Hele Everaus: liiga vähe pööratakse tähelepanu sellele, mida kogevad patsiendid

Med24 uuris Riigikokku kuuluvatelt arstidelt, milline oli nende jaoks möödunud aasta tervishoius ja mida ootavad uuelt.

Mida peate Riigikogu liikme ja arstina 2024. aasta suurimateks õnnestumisteks ja ebaõnnestumisteks tervishoius?

Tervishoiusüsteem on pikaajalise järjepidevusega. Seepärast, vaatamata probleemidele, tervishoiuasutused töötavad, arstid ja õed täidavad oma professionaalseid kohustusi jne. Ei ole just palju tähelepanu pööratud sellele, mida kogevad ja tunnevad haiged oma terviseprobleemidega, neid enamasti ei kaasata otsuste tegemisse. Ikka kehtib n-ö paternalistlik lähenemine nii tervishoiukorraldajate kui teenuseosutajate seas: „Meie teame kõige paremini, kuidas peab!“. Tervishoiusüsteem domineerib n-ö tarbijate (haigete) üle, mitte vastupidi. See süsteem võtab meie raha, aja ja sageli ka tervise…

Euroopa Liidu liikmesmaade ebavõrdsus nii tervisenäitajate kui ka tervishoiuteenuste kättesaadavuse ning kvaliteedinäitajate osas on juba pikaajaline mure Euroopa Komisjoni tasemel. Teatavasti on liikmesriigid vabad oma kodanikele tervishoiusüsteemi kujundamisel ja teenuste osutamisel. See, mis meie riigis toimub, on olnud meie valitsuste poliitiline tahe. Oleme tervishoiusüsteemis ja teenuste osutamisel oluliselt pingutanud ja mõneti ka edu saavutanud, samas, vaadates olulisi tervisenäitajaid näiteks OECD aruannetes ja muudes kokkuvõtetes, ei saa meie inimesed kuidagi rahul olla nende ebavõrdse staatusega võrreldes teiste EL-i riikidega.

Näiteks raviga välditavate surmade arv (mida oleks saanud vähendada tõhusamate tervishoiuteenustega) on endiselt võrreldes EL-i keskmisega kõrge (124 juhtu 100 000 elaniku kohta, EL-is keskmiselt 92). Esimese kolmekümne päeva suremus insulti ja infarkti on endiselt EL-i kõrgeimate seas. Samuti on katmata ravivajadus endiselt EL-i kõrgeimate hulgas. Peamiselt pikkade ooteaegade tõttu eriarstiabile. Tuleb rõhutada, et juurdepääs oote- ja ravijärjekordadele ei ole võrdne tervishoiuteenuse tegeliku kättesaadavusega. Ootamised ei ole n-ö kuludeta – inimesed kannatavad ja kaotavad sageli lõplikult tervise või isegi surevad enne abi saamisele jõudmist. Samas on Eesti kulutused tervishoiule inimese kohta vaid pool EL-i keskmisest.

Seega on raske esile tuua õnnestumisi, pigem oleme jätkuvalt juba viimaste aastakümnete jooksul kujunenud probleemide ees. Tervishoiusüsteem on organiseeritud tervishoiuteenuste osutajate ümber, mitte haigete vajadustest lähtuvalt.

Kuidas suhtute sellesse, et Tervisekassa on sunnitud kasutusele võtma reservid?

On korduvalt esile toodud, et Eesti tervishoiusüsteemi rahastamine ei ole jätkusuutlik. Lihtsalt raha juurde andmine pole ka lahendus. Jah, reservi kasutamine hetkel minimaalselt aitab, kuid pole ju jätkusuutlik lahendus edaspidiseks. Rahvusvahelisel tasemel on arvukaid tõendusi selle kohta, et n-ö ühe rahastajaga majandamine (nagu meil on Tervisekassa) takistab innovatsiooni, mis võiks tegelikult tervishoiuteenuste osutamise sisu ja maksumust parandada.

Milliseid mõtteid tekitab teis nn patsiendikindlustus, mis on olematus konkurentsiolukorras üllatavalt kallis, eriti olukorras, kus raha on igalt poolt puudu? Kas seda oleks võinud veel edasi lükata?

Patsiendikindlustus on väga vajalik. Veidi ajaloost Rootsi näitel. 1971. aastal algatati Rootsis täiesti erinev lähenemine meditsiiniõnnetustesse/-vigadesse. Põhimõtteliselt ei muutnud süsteem vastutuse reegleid, kuid lisati kindlustuskaitse. Haiglad võtavad patsientide huvides kindlustuskaitse. Kui juhtub midagi, mis muu jurisdiktsiooni aspektist võib viia vastutusele, pöörduvad haigla ja haige koos kindlustuskompanii poole kompensatsiooni saamiseks. Eelis on see, et haiget ega haiglat ei suruta kohtuprotsessi. Kahtlemata pole kohtuskäimine omavaheliseks suhtlemiseks positiivne viis. Samas tuleb märkida, et selle lahenduse negatiivseks aspektiks on süsteemi kulukus. On väljendatud ka kahtlust, kas Põhjamaade mudel on piisavalt avatud, et kohanduda uute arengutega nii meditsiinitehnikas kui ka ühiskonna ideoloogiates ehk kes kannab vastava riski. Nn mittesüüline süsteem, mis toimib mitmetes OECD riikides – Rootsis, Soomes, Uus-Meremaal, Kanadas (Quebecis) ja Austraalias –, säilitab tõendamise vajalikkuse. Eksimuse kompensatsioon eeldab põhjusliku seose olemasolu ravi ja patsiendile tekitatud kahju vahel. Süsteem lubab patsiendil saada kompensatsiooni arsti süü tõendamiseta.

Niisiis oleme ikka väga pikalt ajas maha jäänud. Ravivigade käsitlemine on olnud juhuslik. Kohtusse reaalselt haiged ei ole suutnud pöörduda. Ja väita, et Eesti on ainuke unikaalne maa, kus välditavaid ravivigu ei esine, pole tõendatav. Meie haiged on ravivigade osas olnud täiesti kaitsetud. Omaette küsimus on, missugusel professionaalsel tasemel Sotsiaalministeerium on üle kahe aasta tagasi vastuvõtud seaduse rakendamise ette valmistanud.

Mida toob tervishoiule uus aasta? Millised on teie ootused?

Uus aasta ise ei too tervishoiule mitte midagi. Juba ammu oli aeg süsteemi eest vastutajatel lisaks paberanalüüsidele ja nentimisele, et asjad pole tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkusega hästi, midagi ka reaalselt ette võtta. Praegune tervishoiusüsteem ja selle rahastamine pole ju jätkusuutlikud. Meie tagasihoidlikud tervisetulemused on sellele ammu tõenduseks olnud. Miks me ei vaata, kuidas teised riigid (kes edu on saavutanud) oma süsteeme on kujundanud ja tegevuses hoiavad? Ammu on demonstreeritud, et n-ö ühest allikast rahastatav süsteem ei tööta, laekuvatest maksudest ja valitsuse poolt eraldatava raha toel tegutsev Tervisekassa ei saa hakkama. Ja kannatavad inimesed, meie inimesed. Mõistagi pole üheski riigis ideaalset süsteemi, aga Luksemburgi, Šveitsi, Taani, Islandi, Norra, Hollandi, Soome, Saksamaa, Rootsi ning ka Singapuri tervishoiusüsteeme tuuakse maailmas eeskujuks. Miks me teiste tarkust ja kogemust ei kasuta? Ma pole nõus terviseministriga, kelle arvates Eesti on niivõrd unikaalne, et me ei saa teiste riikide kogemusi kasutada… Vaja on süsteemset analüüsi. Neid meil on ja pole kah, aga tegutsemisest on asi kaugel. Kui seda ei tule, siis meist igaühe olukord tervishoiuteenuste osas halveneb jätkuvalt.

Meil on nii-öelda töös Rahvastiku tervise arengukava (2020-2030). OECD nentis 2009-2020. aastal kehtinud Eesti rahvastiku tervise arengukava osas: „Seati tervise-eesmärgid, kuid ei kehtestatud strateegilise planeerimise meetmeid ega aruandekohustuse mehhanisme. Seetõttu ei täitnud Eesti teatavaid rahvastiku tervise arengukava eesmärke, sh patsientide rahulolu näitajate osas.“ Nüüd ootame andmeid praeguse arengukava eesmärkide täitmise osas, et eelneva arengukava ajalugu ei korduks.

Arthur Schopenhaueriga tuleb nõustuda: „Health is not everything, but without health, everything is nothing.“ (Tervis ei ole kõik, kuid ilma terviseta pole kõik midagi). Samuti on kodanike tervis olulisim julgeolekugarantii.