Ester Öpik: Tallinn ootab riigilt kiiret lahendust Ukraina õdede töölevõtmiseks

Korraldate homme töölesaamise infopäeva Ukrainast saabunud õendustöötajatele. Palju neid Tallinnas on ja kui palju õdesid on Tallinna haiglates puudu?

Kui Tallinnas oli registreeritud üle 11 000 põgeniku, siis 300-l oli juures märge, et neil on meditsiiniline taust, enamik neist olid õed.

Eestis on puudu 4000 õde. Kõige suurem puudus ongi Tallinnas, kus on sadu õdede ja ämmaemandate poolt täitmata ametikohti.

Mis on praegu suurim takistus ukrainlaste töölevõtmisel?

Kõige keerulisem on see, et väljastpoolt Euroopa Liitu saabujatel pole ELi kutsete kvalifikatsioonile vastavat diplomit, mistõttu nad ei saa õena tööle asuda.

Paljudel on nõukogulik õe, ämmaemanda või arsti ettevalmistus. Samas on ka see n-ö nõukogudeaegne haridus andnud väga hea ettevalmistuse erinevateks käelisteks tegevusteks: protseduurideks ja muuks selliseks, millel on suur roll õe töös. Selles osas on neil ettevalmistus ja tõenäoliselt väga paljudel ka praktiline töökogemus olemas. Usun, et nii mõnedki tulevad otse haiglamaja seinte vahelt – olid just lõpetanud töö ja pidid oma maalt põgenema. Neil oleks võimalik Eestis panustada, seda enam, et meil töökäsi napib.

Mida nad saaksid siis teha, kui õena töötada ei tohi?

Küsimus ongi selles, mida nad saaksid kohe teha. Ilmselt hooldajana ei taha haiglad neid tööle võtta, sest hooldajate ametikohad on täidetud. See ei saa olla päris õe ametikoht, millel nad ei või töötada, aga midagi vahepealset.

See ametikoht võiks olla paika pandud kas tähtajaliselt või mingil muul viisil reguleeritud. Tööandjad on ju praegu hästi keerulises olukorras – nad ei tea, kuidas neid inimesi rakendada ja kus on nende inimeste pädevuse piir. Iga haigla ise seda hinnata ei suuda, see võiks olla riigi poolt kokku lepitud.

Mis on teie nägemus?

Ise näen, et võiks olla lühema- ja pikemaajalisem vaade. Paljud sõjapõgenikud on öelnud, et soovivad jääda pikemalt Eestisse: nad on tulnud ja tõenäoliselt niipea ei lahku. Oleks tore, kui sellistele inimestele käia välja pikema vaatega karjäärimudel: mis nad peavad tegema, et saada ELis kehtiv erialadiplom.

Selleks on vaja kokku leppida täiendusõppe võimaldamine Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Kool on väga aldis neile seda programmi pakkuma. Sellisel juhul saaksid nad aasta, pooleteisega Euroopa Liidus kehtiva õe diplomi.

Kas mõtleme lühiajalist koolitust, mille järel nad saavad kohe minna tööle piiratud õigusega või on see pikem, mõlemal juhul on oluline, et neil oleks võimalus õppida ja töötada paralleelselt. Nendel inimestel on hetkel prioriteet tööle saamine.

See võiks olla ka Eesti riigi huvi. Kes siis ikka soovib toetuste peal toimetada, töötamine annab palju laiemad võimalused ja on ka väärikam. Inimesed on ka ise öelnud, et nad ei soovi olla abi peal, soovivad ise midagi teha.

See oleks win-win olukord, sest meie saaksime tervishoidu abikäsi juurde ja need inimesed saaksid väärikalt panustada. Me ootame nüüd riigi poolt lahendust, kuidas seda võimaldada. See vastus on hästi oluline.

Teine asi on see, et meil on juba praegu üle 20 000 Ukraina põgeniku, kes vajavad ka arstiabi. Kui meie enda võimekus inimressursi osas on piiratud: ei ole inimesi, aga abivajajaid tuleb järjest juurde, oleks väga lühinägelik neid inimesi mitte kasutada. See on pilt, mida näeme Tallinnas algusest peale.

Kuidas te jälle Tallinnas otsite esimesena lahendusi?

Arvan, et lahendusi on mõeldud erinevates kabinettides juba mõnda aega. Esiteks saabusid põgenikud Tallinnasse ammu ja oleme nende inimestega nii kaua koos toimetanud. Teiseks ongi Tallinna haiglates õdede puudus kõige suurem. See mure ongi meie hoovil kõige rohkem ja ka inimesed küsivad meie käest lahendust, sest nad tahavad tööle minna. Ja haiglad küsivad meilt, kuidas saaksime neid tööle võtta. Me oleme tulipunktis.

Kui mingisugused mõtted tunduvad aga riigile täna liiga kiired või tundmatud, et ei juleta otsustada, aga vajadus on, siis võib teha mingid tähtajalised otsused ja need hiljem ümber vaadata. Lihtsalt täna peab midagi otsustama.

Miks on nii kiire?

Tõsiasi on see, et kui me nendele tublidele inimestele ei paku kohe tervishoius töötamise võimalust, valivad nad teised valdkonnad, lähevad teenindusse või mujale. Ja mis kõige kurvem, võib-olla liiguvad mõnda teise riiki, sest õdede puudus on kõigis riikides. Kui mujal võimaldatakse neil paremini tööle asuda, lähevad nad ära.

Kordan, et see on meie võimalus: oleme nii pikalt rääkinud õdede puudusest Eestis, seoses koroonaolukorraga meie inimeste kurnatusest. Täna on meil professionaalid riigis, käed tööks valmis, riigil oleks rumal jätta see võimalus kasutamata.

Kuidas on eesti keele õppimisega?

See on ka üks kindel sõnum erialase täiendamise kõrval, et need inimesed hakkaksid paralleelselt keelt õppima. Tervishoius on ju ka keelenõuded päris ranged, aga arusaadavalt nad kohe eesti keelt ei oska.

Samas ei tähenda see, et nad ei peaks eesti keelt omandama. Tervishoiukõrgkool on valmis neile kokku panema erialase baaskeeleõppe paralleelselt sissejuhatava erialase kursusega.

Päris suhtlemata ei jää neil ka alguses. Tallinnas on see praegu õnn, et meil on nii töötajate kui ka patsientide seas päris palju vene keele oskajaid. Neil oleks kõrval venekeelne juhendaja ja paralleelselt hakkaksid nad õppima eesti keelt.

Ühest küljest on olnud suur venekeelsete tervishoiutöötajate ja patsientide hulk Tallinnas sageli väljakutse, sest uue haridusega õed võib-olla ei oska vene keelt ja ei saa venekeelseid patsiente juhendatud, sest vanemaealised venekeelsed inimesed ei oska jälle eesti keelt.

Tänases situatsioonis on jälle vene keel meile võimaluseks saanud. Rääkisime Tartu kolleegidega sellest, et kui Ukraina õde soovib tulla haiglasse tööle, siis võib-olla Lõuna-Eestis on talle keeruline leida mentoriks õde, kes oskab teda vene keeles juhendada. Tekib selline murekoht.

Tallinnas seda muret ei ole. Võiksime Tallinna ja Ida-Viruga olla kasvuplatvorm Ukrainast pärit õdedele. Kui nad on juba omandanud rohkem eriala- ja keeleteadmisi, võivad nad ka edasi liikuda mujale, Lõuna-Eestisse, kus on samuti õdedest puudu, aga keskkond ei ole nii venekeelne.

Oleme kolleegidega palju arutanud, kuidas meie nõrgad kohad keerata tugevusteks. Seda peab kriitilistes olukordades suutma teha.

Kõige lihtsam on öelda, et meil paragrahvid ei võimalda, me ei saa ja ei taha, aga pigem tuleb otsida võimalusi. See oleks igatpidi hea. Esimene kuu puutusin ka ise Niine keskuses väga tihedalt kokku põgenikega, kes on ju peamiselt naisterahvad oma väikeste lastega. Neid tuleb aidata. Kas aitamine on see, et anname neile toetusabiraha, millest ei pruugi kauaks jätkuda või ikkagi aitame nad väärikalt tööle ja hoiame nad sellisel moel enda juures.

Kas nad saavad meil hakkama?

Kindlasti on indiviidi tasandil võimekamaid ja vähem võimekamaid. See tulekski välja selgitada. Muidugi on ühelt poolt tööandjal suur vastutus, millised inimesed ta tööle võtab ja kuidas see on tagatud, et patsiendi vaates oleks ohutu ja hästi tehtud töö. Peab aga ka riiklikult paika panema, kuidas hinnata erialasi teadmisi ja oskusi, et selgitada, milles saab inimest alguses rakendada.

Kõige esimene samm – kui neil ei ole täna kaasas oma erialast diplomit või on, tuleb seda kontrollida. Nad peavad esitama hindamiseks diplomi akadeemilise tunnustamise infokeskusesse (ENIC/NARIC) või kui diplomit pole, teeb ENIC/NARIC nende eest päringu Ukrainasse.

Kindlasti ei ole nii, et inimene ütleb, et ta on õde ja saab kohe haiglasse tööle. Siin on väga palju astmeid, aga paika tuleks panna süsteem. Et igaüks ei peaks seda ise põlve otsas nuputama ja ressurssi raiskama. Et oleme riigi tasemel otsustanud, et niimoodi võimaldame neil tööle tulla ja integreerima nad meie ühiskonda.

Tähtis on, et saaksime kuidagi siit tulva tagant välja. Peame arvestama, et inimesi tuleb ju aina peale. Oleks tobe liiga kaua seista ühel kohal, midagi peaks ruttu otsustama.

Kas nii nagu Confido on võtnud ukrainlannasid toetavatesse rollidesse, pole Tallinna haiglad veel teinud?

Olen aru saanud, et Tallinna haiglates on õed ootel. Confido tegi ühest küljest otsa lahti oma värbamisega, aga üks asi on eraettevõte, mis töötab peamiselt ambulatoorselt ja teine on suured haiglasüsteemid. Seda enam, et haiglates on tugifunktsioone pakkuvad kohad täidetud. Neil ei ole puudu abipersonalist, neil on puudus õdedest.

Loomulikult saavad eraettevõtjad ja väiksemad asutused teha assistendi ja konsultandi ametikohti, kuhu nad põgenikud kaasavad ja hakkavad neid ükshaaval integreerima. Aga riigis tervikuna ei ole see piisavalt suur ja kaugemale vaatav samm – see on pigem tänases olukorras reageerimine.

Milline see loodav ametikoht võiks ikkagi olla?

Ei oska sellele nime anda, aga selle staatus peaks olema õe ja hooldaja vahel. See võiks olla konkreetne ametkoht, mille korral teame, et seal töötab sellise kvalifikatsiooniga inimene. Mulle tundub, et seda saaks ka õigusruumis mingi erimäärusega tähtajaliselt reguleerida ja tuua ära tingimused ja tegutsemise piirid.

Täiendamine võiks olla alguses lühiajaline, näiteks kahenädalane, mille järel saab tööga alustada. Lisatingimus on, et inimene jätkab enda täiendamisega. Teine variant on, et õde saab alustada tööd ja võtab plaani, et peab kõrgkoolis läbima pooleteise aastase programmi, misjärel saab end registreerida õdede registrisse Euroopa õena. See ongi lühikese ja pika suunaga variant, mis tundub hea.

Tundub tõesti hea variant. Kas te teete Tallinnas osa tööd ära, aga riigi tasandil justkui otsused venivad?

Üks sotsiaalministeeriumi kõrge ametnik ütles mulle üsna tabavalt, et sa ju ise tead, oled töötanud nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, et riigi tasandil paraku need otsused on aeglasemad. See on mõistetav, sest kui teed üleriigilist otsust, siis neid aspekte on palju, mida tuleb arvestada, kasvõi erinevaid maakondi, omavalitsusi silmas pidades. Kui teed kohaliku tasandi otsuse, siis see ei aita paraku kogu riiki. Saad ära teha ja siis on küsimus, kas seda laiendatakse ka teistele omavalitsustele. Mõned omavalitsused teevad samamoodi või leitakse ühel hetkel, et teeme terves riigis niimoodi.

Sama oli Niine vastuvõtukeskusega. Sõjapõgenike vastuvõtmine ei ole ju kohaliku omavalitsuse ülesanne, aga 25. veebruari hommikul ei olnud arusaama, kuidas riigis algab põgenike vastuvõtmine, aga samas oli selge teadmine, et Tallinn saab kõige suurema surve. Linnapea kukkus meid kokku, meil oli kolm korda päevas koosolekud ja me mõtlesime selle keskuse välja, kuidas see süsteemselt võiks töötada, leidsime kiiresti asukoha jne.

Siis juhtuski nii, et kuna mujal vastuvõtukeskust ei olnud, tulidki kõik piiri pealt meile. Bussitäied inimesi ööpäeva ringi. Tegelikult meie keskust kopeeriti, me ei olnud selles osas kadedad – võeti üle ankeedid, mis välja mõtlesime jmt. Jagasime hea meelega oma kogemust Saaremaale ja mujale. Minu teada võeti ka riigi tasandil kasutusele mitmed instrumendid, mis me Niine kontekstis välja mõtlesime, ja see on täitsa okei.

Jah, oleme ka eelnevalt mõelnud välja mudeleid, mida on vaja hiljem aidata õigesse mastaapi suurendada või rakendada. See on see teema, et meil ei olnud võimalik oodata. Kui me Niine keskuses registreerimise lõpetasime, oli juba üle 11 000 inimese saabunud. Mida me oleksime nendega teinud, kui me ei oleks ise oma keskust avanud? Kuhu need inimesed oleksid pidanud minema?

Sama asi on natuke praegu selle õdede teemaga. Meil on Tallinnas olemas õed, nad küsivad meie käest tööd. Siia on vaja lahendust. Kui see lahendus sobib kogu riigile, on väga tore. Katsume anda riigile hoogu juurde.