Esteetilise meditsiini konverentsil arutleti nii pikaealisuse saladuste kui ka botoksisüstide kasutusnäidustuste üle

Autor: Eeva Liisa Linnamägi, meditsiinitoimetaja. Artikkel ilmus jaanuari Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Toidulisandid – nende kasutamine tervise optimeerimiseks ja pikaealisuse toetamiseks

Endokrinoloog ja anti-aging (eesti k pikaealisus) diplomiõppe läbinud dr Hiie Wipf Tallinna Avalon Health kliinikust kõneles esimeses, „Sisemise ja välimise ilu“ nimelises sessioonis sellest, mida tähendab toidulisand, kuidas olla kindel, et tarbitakse kvaliteetset toidulisandit, ning jagas ka kuulsamate pikaealisust rahvusvaheliselt propageerivate teadlaste isiklikke soovitusi.

Oma ettekannet alustas dr Wipf toidulisandi definitsiooni selgitamisega. Põllumajandus- ja Toiduameti andmetel on toidulisand toit, mida kasutatakse tavatoidu täiendamiseks erinevate ainetega ja see vastab järgmistele tingimustele: on vähese energiasisaldusega (kuni 40 kcal); on teatud ainete kontsentreeritud allikas (näiteks vitamiinid, mineraalained, kofeiin, taimede ekstraktid, rasvhapped, aminohapped, peptiidid); on ette nähtud tarbimiseks väikeste kindlate kogustena ja turustatakse kindlate annustena (näiteks kapslid, pastillid, tabletid, pulbrikotikesed, ampullid, tilgad). Toidulisandid võivad olla nii vitamiinid, mineraalid, aminohapped ja tinktuurid kui ka probiootikumid ja ensüümid.

Sealjuures rõhutas dr Wipf, et toidulisandite tarbimisel on olulisel kohal ohutus. Toidulisanditega seonduvat reguleerib Ameerika Ühendriikides sealne Toidu- ja Ravimiamet, Euroopas Toiduohutusamet ning Eestis Veterinaar- ja Toiduamet. Siiski puudub dr Wipfi sõnul toidulisandite sertifitseerimiskohustus, mistõttu tuleb olla ise hoolikas toidulisandite tarbimisel. Nii on oluline välistada, et toidulisandid sisaldaksid saasteaineid (näiteks raskemetallid või bakterid probiootikumides), ravimeid või ravimitaolisi aineid (näiteks anaboolsed steroidid). Lisaks võib müüdavas preparaadis toimeainet olla ka oluliselt vähem, kui deklareeritud.

Dr Wipf soovitas tarbida eelistatult farmatseutilise kvaliteediga toidulisandeid, mida toodetakse sama rangete standardite järgi nagu ravimeidki. Näiteks soovitas ta kasutada GMP (Good Manufacturing Practice) või USP (The United States Pharmacopeia) sertifitseeritud tooteid.

Lisaks tutvustas dr Wipf funktsionaalse meditsiini suunda, mis tegeleb lisaks mikro- ja makroelementide puudujäägi asendamisele ka sellega, kas neil on võimalik oma toimet optimaalselt avaldada. Näiteks ei ole võimalik rasvhappeid mitokondrites kasutada, kui patsiendil puudub nende transporti teostav L-karnitiin, või ei saa toimida tsitraaditsükkel ilma vajaminevate vitamiinideta.

Nii soovitab näiteks neuroteadlane professor Andrew Huberman tarbida regulaarselt D3-vitamiini immuunsüsteemi tugevdamiseks, luude ja südame tervise hoidmiseks koos K2-vitamiiniga, mis aitab vältida kaltsiumi kogunemist veresoonte seintesse. Magneesiumit soovitatakse tarbida närvisüsteemi töö, une kvaliteedi, lihasfunktsiooni ja vaimse tasakaalu parandamiseks. Dr Wipf selgitas, et magneesiumi kontsentratsioon vereseerumis ei ole tegelikult usaldusväärne väärtus ja tegeliku puuduse välistamiseks tuleks magneesiumi kontsentratsiooni määrata hoopis uriinianalüüsis. Iseäranis suur magneesiumidefitsiit võib olla diabeedihaigetel. Aminohapetest soovitab professor Huberman tarbida kreatiini, mis parandab lihaste vastupidavust ja jõudlust, pakub ajutegevusele tuge ja toetab energia tootmist mitokondrites. Antioksüdantidest soovitas tarbida professor Huberman kurkumit, millel on põletikuvastane, liigeseid ja südame tervist toetav toime. Dr Wipf lisas, et kurkumit soovitatakse tarbida liposoomsel kujul, sest see imendub sel juhul paremini. Siiski on dr Wipfi sõnul oluline pidada meeles, et toidulisandite tarbimine ei ravi haigust.

Botuliintoksiinist on-label

Oftalmoloog ja esteetilise meditsiini arst dr Margarita Rebrov Tallinna Ilueksperdi kliinikust andis konverentsi teises, „Ilu anatoomia“ nimelises sessioonis ülevaate botuliintoksiini ametlikest esteetilistest näidustustest ning selgitas ka sagedamini esinevate soovimatute tulemuste põhjuseid.

Botuliintoksiini süstimine näolihastesse on dr Rebrovi sõnul levinuim ja populaarseim mittekirurgiline esteetilise meditsiini protseduur. Selle eesmärk on näolihaste stereotüüpsest pingest põhjustatud muutuseid näoilmes siluda. Kortsudest, mis tekivad nii näolihaste korduva kokkutõmbumise kui ka naha elastsuse vähenemise tõttu, vabanedes tunneb inimene sageli positiivseid emotsioone, suurenevad enesekindlus ja rahulolu. Siiski toonitas dr Rebrov, et näoilme ja emotsioonide väljendumise mõjutamise ja muutmisega tuleks jääda loomulikkuse piiridesse ning vananemine kui selline on siiski vältimatu.

Kokkuvõtvalt on botuliintoksiini ametlikud esteetilised kasutusnäidustused kulmudevaheliste, silmaümbruse piirkonna ja lauba horisontaalkortsude vähendamine. Kulmudevahelised kortsud ehk n-ö kurjusekortsu süstimine botuliintoksiiniga on näidustatud Ameerika Ühendriikides alates 2002. ja Euroopas 2003. aastast. Mõõdukaid või sügavaid lateraalseid silmaümbruskortse, mis on nähtavad maksimaalsel naeratamisel, nimetatakse ka n-ö kanavarvasteks. Nii on ametlikult esteetilises meditsiinis näidustatud nelja näolihase botuliintoksiiniga süstimine: salelihas ehk m. procerus, kulmukortsutaja lihas ehk m. corrugator supercilii, silmaringlihas ehk m. orbiculatis oculi ja otsmikulihas m. frontalis. Lisaks tõi dr Rebrov välja, et mõne kuu eest lubas Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet ametlikult hakata botuliintoksiini süstima esteetilistel näidustustel ka kaelalihaste platüsmasse, kuid Euroopas sellesisulisi lubasid välja antud veel ei ole.
Lisaks kõneles dr Rebrov ka sagedasematest soovimatutest tulemustest, nagu ülalauptoos, kulmuptoos, kulmude asümmeetria, üleliigne lateraalse kulmu elevatsioon, põskede ptoos, naeratuse muutus, silma alalaugude turse ja diploopia.

Ülalauptoos tekib juhul, kui botoks toimib ülalaugu tõstvale lihasele (m. levator palpebrae). See võib tekkida juhul, kui süstimisel on kasutatud suuremat botuliintoksiini kogust või on süstitud liiga lähedale pupilli keskjoonele. Riskigrupp on inimesed, kellel esineb anamneesis selle piirkonna operatsioon, näonärvi parees või lauptoos. Lisaks võib tekkida botuliintoksiini migratsioon selles piirkonnas kergemini ka kaasuva neuroloogilise haiguse (näiteks müasteenia, sclerosis multiplex) esinemisel.

Kulmuptoosi ärahoidmiseks on oluline võtta botuliintoksiini kasutades arvesse ka näolihaste biomehhaanikat. Kortsude vähendamiseks piiratakse küll lihaste liikumist, kuid selle käigus võib väheneda ka halvatud lihaste pakutav tugi näo eri osadele. See võib tingida muutused kulmude kujus ja asukohas. Näiteks võib tekkida kulmuptoos, kui botuliintoksiini süstitakse m. frontalis’esse ehk otsmikulihasesse liiga suurel hulgal või ei ole süstides võetud arvesse otsmikulihase anatoomiat. Kulmude asümmeetria või kulmu lateraalse osa elevatsioon tekib juhul, kui botuliintoksiini on süstitud m. frontalis’esse või m. orbicularis oculi’sse ebasümmeetriliselt. See tingib ebakorrapärase halvatuse otsmikulihase lateraalse ja mediaalse osa vahel.

Kokkuvõtvalt rääkis dr Rebrov ka n-ö ehtsa ehk Duchenne’i naeratuse staadiumitest – naeratades tõmbuvad näolihased kokku nii, et huuli tõstetakse esmalt nasolabiaalvoldi suunas, seejärel tõstavad kolm lihast (m. levator labii superioris, m. zygomaticus major ja m. buccinator) huult edasi ja lõpliku periorbikulaarse kontraktsiooni eest hoolitseb m. orbicularis oris. Nii on dr Rebrovi sõnul oluline olla ettevaatlik silmaümbruse piirkonna horisontaalkortsude süstimisel. Ehtne naeratus võib kaduda ja asenduda infaorbitaalse tühjuse ja põseptoosiga. Selle vältimiseks on oluline tunda m. orbicularis oculi anatoomiat – lihas koosneb kolmest komponendist: lakrimaalne ehk pretarsaalne, palpebraalne ehk preseptaalne ja orbitaalne osa. Viimane neist aitab sulgeda silmalaugusid tahtlikult, tahtmatu silmalaugude sulgemise ja pilgutamise eest vastutab palpebraalne osa ning lakrimaalne osa surub pisarakotti kokku ja võimaldab seeläbi pisarate drenaaži läbi pisarakanali.

Soovimatud tulemused, mis on seotud m. orbicularis oculi botoksiga, on järgmised: silma alalaugude turse või üleliigne lõtvus, lagoftalm ehk silma mittetäielik sulgumine, ektropioon ehk silmalau väljapööre, diploopia või kuiva silma sündroom. Silma alalaugude turse tekib lihashalvatusest tingitud halvenenud lümfidrenaažist. Riskigrupp on inimesed, kellel esineb juba eelnevalt m. orbicualis oculi lõtvus või probleeme lümfidrenaažiga – näiteks esineb hommikuti silmade all turset. Lagoftalm tekib m. orbicularis oculi orbitaalse osa liigsel halvamisel, ektropioon aga m. orbicularis oculi palpebraalse osa halvamisel. Viimase vältimiseks tuleb patsiendil esmalt välistada palpebraalne lõtvus. Diploopia ehk topeltnägemise tingib botuliintoksiini difuusioon orbitasse ja silmaliigutajalihaste halvatus.

Botuliintoksiinist off-label

Erakorralise ja esteetilise meditsiini arst dr Aet Tamm Tallinna Happy Aging kliinikust kõneles dr Rebrovi ettekande järel samas sessioonis botuliintoksiinist teise nurga alt – millised on sagedasemad kasutusalad, mida ei ole küll Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiameti poolt heaks kiidetud, kuid mis on patsientide hulgas siiski populaarsed.

Populaarsed kasutusalad n-ö off-label botuliintoksiinil on järgmised: nina vertikaalsete kortsude (ingl bunny lines) silumine, laienenud ninasõõrmete vähendamine (ingl nostril flare), kulmude, ninaotsa ja/või ülahuule tõstmine (ingl lip flip), naeratamisel igeme paljastuvuse ehk igemenaeratuse vähendamine (ingl gummy smile), huulepealsete vertikaalsete kortsude (ingl smokers lines) või krobelise lõua silumine, allavajunud suunurkade tõstmine, kaela lihasväätide ehk n-ö kalkunikaela silumine, lõuajoone eesmise osa korrigeerimine ehk n-ö Nefertiti kaela saavutamine, trapetslihase ja säärelihaste botoks, liighigistamise vähendamine peopesades ja jalataldadel ning näo alumise osa kitsamaks muutmine mälumislihase halvamise läbi.

Dr Tamm tõi eraldi välja, et igemenaeratuse vähendamiseks sobivad botuliintoksiini süstid vaid juhul, kui selline naeratus on tingitud liigaktiivsetest lihastest. Nii on sellise korrektsiooni teostamisel oluline koostöö hambaarstidega. Dr Tamme sõnul on lõuajoone eesmise osa korrigeerimise ning sellega teravama kaela- ja lõuajoone saavutamisega seotud palju soovitusi, kuid vähe tunnustatud juhiseid, mistõttu tuleb selle protseduuri tegemisel olla alati ennekõike patsiendikeskne.

Allavajunud suunurkade, mis võivad anda näole väsinud, kurva või kurja ilme, raviks halvatakse esteetilises meditsiinis botuliintoksiiniga m. depressor anguli oris. Sagedasemad selle protseduuriga seotud kõrvaltoimed on asümmeetriline naeratus, söömis- ja rääkimisraskused.

Krobelise lõua silumiseks süstitakse botuliintoksiini m. mentalis’esse, kuid sarnaselt allavajunud suunurkade korrektsiooniga tuleb sel juhul samuti arvestada sellega, et halvatav näolihas on ainus, mis tõstab alahuult ja lõuga, mistõttu võib hiljem olla suu kasutamine keeruline.

Kaela vertikaalsete lihasväätide silumiseks süstitakse promineeruvamaid lihasvääte botuliintoksiiniga, paludes patsiendil süstimise ajaks lihaseid eriti pingutada. Süsti ei tohi siiski teha liiga sügavale võimaliku düsfoonia ja -faagi tõttu.

Mälumislihase botoks võib vähendada öist hammaste krigistamist, aga muuta näo alaosa ka kitsamaks. Kõrvaltoimetena võivad selle protseduuri järel esineda mälumisraskused, probleemid süljeeritusega, düsartria või „sissevajunud“ põsed.

Trapetslihase, mille ülesanne on hoida kaela, tõsta õlgasid ja liigutada abaluid, botoksit tehakse lihase kõige promineeruvamasse osasse.

Sääremarjade salendamist kasutatakse eelkõige m. gastrocnemiuse väljendunud hüpertroofia korral. Siiski võib selle lihase osalisel halvamisel esineda kõrvaltoimena raskusi liikumisel.