Erakorralise meditsiinilise abi analüüsis pakutakse kolm varianti EMO probleemide lahendamiseks

Täna esitletakse haiglaeelse erakorralise meditsiinilise abi analüüsi. Arvestades analüüsi käigus ilmnenud olulisemaid kitsaskohti Eesti haiglaeelse erakorralise abi korraldamises, koostati selles tuleviku jaoks võimalikud järgnevad stsenaariumid: esmatasandi tervisekeskustel/valvekeskustel põhinev mudel, „Kiirabi 123 mudel“ ning parameedikutel põhinev mudel.

Valvekeskustel põhinev mudel

Antud mudel püüab lahendada probleemi, et väga suure osa kiirabi väljakutsetest ning erakorralise meditsiini osakondadesse pöörduvatest isikutest moodustavad patsiendid, kelle seisund ei ole erakorraline (alfa või bravo prioriteetsusega või EMOs nn rohelise/sinise triaažikategooria patsiendid). Seega pakuks selle mudeli järgi erakorralist meditsiinilist abi lisaks praegu olemasolevale ka esmatasandi tervisekeskused/perearsti valvekeskused. Viimased moodustatakse piirkonna (nt maakonna) põhiselt ning need paiknevad

• haigla erakorralise meditsiini osakonna või
• piirkondliku tervisekeskuse juures

Patsiendid, kes vajavad abi väljaspool oma perearstikeskuse tööaega (näiteks argipäeva õhtuti, nädalavahetusel) saavad:

a) helistada Häirekeskusesse, kes telefonipõhise triaaži alusel suunab patsiendi täiendavaks nõustamiseks perearsti nõuandetelefonile, piirkondliku esmatasandi valvekeskuse vastuvõtule, või saadab kiirabi,
b) helistada perearsti nõuandetelefonile nõu saamiseks või
c) pöörduda otse piirkondliku valvekeskuse poole.

Valvekeskuses teeb esmase triaaži erikoolitusega õde, kes tuvastab patsiendi probleemi olemuse ja erakorralisuse ning kas suunab patsiendi oma perearstikeskusega kontakteeruma järgneval tööpäeval, saadab patsiendi perearstikeskusse teate, et nemad võtaksid patsiendiga ühendust, suunab haige valves oleva arsti või õe vastuvõtule või kutsub kiirabi. Esmast triaaži toetavad vastavad IT-lahendused ja otsusetugi. Lisaks saavad patsiendid kasutada Patsiendiportaalis enesetriaaži küsimustikke, mis annavad tagasisidet ja esmaseid soovitusi. Perearsti nõuandetelefoni poole pöörduvate patsientide puhul saab nõuandetelefoni töötaja vajadusel suunata patsiendi esmatasandi valvekeskusse või kui probleem ei nõua samal päeval lahendamist saata teate patsiendi perearstikeskusesse, et patsiendiga võetaks ühendust.

Valvekeskuses peavad kohapeal olemas olema peamised diagnostika võimalused (näiteks labor, radioloogia), kõik töötajad (arstid ja õed) peavad olema läbinud koolituse erakorralise patsiendi käsitlemisest, peavad olema selged prioriteetsuse hindamise ja käsitluse juhised, millised tegevused kuuluvad esmatasandile ja mis eriarstiabisse ning toimuma regulaarne koostöö (kiire konsulteerimise võimalus, regulaarsed ühised koolitused) esmatasandi ja eriarstiabi vahel. Erakorralise meditsiini osakonda pääseb patsient vaid suunamisel perearsti, perearsti nõuandetelefoni, valvekeskuse tervishoiutöötaja poolt või kiirabi poolt tooduna.

Tuginedes erinevate ekspertide ja huvirühmade esindajatelt saadud vastustele, eelistustele ja ka eelnevalt läbi viidud teaduskirjanduse ja riikide parimate praktikate analüüsile, jõudsid analüüsi autorid järeldusele, et kõige paremini võimaldab vähendada EMO nõudlust ning EMO arstide ja õdede ülekoormust perearstide valvekeskusel põhinev mudel. Kaoks ära vajadus EMO arstide ja õdede ületunnitööks ning ristkasutuseks. Eeldatavasti laheneks ka praegu kiirabis ja EMOdes töötavate arstide ja õdede nappus. Samuti lüheneksid EMOs patsiendi ooteajad ning tõeliselt vältimatut abi vajavale patsiendile saaks pühendada enam aega ja see peaks kaudselt mõjutama ka korduvpöördumisi. Arvestades teiste riikide kogemusi, siis optimaalseim perearstide valvekeskuste paiknemine oleks piirkondlike ja keskhaiglate teeninduspiirkondade tasemel ehk Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Ida-Virumaal.

Visioon „Kiirabi 123“

Praegusele süsteemile on kõige kergem kohandada (nii õigusruumi kui koolitusvajadust ja kehtivaid tööpraktikaid silmas pidades) mudelit „Kiirabi 123“. Vastavalt sellele hakatakse kiirabiteenust osutama 1-, 2- ja 3-liikmelistebrigaadidega. 1-liikmelised õebrigaadid teenindavad tiheasustuses (Tallinn, Tartu) madala prioriteediga (A ja B) ja eeldatavasti transporti mittevajavaid kutseid. Transpordi vajaduse selgumisel kutsutakse täiendavalt 2-liikmeline õebrigaad. Sisuliselt ei ole tegemist kiirabi vajava kutsega. Tegemist ei ole alarmsõidukiga. 2-liikmelised brigaadid võivad olla nii õebrigaadid kui ka arstlikud toetusbrigaadid. Õebrigaad koosneb õest ja erakorralise meditsiini tehniku väljaõpet omavast töötajast (EMT), omab transpordivõimekust. Võiks reageerida madala prioriteediga (A ja B) kutsetele haja-asutustatud piirkondades. 2-liikmelised arstlikud toetusbrigaadid (praegune randevuu brigaad) koosnevad erakorralise meditsiini arstist ja EMT-st. Transpordivõimekus puudub, reageerib alati koos 3-liikmelise õebrigaadiga, eelkõige D-prioriteediga, aga vajadusel ka C-prioriteediga väljakutsetele. 3-liikmelised õebrigaadid (õde ja 2 EMT või 2 õde ja EMT) reageerivad kõrge prioriteediga (C ja D) väljakutsetele üle kogu Eesti.

Autorid teevad ettepaneku rakendada mudel „Kiirabi 23“, kuna 1-liikmelise kiirabi töö ei vasta sisuliselt kiirabi definitsioonile. Erakorralistes olukordades ei ole 1-liikmelise brigaadi kasutamine võimalik, seda eeskätt patsiendi ohutuse ning patsiendile osutatava abi kvaliteedi seisukohast lähtuvalt. Üheliikmelise brigaadi töö on sisuliselt vastav perearsti või pereõe/koduõe koduvisiidile, mida saaks osutada teisel viisil kui kiirabi korras.

Üleminek parameedikute süsteemile

Selle süsteemi järgi sõidab kiirabi väljakutsele 2-liikmeline parameedikute brigaad. Kohapeal toimub patsiendi seisundi hindamine, alustatakse esmaabi andmist patsiendile või õnnetuses vigastatule. Toimub seisundi stabiliseerimine, vajadusel defibrilleerimine, intubeerimine, kanüleerimine ja ravimite manustamine vastavalt kardiopulmonaalse elustamise või traumaga kannatanu käsitlemise juhendile. Eluohtlike seisundite puhul muutub oluliseks transpordi kiirus haiglasse. Keerulistes situatsioonides on vajalik välja saata täiendavalt erakorralise meditsiinilise väljaõppega meeskond (teisene kutsele vastaja), nt praegune randevuu brigaad. Antud stsenaariumi puhul püütakse lahendada meditsiinilise eriharidusega personali puudust ja “mitte-erakorraliste” probleemide puhul kiirabi väljasaatmist, kuna kiirabi perearsti pädevust nõudvale kutsele välja ei saadeta. Vajadusel saadetakse Tallinnast ja Tartust kaugemates piirkondades välja meditsiiniline kopter.

Parameedikutel põhinev süsteem võimaldaks kõige paremini lahendada kiirabis töötavate arstide ja õdede nappuse probleemi: vabaneks oluline ressurss arstidest ja õdedest, kes praegu töötavad kiirabis, ning neid saaks rakendada mujal tervishoiusüsteemis, kus neid on vaja (nii haiglates EMOdes, tervisekeskustes kui perearstide valvekeskustes). Lisaks on see tervisesüsteemile rahaliselt soodsaim, sest vabaneb eeldatavalt arvestatav rahaline ressurss, kuna a) erakorralise meditsiini tehnikutel (EMT) ja parameedikutel on töötasu tunnihind madalam kui arstidel), b) parameedikute ja EMTde koolitamine on ajaliselt lühem kui arstidel (ajalise ja rahalise ressurssi kokkuhoid).

Parameedikutel põhineva kiirabisüsteemi rakendamine vajab siiski oluliste eeltingimuste täitmist, et mitte kaotada teenuse kvaliteedis ning mitte põhjustada haiglate EMOde ülekoormust. Eeltingimusteks on: kvaliteetne, välisriikide standarditele vastav parameedikute koolitus, telemeditsiiniline tugi, paralleelselt töötav EMOsse pöördumiste eeltriaaž perearsti nõuandetelefoni ja perearstikeskuste ning valvekeskuste näol.