Hannes Poolamets: suhtumine peremeditsiini residentidesse jätab kohati soovida

Artikkel ilmus veebruari Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi ajakirju saab tellida siit.

Kuidas leidsite tee peremeditsiinini?

Minu isa ja ema on mõlemad arstid, eks see eeskuju mind kokkuvõttes ilmselt ka peremeditsiinini viis. Kunagi kooli ajal mõtlesin, et arstiks ma kindlasti ei saa. Kuid mulle väga meeldisid bioloogia, keemia ja muud sellised arstiained, seega ma lõpuks ikkagi otsustasin, et muud üle ei jää ning tuleb arstiks õppida.

Mõte peremeditsiini residentuuri astuda tekkis juba neljandal-viiendal kursusel. Mulle meeldisid küll kõik erialad, kuid peremeditsiin tundus neist kõige mitmekülgsem. Teiseks meeldib mulle ka töökorraldus – sa oled suuresti iseenda peremees ning peremeditsiinis ei ole valveid, mis on mulle väga sobiv töövorm.

Pärast lõpetamist proovisin ma aasta aega seda tööd. Kõigepealt tuli muidugi läbida ülikooli praktika-aasta, mis mulle väga meeldis, ja pärast ülikooli töötasin Soomes aasta aega tervisekeskuses, ja ka see kogemus mulle väga meeldis. Teine võimalus oleks olnud erakorralise meditsiini töö, aga pereelu kõrvalt tundub see väga keeruline.

Kuidas olete rahul residentuuri õppeprogrammi ja õppekorraldusega?

Üldiselt olen ma Põhja-Eesti Regionaalhaiglas tsüklites olles väga rahul, sest siin on hea suhtumine peremeditsiini residentidesse. Juhendajad on üldiselt heal tasemel ja sõbralikud.

Aga olen teiste peremeditsiini residentide käest kuulnud, et osades kohtades on ka päris palju probleeme. Tihti on probleemiks suhtumine peremeditsiini residentidesse, kuna oma eriala tsüklis olevad residendid on võib-olla rohkem teemas sees ja seega osakonnale kasulikumad. Seetõttu ei osata peremeditsiini residentide potentsiaali alati piisavalt hästi kasutada ning neile sobivaid tööülesandeid leida.

Mis aitaks seda muuta?

Kui tuleb uus tsükkel, siis võiks juhendaja ja juhendatav läbi rääkida need tööülesanded, mida residendilt oodatakse, ning mis on piirid. Kõik see tuleks kohe alguses paika panna. Valdavalt seda täpselt paika ei panda, tihti pole residentidel ka kindlat juhendajat.

Kui võrrelda praktikatsükleid eri haiglates, siis kas neil on vahet?

Praktika-aastal olin ma Ida-Tallinna Keskhaiglas. Neid kahte haiglat võrreldes ei oska ma mingeid suuri erinevusi välja tuua. Osakonna suhtumine residentidesse sõltub ikkagi osakonnast, kuhu sa satud, ja neist isiksustest, kellega kokku puutud. Rääkisin hiljuti oma rühmavennaga, kes oli kirurgiatsüklis Viljandi haiglas, väiksemas maakonnahaiglas. Ta sai seal palju teha kirurgilisi pisiprotseduure, mis on just perearstile vajalikud. Samas suuremates haiglates on olukord tihti vastupidine, sest seal on palju residente ja kirurgiaresidendid saavad siis ennekõike kätt proovida, mis on neile muidugi väga vajalik.

Seega ei jätku tihti peremeditsiini residendile lihtsalt vaba kohta, et tegevusi harjutada. Kuna maakonnahaiglates on vähem residente, siis on ilmselt rohkem juhendamisaega ja võib-olla ka käeproovimise võimalust.

Kuidas jäite rahule praktika osakaaluga arstiõppes?

Arstiõppes on viimane aasta praktikale suunatud. See on paremaks muutunud, sest varem ei olnud sedagi. Aga näiteks Soomes olid juba teise kursuse tudengid tihti tervisekeskuses ning tegid vahel isegi iseseisvaid vastuvõtte. Ma arvan, et meil võiks ka olla selline süsteem – näiteks, et tudengil on kõrvaltoas juhendaja ja ta saab harjutada erinevaid arstlikke oskusi. Arstiõpe ise on väga teoreetiline – võib ju palju fakte pähe tuupida, aga kui ei ole mingit praktilist väljundit, siis need faktid paraku ununevad kiirelt. See on umbes sama, kui üritad lugeda ravijuhendeid nii, et sul ei ole kliinilist kogemust – ravijuhend läheb kiiresti meelest, aga kui sul on sellega seoses konkreetne kliiniline juhtum, siis jääb põhimõtteliselt eluks ajaks meelde, kuidas juhendi järgi tuleks olukorda lahendada.

Te olete Eesti Perearstide Seltsi juhatuses residentide esindaja. Mis on Teie eesmärk?

Jah, see võimalus avanes mulle suhteliselt ootamatult. Esialgu ma rohkem tutvun seltsi töökorraldusega. Kuna ma osalen nii Eesti Noorte Perearstide (NOPE) juhatuse koosolekutel kui ka Eesti Perearstide Seltsi (EPS) juhatuse koosolekutel, siis üritan hoida ja parandada organisatsioonide koostööd. Mingit selget ühest eesmärki mul praegu ei ole veel kujunenud. Praegu näiteks otsin noori, kes tahaksid haiglatega koostööd teha, ning kaardistan EPS-i jaoks infot, miks osad noored perearstid ei soovi EPS-iga liituda. Need on praegu peamised teemad, millega tegelen. Ma ei ole küll NOPE juhatuses, kuid jah, osalen juhatuse koosolekutel, et olla kursis toimuvaga.

Kas EPS ja NOPE liiguvad samas suunas?

Õhus on olnud küsimus, kas organisatsioonid võiksid liituda, aga noored ikkagi arvavad, et meil on praegu oma suund. Noorte jaoks on ennekõike tähtsad residentuuriteemad – kuidas seda parandada, kvaliteetsemaks muuta, et ei oleks kogemusi, kus peremeditsiini resident istub kuskil nurgas ega tee midagi, kuna tööjaotus on paika panemata.

Milline on Teie hinnangul ideaalne perearsti-patsiendi suhe?

Minu jaoks on kõige tähtsam empaatiavõime. Kui sul on empaatiavõime ehk võime mõelda nii nagu patsient, siis kõik ülejäänu tuleb juba järgi. Seda kõike ka ülikool järjest enam edendab. Näiteks on arstiõppekavas uus õppeaine patsientidega suhtlemisest, mida minu ajal veel ei olnud. Lisaks õpetatakse peremeditsiini residentidele päris palju motiveerivat intervjueerimist, kus on ka üks põhimõte empaatia. Arvan, et kui patsient tunneb, et teda kuulatakse, siis on tal põhjust ka kuulata, mida perearst soovitab. Motiveeriv intervjueerimine ei ole imevahend, aga samas, kui see ka ei mõjuta patsienti midagi tegema, siis tugevdab see ikkagi patsiendi ja arsti suhet.

Mis Te arvate, kus on esmatasand kümne aasta pärast? Mis on siis sihid ja eesmärgid?

Ilmselt on siis meil väga suur arstide puudus, sest näiteks perearstide vanuseline püramiid on ikkagi selline, et valdav enamus neist on pensionieale lähenemas või juba pensionieas. Noori residente üritatakse pidevalt mõjutada nimistut võtma, et säiliks peremeditsiini kestlikkus, aga tegelikkus on see, et väga paljud noored ei taha endale nimistut.

Ühtlasi on meil ka vananev elanikkond. Soome on elanikkonna vananemisega meist võib-olla umbes 10 aastat ees ning päris hästi on näha, mis see endaga kaasa toob. Soomes on tohutud süsteemid eakate ravimiseks – tervisekeskustes spetsiaalsed osakonnad, geriaatrilised haiglad, väga tugev koduõendus. Kuid vaatamata sellele on Soomes tervishoiukoormus väga-väga suur ja see aina suureneb.

Sama ilmselt ootab ka meid ees – järjest enam süvenev perearstide puudus ja järjest enam kasvav vananeva ühiskonna surve, kui just ei tule mingisugust imelahendust, näiteks midagi sellist, et AI hakkaks arstitööd tegema. Kahtlustan, et järjest enam suureneb siis ka erameditsiini pakkujate osakaal, sest lõpuks juhtub see, et kui ei ole kuskilt perearste võtta, siis erameditsiin võtab nimistud üle.

Mis oleks lahendus?

Ma arvan, et lahendus võiks olla see, kui peremeditsiinis töötaks järjest rohkem spetsialiste, kes ei tee kliinilist tööd, ja nad teeksid perearstide asemel asjaajamist. Nii et kui tulebki noor perearst, siis ta saab tegeleda ravitööga ja keskenduda patsientide ravimisele ning tal oleks kohe olemas keskuse juhataja ja assistendid. Meil on juba väga hästi toimivaid tervisekeskuseid, kus see kõik nii ongi, aga samas on endiselt palju ka perearste, kes teevad täiesti üksinda nii paberi- kui ka ravitööd. Noori perearste ei paista selline töö inspireerivat. Kõrvaltvaatajana tundub, et tervisekeskuste loomine ei jää tihti isegi mitte raha, vaid inimestevaheliste suhete või pealehakkamise taha.

Lahendus oleks siis see, et meil oleksid tugevad tervisekeskused, kus oleks erinevaid mittemeditsiinilise tööga tegelevaid inimesi, ja siis arstid, kes tegeleksid valdavalt meditsiinilise tööga.

Ütlesite, et noored perearstid ei taha nimistuid võtta. Miks see nii on?

Olen aru saanud, et tihti kardetakse seda, kust leida ruumid ja kõik vajalikud asjad töö alustamiseks. Lisaks muule korralduslikule poolele tuleks kohe hakata ka perearstina ravitööd tegema. See kõik nõuab palju aega ja sissetöötamist.

Siin oleks üks variant, kui keegi tervisekassast või omavalitsusest juba teeks ettevalmistused ära ja perearsti ülesanne olekski põhimõtteliselt lihtsalt tööle tulla. Sedasi oleks kõik vajalikud nõuded täidetud ja saaks kohe tööle hakata. Tegelikult peaks arst tegelema ikkagi ravitööga ja vabal hetkel peaks ta lugema ravijuhendeid, eriti arvestades seda, kui paljude erinevate haiguste ja seisunditega peab perearst end tegelikult kursis hoidma. Igaüks jäägu ikkagi oma liistude juurde. Ja muidugi on mittemeditsiinilise töötaja töötunni tasu oluliselt odavam, seega läheb iga arsti bürokraatiale kulutatud töötund riigile tegelikult rohkem maksma.

Mis viiks noori väiksesse kohta tööle?

Väiksesse kohta lähevad ikkagi need, kellel on seal tugivõrgustik, sõbrad. Sageli need, kes on maalt pärit, lähevad sinna tagasi. Kui keegi pakuks mulle näiteks väikelinna tööd, siis mul ei oleks seal ühtegi lähedast. Mul on lapsed – neile oleks vaja lasteaia- ja koolikohti ning vahepeal oleks vaja veel kedagi, kes nende järele vaataks. Samamoodi ei ole seal mul ühtegi sõpra. Isegi kui ma suurest entusiasmist oleksin sellega nõus, siis ma peaksin nõusse saama ka oma ülejäänud pere. Aga mu naine ei oleks sellega mingil juhul nõus – miks ta peaks loobuma kõigest, et minna tundmatusse väikelinna?

Aga samas on oluline see, et residentidele käidaks pidevalt tutvustamas erinevaid pakkumisi. Enamustes omavalitsustes pakutakse väga heldelt igasuguseid toetusi ja abi alustamiseks.

Võib-olla me oleme ka nagu natuke mugavaks muutunud nõudes, et perearst peab olema inimesele väga lähedal. Soomes töötades nägin, et tervisekeskus on kas suuremas külas või linnas ja vahel mõni inimene peabki 40 kilomeetrit sinna sõitma. Tegelikult on meil Eestis ikkagi väga tihe perearstide võrgustik, samamoodi haiglate võrgustik. Kui inimesed kurdavad, et nad näiteks peavad Valgast Võrru sünnitama sõitma, siis muu maailma mõistes on see tegelikult väga lühike maa. Meil on küllaltki pisikene riik ja elame selles mõttes heaoluühiskonnas, kuid vahel tuleb siit välja minna, et nendest asjadest paremini aru saada.

Lõpetuseks küsin, millised on Teie hinnangul Eesti meditsiinisüsteemi nõrkused ja tugevused?

Eesti meditsiinisüsteemi peamine tugevus on ilmselt kulutõhusus, mis suuresti tulebki arstide enda entusiasmi najalt, sest meie arstid on valmis väga palju töötama maailma mõistes küllalt madala palga eest. Tugevus on kindlasti ka see, et meil on palju väga heade kliiniliste teadmistega arste.

Mulle meeldib ka meie arenguvõimelisus – mulle küll tundub, et asjad muutuvad meil järjest süstematiseeritumaks, näiteks tuleb järjest enam ravijuhendeid. Samamoodi tuleb järjest juurde uusi võimalusi ka peremeditsiinis: tegelikult on tervisekeskused meil suhteliselt uus teema, samuti kliinilised assistendid, keskuste juhid, ka need on viimastel aastatel tekkinud. Ka on juurde tulnud digilahendusi, mille osas vahepeal tundus, et on tekkinud paigaltammumine. See kõik suurendab pakutava arstiteenuse kvaliteeti.

Nõrkus on ennekõike ilmselt arstide puudulik suhtlusoskus. Tihti on puudulik suhtlusoskus tingitud piiratud ajaressursist, sest enamasti on arstidel väga lühike vastuvõtuaeg. Aga võib-olla on see ka generatsioonide vaheliste erinevuste teema.

Tihti on puudulik ka dokumenteerimine. Soomes näiteks on dokumenteerimist lihtsustatud – arstid loevad teksti diktofoni ning sekretär kirjutab selle ümber. Meil aga peavad kõik ise trükkima, mistõttu aeglasematel arstidel on väga keeruline selle 15–20 minutise vastuvõtu jooksul mingi asjalik tekst valmis saada. Seetõttu jääb väga palju infot puudu, mida saaks edaspidi ravides kasutada. Tegelikult võiks sellesama dokumenteerimisprobleemi lahendada tulevikus üldse näiteks AI.

Üks nõrkus meditsiinis on see, et puuduvad kokkulepitud piirid ja otsused elulõpu küsimuses. Arstid lähenevad sellele teemale väga erinevat moodi. Võib-olla see ei ole isegi meditsiinisüsteemi nõrkus, vaid ühiskonna nõrkus, ning sellel teemal võiks ühiskondlikult laiemalt olla mingi debatt.

Üks Eesti meditsiini nõrkus on ka see, et esmatasandi ja eriarstide vahel on puudulik koostöö. Kui võtta Soome näide, siis seal koordineerib omavalitsus kogu võrgustikku ning Soomes on ühtne tervishoiupiirkond, mille alla käivad nii haiglad kui ka tervisekeskused. Neil on iga nädal ühised seminarid ning lisaks on neil ühine IT-süsteem, ehk siis sa näed kõike patsiendiga toimuvat kohe. Meil Eestis on nii, et kui patsiendil oleks vaja perearstikeskuses näiteks nädala jooksul pärast haiglasolemist uusi analüüse võtta, siis see info lihtsalt ei jõua perearstini, sest on kirjas epikriisis, mis ei ole veel digilukku pandud. Selles osas aitaks, kui oleks võimalik anda tagasisidet eriarstilt perearstile. Meil on küll e-konsultatsioon, kus perearst saab küsida eriarstilt, aga see võimalus, et eriarst saadaks teavet otse perearstile, on puudu.