Finerenoonist on kasu säilinud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkuse korral
Kolmanda põlvkonna mineralokortikoidretseptori antagonist finerenoon on kasulik südamepuudulikkuse korral, kui väljutusfraktsioon on säilinud või kergelt vähenenud. FINEARTS-HF uuringus vähendas ravim südamepuudulikkuse halvenemisega seotud sündmuste esinemist ja kardiovaskulaarseid surmasid.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Säilinud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkuse (HFpEF) või minimaalselt vähenenud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkuse (HFmrEF) korral esinevad tüüpilised südamepuudulikkuse sümptomid (õhupuudus koormusel, jalgade tursed), kuid haiguse etioloogia ja ravi on erinevad võrreldes „tavalise“ vähenenud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkusega (HFrEF). HFpEF ja HFmrEF on progresseeruva kuluga ja põhjustavad palju hospitaliseerimisi. Samas on HFpEF ravi problemaatiline, kuna ravijuhendites on soovitatud ainult ühte ravimigruppi (SGLT2 inhibiitorid).
FINEARTS-HF uuringus osales 6016 patsienti, kellel oli südamepuudulikkus ja vasaku vatsakese väljutusfraktsioon 40% või rohkem (keskmiselt 54%). Uuritavad randomiseeriti saama tavaravile lisaks kas finerenooni (sõltuvalt neerufunktsioonist maksimaalses annuses 20 mg või 40 mg üks kord päevas) või platseebot. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli südamepuudulikkusega seotud sündmuste esinemine (hospitaliseerimine või erakorraline visiit südamepuudulikkuse sümptomite tõttu) või kardiovaskulaarsurmad.
Üle 2/3-l patsientidest oli südamepuudulikkus väljendunud NYHA II klassi tasemel. Uuringu alguses kasutas 85% uuritavatest beetablokaatoreid, 36% AKE inhibiitoreid, 35% ARB-e, 9% angiotensiini retseptori-neprilüsiini inhibiitoreid ja vaid 14% SGLT-2 inhibiitoreid.
Mediaan 32 kuud kestnud jälgimisperioodi vältel toimus 1083 jälgitavat sündmust (hospitaliseerimine, erakorraline visiit, surm) 624 patsiendil 3003-st finerenoonigrupis ning 1283 sündmust 719 patsiendil 2998-st platseebogrupis. Eraldi vaadates ei leitud erinevust kardiovaskulaarsuremuse osas, kuid hospitaliseerimiste ja erakorraliste visiitide vähenemine oli selge.
MRA-de kasutamisel on olnud muret hüperkaleemia osas, mistõttu seda kõrvaltoimet jälgiti ka eraldi. Finerenoonigrupis oli kaaliumi taset > 6,0 mmol/l sagedamini kui platseebogrupis (3% vs. 1,4%), samas oli hüperkaleemia tõttu hospitaliseerimisi finerenooni saajate hulgas vähem kui platseebogrupis ega esinenud ühtegi surmaga lõppenud hüperkaleemiajuhtu. Hüpokaleemiat esines finerenoonigrupis vähem kui platseebot saanutel.
Keskmine süstoolne vererõhu väärtus kuus kuud kestnud ravi järel oli finerenooni saanutel 3 mm Hg võrra madalam kui platseebogrupis.
Uuringus nähtud kasu oli samas suurusjärgus, mis SGLT2 inhibiitorite kasutamisel sarnastes populatsioonides. Pole teada, kas finerenooni kasutamine annab täiendavat kasu juba eelnevalt SGLT2 inhibiitoreid tarvitavatel patsientidel.
Kokkuvõttes tõi finerenoon HFpEF-ga ja HFmrEF-ga patsientidel kaasa märkimisväärselt väiksema südamepuudulikkuse tõttu hospitaliseerimiste, erakorraliste visiitide ja kardiovaskulaarsurmade arvu võrreldes platseeboga.
Allikas: Solomon SD, et al. Finerenone in Heart Failure with Mildly Reduced or Preserved Ejection Fraction. N Engl J Med. 2024 Sep 1. doi: 10.1056/NEJMoa2407107.