Hariduspsühholoog: sageli on kool ise vaimse tervise riskitegur

Reedel toimus Tallinna Perearstide Seltsi konverents koostöös Eesti Psühhiaatrite Seltsiga. Avaloengu teemal „Õppimise toetamise eri aspektid ja kuidas need võiksid laste ja noorte psühholoogilise heaoluga seotud olla“ pidas haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro. Ta tõdes, et see on valdkond, kus on väga palju empiiriliselt kinnitust leidnud teadmisi, kuid neid ei kasutata.

„Esitan mõnes mõttes natuke provokatiivse väite, aga ma arvan, et mul on sellele kinnitust ka, et tegelikult kool ise sageli on vaimse tervise riskitegur,“ ütles Arro. „Ta saaks olla selline, et ta seda ei ole. Ta saaks olla vaimse tervise kaitsetegur.“

Arro viitas Novaatoris ilmunud artiklile, kus toodi välja, et muu maailma eakaaslastega võrreldes meeldib Eesti põhikoolilastele koolis käia pigem vähe ning küsis miks see nii on? Miks ei tunne noored ennast koolis hästi? Ta rääkis levinud müüdist, et lastel on justkui hea ainult siis, kui nad ei pinguta, kuid see pole nii. Inimene tunneb heaolutunnet, kui ta on vaeva näinud ja see on jõudnud mingisuguse tulemuseni.

„Kool sageli ei võimalda lastel ise mõtelda, ise lahendusteni jõuda, vaid annab lahendused ise ette. Ise mõtlemine ja ise pusimine lõigatakse sageli läbi, sest selleks ei ole aega. Lapsed saavad reprodutseerida mingisuguseid päheõpitud teadmisi,“ jätkas Arro, lisades, et pingutus loob heaolu. „Pingutuse juures võtab heaolu ära see, kui me tekitame täiesti ebavajalikku sotsiaal-emotsionaalse tasandi stressi.“

Arro sõnas, et kui laps on stressis täiesti mõttetutel põhjustel, siis loomulikult ei saa ta õppida. Lastest aga sõidetakse väga palju üle.

„Kui me ei tunne mälu toimimisprintsiipe, siis me ei saa oodata, et lastel on koolis hea. Enamus õppijaid kasutab strateegiaid, mis viivad lühiajalise soorituseni. Nad saavad oma viie kätte ja unustavad peagi,“ ütles ta. Arro tõi välja tõhusad õppimisviisid: vaba meenutamine – materjali oma mälust ammutamine, näiteks mälu järgi üleskirjutamine, mälu järgi läbitegemine. Eri asjade läbisegi harjutamine nii, et esimene asi ei jõua päris selgeks saada, kui minnakse üle teise juurde (ja siis esimese asja juurde tagasi). Hajutatult harjutamine (st pausidega, tehes vahepeal midagi muud). Eri olukordades sama asja õppimine.

„Kui näete noori või lapsi, kes on hädas õppimisega, siis tegelikult on see kooli ülesanne anda õpistrateegiad,“ ütles Arro.

Inimesel on kolm psühholoogilist baasvajadust, mida saab koolis rahuldada või pärssida. Neist kõige olulisem on autonoomia. See, mis seda enim tapab on võistlus, võrdlemine, konkurents ja kiirustamine, ajasurve. Ehk me ei jälgi kannatlikult õppija tempot, sest õppimine on alati aeglane, iga püsiv muutus organismis on aeglane. Autonoomia ise on tunne, et selles ranges institutsioonis on sul võimalus mõnevõrra mõjutada ja suunata seda, mis sinuga toimub. Arro märkis, et ajasurve minimiseerimine, igasuguse võistluse ja võrdluse ärakoristamine kogu haridusmaailmast tooks paremad tulemused. Õpiprotsess peaks olema selline, kus õpilasel on hääl, kogu aeg on arutelud. Õppija lahendused ja mõttekäigud on tervitatud. Õppija vajab struktuuri, mitte kontrolli, et ta teaks, miks me midagi teeme ja miks nii, kust saab abi. Õpilane peaks tundma pidevat soojust, armastust, hoolivust ja austust õpetajate poolt ja see peaks olema kompromissitu, mitte kaduma ära siis, kui õpilasel lähevad asjad halvasti.

„Sageli anname heatahtlikku suhtumist tingimuslikult: kui sul on hinded korras ja sa oled kenasti kammitud, siis me suhtume sinusse hästi, niipea, kui sul on mured, siis me viskame su minema. Hetkel, kui ta vajab soojust enim, anname seda talle vähim,“ ütles Arro. „Ükskõik, milline negatiivne käitumine või õppimata jätmine lapse poolt on alati märk sellest, et midagi on halvasti, mingi rahuldamata vajadus, valu, mure, oskuse puudumine. Sel hetkel ei tohi kunagi seda soojust ära võtta.“

Arro sõnul on uuritud ka seda, et kui meil on väga kontrolliv keskkond versus mõtestatud soojust ja autonoomiat pakkuv keskkond. Läbi selle kujundame elupüüdluseid. Kontrolliv ja külm keskkond kujundab lapses soovi ennast kogu aeg teistega võrrelda. Kui kool saab läbi, siis pole enam hindeid ja siis on võrdluse alus rikkus, välimus jne. On leitud, et elupüüdlused ennustavad psühholoogilist heaolu, vaimset tervist ehk kui meie elupüüdlused on n-ö välised, siis alati on viletsam vaimne tervis.

„Ehk me võime luua sellise raja, et kui meil on külm ja kontrolliv keskkond, siis meil kalduvad kujunema välised püüdlused ja see viib halvema vaimse terviseni,“ võttis Arro kokku. „Kui meil on pigem soe ja autonoomiat toetav keskkond, kus kuulatakse, vaadatakse lapsele silma, ta tohib olla tema ise ja areneda omas tempos, siis tal arenevad pigem seesmised väärtused, mis seostuvad parema vaimse tervisega.“

Artikkel on kirjutatud Grete Arro 20. oktoobril Tallinna Perearstide Seltsi konverentsil esitatud ettekande põhjal.