Esmatasandi tervishoid vajab ümberkujundamist

Kalda sõnul on arengukavas visioon, et 2035. aastaks oleks perearstikeskustes ja esmatasandi tervisekeskustes olemas kõik vajalik personal, kellel on piisavalt võimalusi ja oskuseid selleks, et pakkuda patsientidele hea kvaliteediga terviseteenust, seda vaatamata üha suurenevatele tervisevajadustele.

„Soovime, et perearstid ja nendega koos töötavad multidistsiplinaarsed meeskonnad saaksid kasutada kõiki uuema tehnoloogia eeliseid, säilitades samas lähedastel suhetel põhineva ja patsiendikeskse lähenemise, mida patsiendid väga hindavad.

Soovime, et perearsti meeskonnal oleks juhtroll inimese toetamisel tervislikuma elu elamisel, ning et perearsti meeskond oleks inimese tervise teejuht läbi tema elukaare. Lõpuks soovime, et perearsti ametit nähtaks atraktiivse, väga hinnatud ja rahulolu pakkuva ametina.

Soovime ka, et esmatasandi tervisekeskused meelitaksid rahuldust pakkuvate karjäärivõimalustega ka teisi spetsialiste, sealhulgas õdesid, füsioterapeute, vaimse tervise õdesid, tervisenõustajaid ja mitmeid teisi.“

Mida on selleks vaja?

Kalda nentis, et sellise visiooni saavutamine nõuab aga kogu esmatasandi tervishoiu käsitsuse ümberkujundamist, ja seda eeskätt tööjõuvaates.

Eurostat andmetel oli 2018. aastal Eestis 78 perearsti 100 000 inimese kohta. Võrdluseks: Portugalis on 244 perearsti 100 000 inimese kohta, Soomes 125 perearsti 100 000 kohta ning Belgias 115 perearsti 100 000 kohta. Samas Poolas on 22 perearsti 100 000 inimese kohta ning Ungaris 45 perearsti 100 000 inimese kohta.

Perearstide osakaal arstide koguarvust oli suhteliselt suur Portugalis (47,4%), Soomes (37,4%), Belgias (36,8%), Luksemburgis (30,0%) ja Prantsusmaal (28,0%).

Eestis on perearstide osakaal arstide koguarvust umbes 20%, haiglates töötavad arstid moodustavad arstide koguarvust 69%, kusjuures EL-i liikmesriikides varieerus see näitaja 21% (Belgia) ja 83% (Prantsusmaa) vahel.

„Kuigi arstide osakaal Eestis on oluliselt kaldu haiglas töötavate arstide poole, kasvab nõudlus siiski just inimestele elukohajärgselt kättesaadava, järjepideva, laiaulatusliku ja tervisele orienteeritud terviseteenuse järele. Seda saab osutada vaid tugev esmatasandi tervishoid,“ rõhutas Kalda.

Tervis algab kodust

Inimese tegelikust tervisevajadusest lähtuv abi ei alga haiglast ega ka perearstikeskusest, vaid see algab palju varem – kodust ja koolist, kogukonnast ja töökeskkonnast.

„Selle kõige keskmes on terviseteadlik ning oma tervise eest vastutav inimene. Terviklik tervishoid nõuab tugevat koostööd kõikide tervishoiuteenuste osutajate, patsientide, nende perekondade ning hooldajate vahel. Samuti peaks rohkem kasutama kogukondade võimekust ja võimalusi oma liikmete tervise eest hoolt kandmisel,“ märkis Kalda.

Selliste krooniliste haiguste, nagu hüpertensiooni ja diabeedi ravi teemal saab kogukonnas korraldada töötubasid (nt toiduvalikutest ja toiduvalmistamise viisidest) ja muid üritusi (regulaarsed liikumistreeningud, kogemusnõustamised) – nii saavad ka pereliikmed ja hooldajad liituda ja aktiivselt osaleda. „Terviseteenuse mudelit sedasi alt üles ehitades saame mõjusalt toime tulla arstide ja õdede nappusega ning vähendada tervishoiuteenuste kasutamist.“

Investeerida tuleb tugevasse esmatasandisse

Tööjõusse investeerimine on Kalda sõnul vaid üks visiooni elluviimiseks vajalik tegur. Veel on olulised suuremad investeeringud digitaaltehnoloogiasse ja innovatsiooni, et saaks andmeid patsiendi tervisejuhtimiseks paremini kasutada ning kaasata inimesi veelgi paremini nende kohta terviseotsuste tegemisse. Seda kõike peaks toetama suurem esmatasandi tervishoiu rahastamine.

Tervisekeskuste rahastus peaks olema motiveeriv ka näiteks piirkondlike nimistute ülevõtmiseks, kui mõni nimistu jääb perearstita. „Tasub tähele panna, et tavaliselt jäävad perearstita need piirkonnad, kus on elanikel ka rohkem terviseprobleeme. Näiteks maapiirkonnad, kus elab oluliselt vähem noori, kui linnas – seetõttu elab seal ka enam eakamaid, krooniliste haigustega elanikke, esineb töövõimetusprobleeme ning kaasuvana on ka enam sotsiaalseid probleeme. Selleks, et vähendada piirkondlikkult terviseteenuse kättesaadavuse ebavõrdsust, on olulised piirkondlikud lisatasud. Võrreldes praegusega võiksid need olla palju enam motiveerivamad. Lisaks peavad piirkondlikud lisatasud motiveerima ka teisi tervisekeskuse meeskonnaliikmeid, sest ka maal elav patsient vajab (ja võib-olla veel enamgi) professionaalsete õdede, füsioterapeudi ja vaimse tervise spetsialisti toetust.“

Oluline on ka see, et perearsti elukutse pakuks rahulolu ning perearstikeskused ja esmatasandi tervisekeskused oleksid suurepärased töökohad nii perearstidele kui ka tema meeskonnaliikmetele.

„Selleks on vajalik, et lisaks perearstiabi kättesaadavusele oleks oluline kvaliteedinäitaja ka tervishoiutöötajate vaimne tervis ja heaolu – et see oleks mõjusalt väärtustatud ja toetatud. Väsinud ning ületöötanud arstid ja õed ei suuda tagada tervishoiu kvaliteeti, seetõttu on oluline kasutada lisaks muudele kvaliteedi indikaatoritele ka töökoormuse näitajad.“

Kalda lisas kokkuvõtteks, et vabastades perearstid ja pereõed tervishoiukorralduse tõlkijate rollist, säästaks nende aega patsientide meditsiiniliseks nõustamiseks ja raviks. „Ja see on meedikute põhitöö ning patsiendi õigustatud ootus.“