil on tegelikult meeskond komplekteeritud, vastuvõtuajad ja logistikagi juba paika pandud. Veel on plaanis hakata koostöös angiograafia osakonnaga sel aastal südame vasaku koja kõrvu sulgema. Neid protseduure tehakse virvendusarütmiahaigetel, kellel ei saa rakendada antikoagulantravi või kes on saanud insuldi toimiva antikoagulantravi ajal. Lisaks vasaku koja kõrva sulgemistele on plaani võetud ka avatud foramen ovale sulgemised. Neid mõlemaid protseduure on kunagi ITK-s teinud dr Hasso Uuetoa koos dr Sulev Margusega. Dr Hasso Uuetoa lahkumisega nende protseduuride tegemine lõppes. Plaanis on taaskäivitada need protseduurid ja sellest aastast on need Eesti Haigekassa teenuste nimekirjas olemas.

Veel tooksin välja, et soovin tagada hea koostöö perearstidega. Nemad on meie partnerid väljaspool haiglat ja ootame, et nad jätkuvalt kasutaksid e-konsultatsiooni võimalust, suunaksid patsiente uuringutele ning statsionaari ravile. Kindlasti on perearstidel oluline teada, et alates eelmisest aastast saavad nad ise haigekassa rahastamisel südameuuringuid tellida. Kui on ikkagi kergem haige, siis võiks enne uuringud ära teha ja seejärel e-konsultatsiooni koostada.

Kuidas on koroonapandeemia mõjutanud teie tööd, näiteks plaanilisi vastuvõtte?

Nagu ütlesin, siis märtsis pandi kardioloogia osakond kinni. Tavatingimustes võtame vastu umbes kaheksa plaanilist haiget päevas, kuid siis oli meil voodikohti 1–2 koronarograafia- või stimulaatoripatsiendi jaoks. Neidki pidime iga päev otsima erinevatest osakondadest, et leida kohale tulnud patsientidele vaba voodikoht. Kohakriis oli väga suur ja me ei saanud piisaval hulgal plaanilist tööd teha. Kui sul on haige eelnevalt uuritud, tal on stenokardilised kaebused ja ta vajab koronarograafiat, siis ei saa seda protseduuri lõpmatuseni edasi lükata. Nappide voodikohtade juures tähendas see, et pidin kõik haigete digilood ükshaavad läbi vaatama ja välja sõeluma kõige kriitilisemad, kelle koronarograafiat ei saanud edasi lükata, sest see oleks võinud lõppeda südamelihase infarktiga. Need, kes olid natukenegi tagasihoidlikumate kaebustega või vähegi kannatasid oodata, tuli edasi lükata. Selektsioon on väga range, sest saime neid minimaalselt uuringutele võtta. ITK südamekeskuses on tavapäraselt üle 60% plaanilist tööd.

Teine asi on see, et kui su kollektiivist läheb neli arsti COVID-osakondadesse appi, siis nad ju samal ajal polikliinikuvastuvõtte ei tee ja neid jäi samuti vähemaks.

Selles kõiges oli ka positiivset. Keerulised olud kasvatasid meis tolerantsust ja paindlikkust, tekitasid meeskonnatunnet, üksteise toetamist, sest kuidagi me pidime ju kasvanud töökoormusega hakkama saama! Paljud panustasid sellesse, et leida viise, kuidas haigeid aidata, ravida ja kuidas võtta rohkem polikliinikus vastu neid patsiente, kellele statsionaaris kohti ei jagunud. Kolleegidelt tuli meeldivalt palju ettepanekuid, kuidas teha plaanilist tööd, mis muidu oleks tegemata jäänud. Kõik panid õla alla, seda oli tore kogeda.

Kõige suurem surve tuli kindlasti voodikohtade vähenemisest. Valvearstina oli väga raske, kui hommikul alustad valvet ja tead, et kolme valvearsti peale on sul kokku võibolla kaks-kolm voodikohta. Seda on tõsiselt vähe. EMOs oli väga mahukas töö, et haige ära stabiliseerida ja tagasi koju saata või siiski voodikoht leida, kui ta ikkagi vajas hospitaliseerimist. Närvipinget oli hästi palju.

Eesti Kardioloogide Selts teatas hiljuti, et uuringute kohaselt pöördus maailmas COVID-19 pandeemia esimese laine ajal südameprobleemidega haiglasse märgatavalt vähem patsiente ning tulemuseks oli, et paljud infarktihaiged jõudsid haiglasse liiga hilja. Kas midagi sellist oli või on näha ka Eestis?

Jah, inimesed lükkasid kiirabi kutsumist edasi. Nad kuulsid igalt poolt, et kiirabiautode järjekorrad on haigla ukse taga, ning jätsid kiirabi kutsumata, mõeldes, et küllap saab veel hakkama. Ja siis leidis mõni lähedane nad juba raskes seisus ja nad saabusid meile liiga hilja. EMOsse pöördujad olid kriisi ajal sageli palju raskemas seisus, kui nad oleksid tavapärases olukorras. Kui küsid patsiendilt, miks te viivitasite nii kaua, siis vastatakse sageli, et COVIDi tõttu pole arstidel nagunii aega ja ei taha tülitada.

Kuidas võrdleksite esimest ja teist koroonalainet?

Esimese laine ajal kogu plaaniline töö peatati. Tegime ainult erakorralist tööd. Me ei teadnud sellest haigusest piisavalt ega osanud veel käituda. Nappis COVID-teste, kaitsevahendeid. Teise laine ajal oli neid piisavalt. Siis saime ise vaktsineeritud ning oskasime seda haigust paremini kontrollida. Patsiente testitakse haiglas olles regulaarselt, sest ühel hetkel avastasime, et patsient tuli COVID-negatiivsena haiglasse ja muutus alles osakonnas positiivseks. Seejärel oli isolatsiooniala kogu osakond ja COVID-positiivsega kontaktis olnud personal. Osakonna voodikohad olid suletud, plaanilisi patsiente ei saanud vastu võtta. Kui personal sai vaktsineeritud, muutus olukord mõnevõrra kergemaks. Töötajad ei pidanud enam ise isolatsiooni jääma ja ei tekkinud olukordi, kus ühel hetkel on puudu oluline osa personalist, kuna nad peavad olema eneseisolatsioonis või on haigestunud. Muutuvaid tegureid on pandeemia ajal olnud hästi palju, mille tõttu tuli töö pidevalt ümber korraldada.

Kevadel oli kogu plaaniline statsionaarne ja ambulatoorne töö peatatud ja vahepeal oli töötempo täitsa maas, nn kodukontor ja valvetöö. Siis tuli aprilli lõpus hakata haigeid läbi helistama ja uuringutele kutsuma. Töötempo muutus meeletuks. Teise laine ajal proovisime niimoodi tööd reorganiseerida, et saaksime kogu aeg midagi teha, järgides ohutusprintsiipe. See, et me ise oleme vaktsineeritud, on andnud väga palju kindlustunnet juurde. Eelkõige, et saad keerulistes oludes olla kindel personali olemasolus ega mõtle telefoni helisedes hommikul, et keegi on jälle eneseisolatsioonis või haigestunud. Teine laine on olnud pikk. Patsientide arv hakkas detsembrist suurenema, märtsis saavutas kõrgpunkti ja alles aprilli lõpus hakati COVID-osakondi järjest sulgema. Ehk siis detsembrist aprilli lõpuni on olnud töö oluliselt piiratud ja me pole saanud seda teha oma tavapärases rütmis. Täismahus töö pole ka praeguseks veel taastunud.

Kuulute Eesti Kardioloogide Seltsi juhatusse. Mis on praegu kardioloogide jaoks olulisemad teemad?

Meie jaoks on oluline tuletada inimestele meelde, et kardiovaskulaarhaigused pole kuhugi kadunud. Endiselt on ka kardiovaskulaarsurm üks sagedaseimaid surmapõhjuseid Eestis. Selleks, et inimesed märkaksid tugeva stenokardilise valu korral õigeaegselt kutsuda kiirabi, on Eesti Kardioloogide Selts käivitanud tavaelanikele suunatud kampaania „Südant ei saa pausile panna“. See on Euroopa Kardioloogide Seltsi algatatud üleeuroopaline kampaania, mis on tõlgitud eesti keelde. Kampaania eesmärk on, et inimene kutsuks südamevalu korral ikka kiirabi ega mõtleks, et kiirabi on ainult COVIDi-haigetele.

Artikkel ilmus esmakordselt mai Lege Artises. Telli ajakiri siit!