Hambaarstide Liit: tuleb pikendada hambaarstide õpet ja loobuda abiarsti terminist

“Eesti Hambaarstide Liit ja Hambaarstiteaduse Instituut leiavad, et on põhimõtteliselt vale ja eksitav enne diplomiõppe läbimist nimetada töötavat üliõpilast arstiks, alternatiiv võiks olla näiteks arsti abi, mis annab tegelikkust palju adekvaatsemalt edasi. Meie ettepanek on ka, et kui üliõpilane töötab suuremas kollektiivis, siis tema rinnasildil peaks olema ka juhendaja nimi. Kui juhendajad vahetuvad pidevalt, on seda loomulikult keeruline organiseerida,” ütles hambaarstide liidu juhatuse liige Taavo Seedre tänavustel arstide päevadel.

Seedre, kes juhib ka Tartu Ülikooli Kliinikumi Stomatoloogiakliinikut, märkis, et hambaarstiteenuse osutamisel on abiarsti termini kasutamine eriti problemaatiline.

“Hambaravi on kallis, sest kvaliteetse teenuse osutamine nõuab suuri investeeringuid seadmetesse ja personali pidevasse koolitusse. Nüüd on aga tekkinud justkui veel üks hambaravi spetsialist, kes nimetab ennast abiarstiks. Pange tähele – arstiks! See eksitab teenuse eest tasuvat patsienti, kes tegelikult ei pruugi arugi saada, et viibib tudengi vastuvõtul. Kui me võtame eeskuju Soomest, siis põhimõtteliselt ei nimetata seal apulaislääkäriks inimest, kellel pole arsti kutset. Soome töötavad üliõpilased on kandidaadid.”

Seedre rõhutas, et ka Eestis peab patsient selgelt aru saama, et ta maksab raha üliõpilase teenuse eest. “Loodan, et enamus üliõpilastest tutvustab ennast üliõpilastena, kuid kindel ei saa selles olla.”

Hambaarstitudengi töötamine abiarstina on ka sellepärast keeruline, et kabinetis on ta üldjuhul koos patsiendi ja assistendiga. Kui näiteks erakorralise meditsiini osakonnas on üliõpilase ümber arstid ja õed, kellelt saab nõu küsida, peab hambaarsti üliõpilane minema selleks teise kabinetti. See valmistab ebamugavust juhendavale arstile, kes ei saa korraga hästi tegeleda kahe patsiendiga kui ka patsiendile.

Seedre rääkis, et praegu on üliõpilaste oskused ka ebakindlad, sest koroonakriisi tõttu oli kontaktõpet tavapärasest palju vähem. “Kui ma juhendan ülikoolis 5. kursuse üliõpilasi, hõikavad nad mind iga natukese aja tagant appi. Ausalt öeldes tekib teinekord mure, et kuna neil puudub kogemus, küsivad nad kõiki elementaarseid asju. Kuidas nad saavad niimoodi töötada kliinikus?”

Seedre osaleb sotsiaalministeeriumi tervishoiukvaliteedi komisjoni töös, kus on üliõpilaste töö puudustega kokku puutunud. Nii laekus näiteks komisjoni kaebus patsiendilt Tallinna kliiniku kohta, kus ühel laupäeva hommikul tegeles hambaga üks üliõpilane, teisel laupäeval teine üliõpilane. Kolmandal laupäeval tudeng eemaldas selle hamba. “Mille peale patsient ütles, et ta on juba üle 200 euro selle hamba eest maksnud ja nüüd eemaldati hammas. Mispärast? Ma ei hakka lahkama, kas see oli õige. Tuleb aga välja, et kui üliõpilane ei oma võimalust juhendaja käest saada konstultatsiooni, tekivad probleemid.”

Õpe võiks pikeneda

Taavo Seedre sõnul on hambaarstide liit koos Tartu Ülikooli Hambaarstiteaduse Instituudiga arutanud mõtet asuda läbirääkimistesse haridusministeeriumiga, et pikendada hambaarstide õpetamist seniselt viielt aastalt viiele ja poolele aastale. “Kuna lõpetamise järel omab hambaarst kõiki arsti õigusi, see tähendab, et ta võib iseseisvalt vastuvõttu teostada, siis peaks ülikool andma arstile tunduvalt rohkem praktilist kogemust. Me ei ole vastu, et tudeng töötab viiendal kursusel stuudiumi kõrvalt, kuid see ei tohi kuidagi segada õppetööd.”

Seedre lisas, et kui praegu õpetatakse näiteks neli aastat õde ja viis aastat hambaarsti, on see ebaproportsionaalne. “Paljudes riikides on hambaarsti õpe viis ja pool, kui mitte kuus aastat. Miks mitte maksta tudengile ka viimase aasta praktilise töö eest n-ö õppetöö raames raha? Üliõpilane peaks olema aga kuni arstikutse kättesaamiseni suurema osa praktikaajast ülikooli katuse all, kus tal on juhendaja,” rõhutas Seedre.