Haiglates töötavad arstitudengid: vähe juhendamist ja liiga rasked haiged

5. kursuse arstitudeng ja abiarstina mitmes haiglas töötanud Marta Kohal rääkis tänavustel arstide päevadel, et paljud tudengid kardavad oma järjekordsesse valvesse minna.

“Ma ei tea, kas see on normaalne, aga mul on kursusekaaslasi, kes pärast aastast töötamist EMO-s abiarstina räägivad, et enam nad ei lähe tööle nii, et süda on paha ja okse maitse suus. Enne seda läksid nad aga tööle suure hirmuga, et mis seal valves neid ikkagi ees ootab. Ka mul on olnud, et ma ei lähe tööle hea meelega, sest ma päriselt kardan seda valvet.”

Kohali sõnul on see laialdane probleem, mille põhjuseks on tudengitele antavad liiga rasked haiged ja see, et alati ei ole kelleltki abi küsida. “Kindlasti on mõnedes haiglates ka liiga suur töökoormus. Tudeng võtabki reaalselt nii palju patsiente vastu kui pärisarst, kuid tal ei ole sellist pädevust. Triaaž täidab eesmärki ja üldiselt üritatakse suuremates haiglates punaseid patsiente abiarstidele mitte anda, maakonnahaiglates on veidi teine teema.”

Ka Kohal pidi kord tegelema patsiendiga, kelle EKG oli kiirabis korras, kuid EMOs ilmnesid infarkti tundemärgid. “Kõik läks väga kiiresti ja õnneks hästi, sest sain pärisarstilt abi. Aga võib minna ka teisiti, kui abiarst ei suuda olukorda ära tunda.”

Üliõpilane märkis, et temal ongi siiani hästi läinud ja midagi suurt pole südamele kripeldama jäänud, kuid mõnel kursusekaaslasel on tööl olnud tõsisemaid probleeme, kus oleks võinud olla pädevam arst kõrval, ja mis ei lõppenud nii hästi.

Ka suhtumine abiarstidesse on üsna erinev. “On olnud hetki, kus konsulteeritakse väga hästi, aga on ka hetki, kus öeldakse – sina oled abiarst ja ära mulle helista, helista residendile. Kui sa käsitled patsienti õigesti, oled enne pärisarstiga asjad läbi rääkinud, aga sind lihtsalt vaadatakse madalamalt…”

Probleemi lahendust näeb Kohal juhendamises. “See peaks paranema. Isegi kui abiarstile satub keeruline patsient, ta teab, et on alati abi küsida. Et keegi ei karju su peale, keegi ei maga kuskil, ja pärast saad õiendada, et miks sa mu üles ajasid.”

Arstiteadusüliõpilaste seltsi abiarstinduse projektijuhi Liisa Marie Kerneri sõnul on paljud tervishoius töötavad üliõpilased edastanud, et neilt oodatakse tööl palju, kuid vähe on juhendamist, mida nad aga vajavad, et oma tööga alguses üldse hakkama saada. Üliõpilased tunnevad ebakindlust ja alati ei ole võimalik isegi abi küsida.

“Kuidas saaks luua süsteemi, et tudengid saaksid juhendamise? Või on tõesti nii suur tööjõupuudus, et pole midagi, hüppa vette ja saa hakkama?” küsis Kerner ja märkis, et tudengid on muidu tänulikud kogemuse eest, mis nad saavad töötades, sest ülikoolis jääb praktikast vajaka.

“Kui tulla ülikoolipingist, kus ühel kursusel on 160 inimest, siis ega me ei saa väga praktiseerida oma õppe jooksul. Neid võimalusi tegelikult ei teki ja see on esimene koht, kus saame seda teha. Tegelikult me vajame juhendamist ja see on ka tagasisides välja tulnud, et tudengid tunnevad sellest suurt puudust,” kordas Kerner.

Põhjused inimestes ja süsteemis

Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst Kristiina Põld tõdes, et kõige suuremad probleemid on suhtlemisega. Valves olevad arstid on väga erinevad isiksused, kellest mõni arvab, et abiarst ei ole vääriline vestluspartner, teine on aga väga kena juhendaja.

“Väga valusad kogemused on abiarstidel just spetsialistidele helistamisega. Kui ta saab haige, konsulteerib valves oleva arstiga ja tal palutakse helistada spetsialistile, siis on nii mõnigi lõpetanud pisarates,” tõdes Põld ja lisas, et see ongi valmistumine reaalseks eluks, kus tuleb puutuda kokku ka halbade inimestega, sealhulgas kolleegide hulgas. “See on läbilõige ühiskonnast. Ega arsti diplom ei anna üliinimese, hea ja suurepärase inimese märki rinda.”

Arstide liidu eestseisuse liige Neve Vendt märkis, et tal oli valus kuulda vabandust, et meie arstid on isiksused. Samas pakub ülikool täiendkoolitusi, kuidas hästi juhendada. “Tegelikult peame võtma tervishoiuteenuse osutajana vastutuse ja tagama, et meie arstid oleksid pädevad juhendama ja tahaksid seda teha. Et me ei räägiks viie või kümne aasta pärast uuesti samal teemal ja endiselt vabandaksime, et arstid on isiksused.”

Hambaarstide liidu juhatuse liige Taavo Seedrenentis, et ta on oma pika elu jooksul käinud kümnetel koolitustel, kus õpetatakse käituma ja suhtlema, ja on tähele pannud, et seda inimest, kes ei suhtle ega suhtu oma kolleegidesse hästi, ei aita ussi- ega püssirohu. “Mingist põlvkondade vahetusest ei ole mõtet rääkida, sest see käib põlvkondade kaupa. On inimesi, kes on heasüdamlikud ja abivalmid ja on inimesi, kes on nii suure egoga, et isegi oma assistendile või õele ei ütle tere. Nii et seda ei ole võimalik lahendada. Siis peaksime tegema selektsiooni juba nende hulgas, kes arstiteadust õppima asuvad.”

Kristiina Põld lisas, et samas üliõpilaste huvi EMOsse tööle saada kasvab iga aastaga, viimati oli ootelistis 30 kandidaati. Tööle võetakse ainult neid, kes on valmis vähemalt kaks aastat töötama.

EMO töö on raske, kuid siin saab tudeng ka kõige rohkem kogemusi. “Me töötame kõik kohutavas ülekoormuses. Meil on kogu aeg kiirabide järjekord uksest väljas, palatid ja vahekäigud on patsiente täis. Mis me räägime kvaliteedist… Patsient ei kannata sellepärast, et abiarste ei juhendata, vaid seetõttu, et süsteem lihtsalt ei tööta. Kogu meditsiinisüsteem ei tööta ja on kohutavalt ülekoormatud, vähemalt erakorraline meditsiin,” rääkis Põld ja tõdes, et olukord muutub iga aastaga hullemaks.

“Ma ütlen ausalt, me ei saa sellega enam hakkama, füüsiliselt ei saa. See, et patsient ootab kiirabis poolteist tundi, sest ta ei mahu EMOsse, ei ole normaalne. Saan aru, et abiarstid ootavad, et räägid neile pikalt ja põhjalikult, aga sa ei jõua seda teha, ja vastad kiiresti. Mina olen küll väga tänulik, et meil abiarstid töötavad, vähemalt keegi võtab anamneesi. Me alati ei eeldagi, et üliõpilane langetab otsuse, välja arvatud need, kes on valmis vastuvõtutoas esmaseid, perearstipatsiente käsitlema. Sinna ei tule üldjuhul raskeid kirurgilisi haigeid. Tegelikult peaks süsteemiga midagi ette võtma…”

Kuidas edasi?

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste märkis, et üliõpilane peab olema rakendatud tööle lähtuvalt tema teadmiste tasemest. Arst ta ju siiski veel ei ole.

“Kuulates seda diskussiooni, tahaks väga soovitada mitte kasutada abiarsti terminit, vaatamata sellele, et arstide liit on kujundanud sellise seisukoha. Te ju näete, kuidas see termin on kuidagi paika pannud töötava üliõpilase rolli – kui ta võtab ikkagi kabinetis üksinda vastu arstiga võrdselt. Ta võetakse tööle kui abiarst ja temalt eeldatakse pärast sisselamisaega üsnagi iseseisvat toimetulekut. Selles mõttes ütleb arsti abiline palju paremini ära, mis saab olla üliõpilase roll,” rääkis Paluste ja tuletas meelde, et inimene saab arstiks alles siis, kui ta saab arstidiplomi ja registreerib ennast tervishoiutöötajana registris.

Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma sõnul on haiglate juristid terviseametist uurinud, mida võib lasta üliõpilastel haiglas teha. “Selles mõttes oleks õige, kui mingisugused piirid oleksid paika pandud. See on ka tudengite kaitseks vajalik”.