Gerhard Grents: praegune kriis kulgeb kui kulupõleng (1)

Kus Te praegu, residentuuri ajal töötate?

Töötan detsembri algusest Lääne-Tallinna Keskhaigla COVID-osakonnas. Lisaks olen Tartu Ülikoolis patofüsioloogia õppejõud ja kuulun ühte Tartu Ülikooli projektimeeskonda, kellega arendame digipädevusi meditsiiniteaduste valdkonnas, et tulevased arstid oleksid erinevate digilahenduste kasutamises pädevamad.

Missugune on Teie töö praegu Lääne-Tallinna Keskhaiglas?

Kuna töötan kriisiosakonnas, siis kujuneb töökorraldus töö käigus. Seal on kaks arsti, üks on päevane ja teine valvearst. Mina olen valvearst, kes töötab paralleelselt päevase arstiga. Haigla erinevatest osakondadest on sinna kokku toodud palju õdesid, hooldajaid ja muid spetsialiste. Kaader on väga erineva taustaga – intensiivraviõdedest ämmaemandateni, kes pole sellise tööga üldse kokku puutunud.

Kuidas Teie sinna sattusite?

Residente kutsuti appi meililisti kaudu. Sinna oli nõus minema kaks inimest, kellest üks olin mina. Alguses olimegi kahekesi ja tegime 11-tunniseid päevi, aga töökorraldus on aja jooksul muutunud. Üks arst on kogu aeg 24 tundi kohapeal ja teine on päevane.

Kui keeruline on seal töö Teie jaoks?

Ma vist alguses ei adunud, kui keeruline see hakkab olema. Võib-olla isegi mitte nii väga meditsiinilises mõttes, vaid organisatoorses. Siiani tekib olukordi, mida lihtsalt ei näe ette. See osakond peaks töötama umbes nii nagu siseosakond haiglas, kus alati on teada, kui haige tuleb. Valdavalt tuuakse patsient EMO-st, kõrvalmajast infektsioonhaiguste osakonnast või võtame patsiendi üle mõnelt teiselt Tallinna haiglalt. Kui organisatoorne pool pole päris paigas, siis võivad tekkida olukorrad, kus järsku on osakonnas kaks kiirabibrigaadi haigetega, kellest ma midagi ei tea. Mina näen neid läbi klaasseina seismas valgetes ülikondades ja kanderaamidega ning mul on käed laiali – kes need on, kas pean kohe sekkuma, tulevad nad kodust, EMO-st või teisest haiglast? Sellised asjad on kõige frustreerivamad ja teevad töö keeruliseks. Meditsiiniline pool pole nii raske, sest meil on küsimuste korral abiks konsultandid. Abi küsida ma ei karda. Küsin, kuni saan vastused kätte.

Kuidas senise kogemuse pealt tunnete – kas olete teinud peremeditsiini eriala valides õige valiku või tõmbab nüüd hoopis rohkem haiglaerialade poole?

Kindlasti on valik õige. Eks ma olen haiglatööd varemgi näinud ja sel on oma võlud, aga arvan, et peremeditsiin on rohkem minu jaoks. Praegune töö keskhaiglas pole mind kuidagi sellelt rajalt kõrvale suunanud, kuid see on andnud mulle kindlust teha peremeditsiini kõrvalt natuke ka haiglatööd, näiteks teha EMO-s või siseosakonnas valveid. Lisaks laiendab see suuresti silmaringi ja lubab patsiendi raviteekonda näha mitme nurga alt.

Milline oli möödunud aasta noortele arstidele ja Teile endale?

Mina olin poole sellest aastast praktikal. Kui kriis algas, olin Saksamaal. Siis oli palju segadust. Sain sealt napilt tulema, aga mu kolleegil, kes oli kuu aega kauem, tekkisid tagasitulekuga komplikatsioonid.

Ma usun, et noored kohanesid kiiresti. Pigem tegi möödunud aasta keeruliseks organisatoorne segadus. Kui mõtlen sellele, et meil oli lõpueksam, mille jaoks õppimise taustal toimus palju muutusi, siis kindlasti tekitas see nii mõneski ärevust ja häiris õppetegevust. Näiteks ei olnud konkreetset otsust, kuidas eksam hakkab toimuma. Kord öeldi välja üks otsus, seejärel tuli mujalt teistsugune info, mis osutuski tõeks. Oli palju kuulujutte ja ebakindlust. Palju räägitakse ka, et praktikatsüklid jäid pooleli või ei saanud päris täisväärtuslikku residentuuriõpet.

Üldiselt arvan, et noored arstid suutsid olukorraga päris kiiresti kohaneda. Kui uus arst tuleb kohe pandeemiatingimustes tööle, siis võib-olla on tal teistest isegi paremad aseptikakombed ja ta oskab paremini käituda selles infektsiooniohtlikus maailmas, mis on ju tegelikult kogu aeg selline olnud, kuid on nüüd lihtsalt ühe haiguse võrra rikkam. Mõnes mõttes on sellistes tingimustes töötamine olnud noortele arstidele kasulik kogemus.

Kui palju haiglad teie seast praegu tööjõudu otsivad?

Minuni on jõudnud kutsed Lääne-Tallinna Keskhaiglast, Ida-Viru Keskhaiglast ja Narva Haiglast. Natuke ikka otsitakse, aga kõik haiglad kindlasti mitte. Võib-olla on teiste erialade residendid saanud kutseid ka mujalt.

Kui hästi on Eesti riik ja inimesed Teie hinnangul pandeemiale reageerinud?

Ma pole selle kriisi spetsialist ja see on minu isiklik arvamus, mis pole absoluutne tõde, aga minu meelest on see kriis kui kulupõleng: kulu on läinud põlema, kogu rahvas kutsutakse kokku, et tuld materdada, ja asi saadakse enam-vähem kontrolli alla, aga on näha, et alumistes kihtides natuke ikka põleb. Suur põld on veel alles, me teame, et tuli hingitseb ja varsti tuleb tuuleiil. Seda, et tuul tuleb, on varemgi juhtunud, ja ka ilmateade kinnitab, et ta tuleb. Külarahvas aga läheb laiali oma muid asjatoimetusi tegema. Ja siis tulebki tuul. Kulu põleb jälle!

Me ju algusest peale teadsime, et meditsiinisüsteem koormatakse haiguse leviku korral üle. Meil oli juba varakult võimalus luua tingimused ja selleks valmistuda. Ikkagi jäi mulle mulje, et teine laine tuli paljudele üllatusena, kuigi kõik ju ometi teadsid, et see tuleb uuesti, sest see viirus käitub nii nagu paljud teisedki sarnased viirused. Tundub, et väsiti ja tegeleti muude asjadega. Nüüd on siis olukord jälle käes – infrastruktuuri on vähe ja tööjõupuudus suur. Jälle proovitakse käigu pealt asju lahendada. Võib-olla pole see igal pool nii, aga osas kohtades kindlasti.

Inimeste käitumise määrab suurel määral see, kuidas me infot edasi anname. Arvan, et selles osas on meil kui meditsiinitöötajatel palju teha. Pole põhjust viibutada näppu kogu Eesti rahva poole, et kuidas te ikkagi niimoodi käitute! Kusjuures, ma tegelikult arvan, et asja tõsidusest on räägitud päris hästi, aga mul on tunne, et seda pole piisavalt hästi tehtud muud keelt kõnelevate Eesti elanike seas.

Vaktsiinid tulevad suhteliselt kiiresti, kuidas Teile tundub, milline on meedikute ja patsientide suhtumine COVID-19 vaktsiini?

Mulle tundub, et meedikud on küll väga elevil ja tahavad kiiresti vaktsiini saada. Samas tundub, et tavapopulatsioonis on rohkem skepsist. Meie ülesanne meedikutena on see teema endale selgeks teha, olla aus ja enesekindel, et skepsist vähendada.

Kuulute MTÜ Eesti Noored Perearstid juhatusse. Kuidas ühendusel praegu läheb?

Eks kriis mõjutab meid samuti, aga mitte ainult halvas mõttes. Perearst on üpris üksik tegutseja. Vahel on see hea, aga alati ei taha üksi olla. Me hakkasime korraldama iganädalasi veebiseminare, kus noored perearstid saavad rääkida nii keerulisematest juhtumitest kui ka organisatoorsetest probleemidest ja muudest muredest.

NOPE on üpris uus organisatsioon ja me alles proovime traditsioone kujundada. Tundub, et perspektiiv on hea, noored perearstid on entusiastlikud ja osalevad meie üritustel hea meelega.

Millised on Teie enda plaanid ja mõtted perearstina? Kas tahate võtta nimistu ja mis piirkonnas?

Tahan nimistu võtta. Mulle peremeditsiini ettevõtluspool sobib. See, et mul on võimalus ise majandada ja suunata, kuhu laev tüürib, oli üks peamisi põhjuseid, miks peremeditsiini valisin. Kas võtaksin nimistu kohe pärast residentuuri lõpetamist? Ei julge öelda, sest mõtted võivad muutuda. Lõppeesmärk on võib-olla tõesti, et mul on oma nimistu kuskil väiksemas kohas, kus on kohustus teha rohkem asju, lihtsamaid uuringuid ja protseduure, mis mulle väga meeldiks. Selles, kas ma kohe pea ees väiksesse kohta perearstina sisse hüppaksin, ma kindel ei ole.

Mis mõjutaks Teid minema väiksemasse kohta? Oleks see mingisugune rahasumma või motivatsioonipakett?

Mind kindlasti motiveeriks mingisugune pakett, mille osaks võiks olla näiteks algkapital või finantseering. Seda on noored perearstid rääkinud pikka aega, et väga keeruline on alustada perearstina nullist. Kui poleks ühtegi piirangut ja nõudmist, siis võiksin minna mõne väikse koha bussijaama paviljoni, panna klaasseinad püsti ning hakata seal vastuvõtte tegema ja inimesi nõustama. Nõustamine on ju oluline osa peremeditsiinist. On aga nõudmised ruumidele, inventarile jne, mis pole halb, aga muudab situatsiooni alustavale arstile pehmelt öeldes keeruliseks. Vaja on suurt investeeringut, aga noore perearstina ma ei tea, kust see peaks tulema. Kas peaksin võtma laenu? Mina olen ettevõtlusega tegelenud, aga kas pank peaks usaldama inimest, kel pole ettevõtluskogemust? Riik peaks tagama esimesed investeeringud ja soodsad laenud alustavale perearstikeskusele.

Mis on Teie arvates praegu Eesti meditsiinis suuremad kitsaskohad?

Mina näen põhilise kitsaskohana seda, et meil on vähe abipersonali ja kehvad IT-süsteemid. Mõnes haiglas IT-süsteem lausa pärsib tööd ja halvendab ravikvaliteeti. Mulle tundub, et varem oli Eesti IT-teemadel esirinnas, meil on digiretsept ja digilugu, millega saime hiilata, aga uuendused on jäänud soiku. Paljud riigid on järele jõudnud või juba mööda läinud. Mulle endale digitemaatika väga meeldib, mistõttu tahaksin, et see valdkond areneks kiiremini. Sellepärast olen seotud ka Tartu Ülikooli projektiga, et meditsiinivaldkonnas saaks rohkem üliõpilasi digipädevateks ja oleks võimelised neid oskusi oma töös paremini ära kasutama. See mitte ainult ei muuda tööd kiiremaks ja tõhusamaks, vaid leevendab ka tööjõupuudust.

Abipersonali osas toimub meil õnneks õdede võimestamine ja nad teevad üha rohkem asju iseseisvalt. Õde on meditsiinilise kõrgharidusega spetsialist, ta pole sekretär, ja temaga peaks ka vastavalt käituma. Tal peavad olema oma ülesanded ja vastutusvaldkond. Praeguseks aga oleme loonud süsteemi, kus niigi kesise palgaga õde teeb sisulise õetöö asemel palju paberitööd. Ka arstid täidavad liiga palju ülesandeid, mis ei nõua üldse meditsiinilist haridust. See on räige ressursi raiskamine. Piisaks, kui meil oleks väljakoolitatud sekretärid või muu abipersonal, kes aitab dokumentidega tegeleda, hoida asju meeles, aegu kokku leppida jne. Praegu kulub palju arsti ja õe tööajast bürokraatlikele toimingutele. Kui see muutuks, siis väheneks ka tööjõupuudus.

Artikkel ilmus jaanuari Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.