Heleia Nestal Zibo: kraniosünostoosi tuntakse Eestis ära järjest paremini

Artikkel ilmus augusti Lege Artises. Telli ajakiri siit!

Olete pärit Brasiiliast. Kuidas te sattusite Eestisse elama ja töötama?

Minu abikaasa on eestlane. Tutvusime 2004. aastal internetis ja suhtlesime veebi vahendusel aasta aega. Meie seotus muutus aina tugevamaks ja ta otsustas, et tuleb Brasiiliasse minuga kokku saama. Abiellusime kaks nädalat pärast tema Brasiiliasse jõudmist.

Peale abiellumist tulime pooleks aastaks Eestisse, sest tal oli vaja oma firmaga pooleliolevad asjad lõpetada. Eestis olles käisin ma Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja tutvusin oma kolleegidega näo- ja lõualuukirurgia osakonnast – uurisin igaks juhuks ka enda võimalusi Eestisse kolimise mõttes. Kõik olid väga sõbralikud ja võtsid mind kenasti vastu.

Külastasin ka Tartu Ülikooli ja tutvusin tollase näo- ja lõualuukirurgia eriala professori Edvitar Leiburiga, sain ka temalt sooja vastuvõtu. Jälgisin haiglas tööd, käisin operatsioonidel ja siis läksime Brasiiliasse tagasi. Proovisime Brasiilias oma elu alustada, aga minu abikaasa ei leidnud tööd. Nii otsustasimegi Eestisse elama tulla.

Kui kiiresti saite eesti keele selgeks?

Ma arvan, et minu eesti keel võiks parem olla. Olen praegugi veel ebakindel, kui on vaja mingit ametliku kirjet või artiklit kirjutada – lasen kirjutatud teksti alati eestlasel üle vaadata.

Eestlastega suhtlemine ei ole mulle keeruline olnud, sain ennast väljendada inglise keeles, eesti keeles või segakeeles. Kuid on mul keeruline suhelda nende venelastega, kes ei oska ei eesti ega inglise keelt, nende suhtlemisel aitab vene keele oskusega õe assistent.

Kui ma alustasin residentuuris, siis otsustasid kolleegid, et nad ei suhtle enam minuga inglise keeles, et saaksin kiiremini eesti keele selgeks. See aitas väga palju.

Mõned vahvad seigad olid siis ka: olin üldkirurgia residentuuri tsüklis ja küsisin, et mis operatsioon meil praegu on, kas sabasong? Kolleeg hakkas naerma, et ikka nabasong. Niimoodi ma õppisingi eesti keelt.

Millised on Brasiilia ja Eesti meditsiinisüsteemi suurimad erinevused?

Brasiilias on juba aastaid väga hästi arenenud erameditsiin. Riiklik meditsiinisüsteem on mõeldud pigem rasketele erakorralistele juhtumitele ja nendele, kellel ei ole võimalik maksta erakindlustuse kuumakseid. Riiklik meditsiinisüsteem on ülerahvastatud, ootejärjekorrad on liiga pikad ja kõik inimesed ei saagi ravi.

Riiklikus meditsiinis jääb puudu ka meditsiinivahenditest – vahel pole haiglas ka selliseid elementaarseid asju nagu kindad, marlisidemed, tampoonid. See on ilmselt tingitud korruptsioonist – raha, mis peaks meditsiinisüsteemi jõudma, on kõrvale läinud.

Brasiilias ei ole erakindlustusega patsiendid perearstisüsteemis ja inimesed otsustavad ise, millise erialaspetsialisti juurde lähevad. Inimene vaatab oma erakindlustuse nimekirjast arstide nimesid ja paneb kellegi juurde aja. Samamoodi on haiglatega: igal arstil on nendega omad lepingud ja näiteks kirurg ütleb kõigepealt patsiendile, kus haiglas ta opereerib, ja siis peab patsient ise vaatama, kas tema kindlustus selles haiglas pakutavat ravi katab. See on patsiendile lisakulu – Brasiilias makstakse samamoodi riikliku meditsiini toimimiseks sotsiaalmaksu, kuid need, kellel on parem majanduslik seis, maksavad lisaks veel erakindlustust.

Eesti riiklik meditsiinisüsteem on aga väga heal tasemel – haiglates on olemas kõik vajalikud ja tänapäevased erialad ning igal erialal pakutakse väga hea tasemel abi. Ambulatoorsele vastuvõtule on küll pikad järjekorrad, aga ma arvan, et patsiendid ei ole lihtsalt adekvaatselt suunatud: erialaspetsialistide vastuvõtule tuleb liiga palju niisuguseid patsiente, kellel ei oleks vaja tulla, või siis on nad suunatud vale spetsialisti vastuvõtule.

Kuidas jõudsite oma erialavalikuni? Miks just näo- ja lõualuukirurgia?

Teadsin juba 13-aastaselt, et tahan arstiks õppida. Huvi tekkis mul selle tõttu, et mu vennal on tserebraalparalüüs ja ma käisin kogu aeg temaga arstide vastuvõtul ja taastusravis kaasas. Jälgisin kõrvalt, kui ta käis erinevatel operatsioonidel ning nägin, kuidas raviarstid on kogu meie perekonna jaoks ülitähtsad, nii mul hakkaski tekkima suurem huvi meditsiini vastu.

Erialavalikuni jõudsin siis, kui kuulsin naabrinaist rääkimas, et tema vend on näo- ja lõualuukirurg. Uurisin, millega näo- ja lõualuukirurg täpsemalt tegeleb, ja nägin ka mõnda fotot tema patsientidest, mis olid enne ja pärast operatsiooni tehtud. Operatsioonitulemused olid nii ilusad, et mu otsus oligi tehtud: tahan tegeleda näopiirkonnaga, mitte ülejäänud kehaga.

Kui ma hakkasin ülikooli sisseastumiseksamit tegema, siis jäi sõelale kaks varianti: kas astuda arstiteaduskonda või hambaarstiteaduskonda. Arstiteaduskonda sain sisse eraülikooli, aga hambaarstiteaduskonda kõrgelt hinnatud riiklikku ülikooli, seetõttu otsustasin minna hambaarstiõppesse. Mul oli kohe selge, et tegelikult ma ei hakka töötama hambaarstina ja pärast ülikooli lõpetamist spetsialiseerun näo- ja lõualuukirurgiale.

Aasta 2000 lõpetasin ülikooli hambaravi erialal ja edasi jätkasin kursustel näo-lõualuukirurgia erialal Sao Paulo Charité Haiglas. Seal sain põhjaliku ülevaate näo-lõualuukirurgia erialast, nägin ortognaatset kirurgiat, suuri traumasid, infektsioone ja pea- ja kaela piirkonna onkoloogilisi lõikuseid.

Samal ajal hakkasin osalema Sao Paulo kraniofatsiaalkirurgia koosolekutel, mis toimusid korda kuus Edmundo Vasconcelos Haiglas. Nendel koosolekutel osalesid ka Brasiilia parimad kraniofatsiaalkirurgid, dr Vera Cardim ja dr Nivaldo Alonso, kes tegid ettekandeid kraniosünostoosiga patsientide haigusjuhtudest. Olin sellest vaimustunud ja otsustasin edasi õppida arstiteaduskonnas, et spetsialiseeruda plastikakirurgias kraniofatsiaalkirugia alaeriale. Aastal 2004 astusingi arstiteaduskonda ja alustasin õpinguid sealsamas Sao Paulo Charité Haiglas.

Eestisse kolimise tõttu tuli see õpe katkestada, kuid jätkasin õpinguid hiljem ja lõpetasin 2017. aastal Tartu Ülikooli.

Milline nendest valdkondadest, millega tegelete, on kõige südamelähedasem või on kõik ühtemoodi huvitavad?

Elu jooksul on mu huvid mõnevõrra muutunud: alguses oli mu erihuviks kraniosünostoosne kolju, näo väärarendid. Eestis seda valdkonda ei olnud ja siis ma hakkasin seda ise arendama. Käisin residentuuris olles Helsingis ja vaatasin, kuidas neid patsiente opereeritakse ja diagnoositakse. Hiljem, kui hakkasime ise esimesi patsiente opereerima, siis olid Oulu ülikoolihaigla neurokirurg dr Niina Salokorp ja professor Willy Serlo mulle ja minu kolleegile, neurokirurg dr Tarmo Aredale toeks. Alguses tegime esimesed operatsioonid Oulu ülikoolihaiglas ja siis aasta pärast, 2013. aastal tegime esimese operatsiooni Tallinnas.

Viimastel aastatel on mul suurenenud huvi esteetilise kirurgia valdkonna vastu. Karjääri alguses oli mul sellest erialast teistsugune arvamus, aga kui hakkasin sellega rohkem tegelema, siis selgus, et see on tegelikult väga huvitav ala.

Milliseid esteetilise kirurgia operatsioone teie patsiendid kõige enam soovivad?

Kõige rohkem soovitakse laugude plastikat.

Kas vahel on patsiendi tahtmised ja soovid ka ebarealistlikud?

Laugude plastikaga oskab patsient ise ette kujutada tulemust ning teab täpselt, mida tahab. Tavaliselt soovitakse noorendamist, et silmad näeksid välja samasugused, kui noorukieas. Muidugi on ka patsiente ebarealistlike soovidega, kes näitavad mõne modelli fotot ja paluvad selle järgi oma välimust muuta. Või kasutatakse oma näo muutmise soovi illustreerimiseks näomuudatust tegevaid fotorakendusi ja soovitakse operatsiooniga saada täpselt sama tulemus.

Kui palju tuleb ette laste koljuoperatsioone?

Keskmiselt kaks korda kuus.

Kui hästi tuntakse Eestis ära kraniosünostoosi?

Kraniosünostoosi tuntakse järjest paremini. Kui ma Eestis tööd alustasin, siis diagnoosisime üks-kaks patsienti aastas, aga nüüd on minu andmetel mõnel aastal diagnoosi saanud isegi 18 patsienti. Patsiente suunatakse siia kogu Eestist ning ma olen käinud sellel teemal ka perearstidele loenguid andmas. Hea tulemuse andis ka televisioon, sest sellel teemal on tehtud vähemalt kaks saadet. Tänu saadetele ja artiklitele on info kättesaadav ka internetis. Tavaliselt leiavad kraniosünostoosiga lapse vanemad selle info ise ja jõuavad lapsega õigeaegselt ravile. Probleem on küll neil, kes ei oska eesti keelt ja otsivad infot vene keeles – nemad leiavad info Moskva pakutavate ravivõimaluste kohta ja hakkavad seejärel abi otsima Moskvast ning kaotavad sellega päris palju aega, enne kui jõuavad meie juurde.

Millised on Eestis kraniosünostoosi ravimise võimalused võrreldes muu maailmaga?

Ma arvan, et kraniosünostoosi ravimisel oleme üsna heal tasemel. Meil on olemas kõik vahendid ja kogemus, nüüd ei olegi põhjust neid haigeid välismaale suunata.

Kas on kraniosünostoosi ravivõimalusi, mida Eestisse jõudnud ei ole?

On olemas erinevaid operatsioonitehnikaid. Üks tehnika, mida me Eestis ei kasuta, on endoskoopiline koljulõikus. Põhjus ei ole see, et meil ei oleks endoskoope või oskuseid, vaid et me ei ole sellest tehnikast huvitatud. Jah, endoskoopiline lõikus on kiirem ja lühem, kuid selle riskid on päris suured. Seda tehnikat kasutades eemaldatakse endoskoobiga lapse luustunud õmbluseid ja siis moduleeritakse kiivriga kolju kuju. Aga kui operatsiooni ajal peaks tekkima suur verejooks peaaju siinuses ja operatsioon ei ole avatud meetodil, siis on seda praktiliselt võimatu peatada. Ma tean, et nendes keskuses, kus endoskoopiat kasutatakse, on seetõttu operatsiooni ajal lapsi surma saanud.

Ka saab avatud operatsiooniga samaaegselt teostada kranioplastikat ja koheselt korrigeerida kolju kuju, samuti on avatud operatsiooniga võimalik suurendada kolju sisemahtu, mida endoskoobiga teha ei saa. Kui koljumahtu ei suurendata, siis on suurem riski kordusoperatsiooni vajaduseks.

Millised on olnud teie eriala suurimad edusammud?

Arvan, et suur edusamm on virtuaalne planeerimine arvutitehnoloogiaga. Tänapäeval on olemas spetsiaalsed programmid, millega me saame planeerida ortognaatset operatsiooni, näokolju kasvaja resektsiooni ja tegelikult ka aju- ja näokolju väärarendite operatsioone. Meil on regionaalhaiglas virtuaalsele planeerimisele spetsialiseerunud bioinsener, Martin Tigasson, kellega on mul hästi tihe koostöö ja planeerin temaga koos operatsiooni. Pärast planeerimist valmistab ta mulle 3D-printeriga operatsioonigiidi, mille ma võtan operatsioonile kaasa ja saan selle järgi patsienti lõigata täpselt nii, nagu arvutis oli planeeritud.

Mis on kolm peamist põhimõtet, millest oma tööst lähtute?

Esiteks: arst on siin selleks, et patsienti aidata. Teiseks: patsienti on vaja kuulata, sest see, mida arst näeb ja mida patsient arvab, ei ole vahel samad asjad. Seega on vaja kõigepealt patsienti kuulata ning siis lähtuvalt tema murest ja soovidest püüda leida parima viisi, et teda aidata. Aga kui arst näeb, et on muidki probleeme, siis tuleks ka sellest muidugi rääkida ja patsiendile selgitada.

Kolmandaks püüan anda endast alati parima. Operatsioone tehes ma ei kiirusta ja opereerin nii pikalt kui vaja – võin operatsioonil olla kasvõi kaheksa tundi ning kõige tähtsam on, et tulemus oleks hea. Ja kui see tulemus on mu enda kätes, siis ma teen kõik selleks, et tulemus oleks ideaalne. Kui ma ei ole pandud õmblusega rahul, siis ma võin selle kasvõi kümme korda lahti võtta ja ümber teha, kuni ma ise tulemusega rahul olen.

Mis teile oma töös kõige rohkem rõõmu valmistab ja mis on kõige keerulisemad hetked?

Rõõmu valmistab see, kui tuleb hea tulemus. Ükskõik mida ma teen – kas väärarengu korrigeerimine, infektsiooni ravi või ilukirurgia, oluline on, et tulemus oleks hea ja patsient rahul. Kõige keerulisem on siis, kui tekivad tüsistused, mis võivad olla eluohtlikud. Eriti keeruline on see lastega, sest siis on vaja vanematega suhelda ja ka nende emotsioonidega hakkama saada. Isegi, kui ütleme, et tegu ei ole eluohtliku situatsiooniga, on nende jaoks suur emotsionaalne šokk näha oma last intensiivravis intubeeritult. Ma olen ka ise väga emotsionaalne inimene ning võtan kõik emotsioonid endaga kaasa.

Kuidas te tööst puhkate ja oma emotsioonidega toime tulete?

Kodus perega olles. Tegelen oma poistega – mul on 15-, 11- ja 5-aastased pojad. Igaühel on omad huvid, muljed ja nad kõik on väga erinevad. Nendega tegeledes lähevad mõtted mujale.

Samuti naudin õhtuti filme ja Brasiilia televisiooni humoorisaateid.