ENNE VALIMISI | Eesti 200: kõigile kättesaadav sotsiaalhoolekandega põimunud tervishoiusüsteem (1)

Kuigi erakondade programmid riigikogu valimisteks alles valmivad, olid enamus neist nõus juba nüüd kirjutama, mida peavad oluliseks tervishoiuvaldkonnas ära teha. Avaldame need Med24-s meile laekumise järjekorras ning kokku koondatult ajakirjas Perearst.

Eesti 200 ideid tutvustab perearst Diana Ingerainen

Igale inimesele kättesaadav ja väärtust loov sotsiaalhoolekandega integreeritud tervishoiusüsteem

Tervishoid oma komplekssuses nõuab pikka plaani, mida tehes peab arvestama kõikide tasemete ja osapooltega. Tihedalt põimunud kihilisus, alustades üksikisiku tervisevajadustest, kuni WHO, OCDE poliitika soovitusteni nõuab terviklähenemist. Esimese märksõnana toongi välja „pikk plaan“, mis tervishoius hõlmaks esmatasandi, erakorralise abi, eriarstiabi funktsionaalset planeerimist integreerituna siduserialade ja hoolekandesüsteemiga. Senine killustunud asutusekeskne lähenemine ega sotsiaalmaksul põhinev rahastusmudel ei taga patsientidele jätkusuutlikku terviseteekonda.

Eesti tervishoiuvõrgustik on kujundatud aastaid tagasi, kui inimeste tervisevajadused olid pigem akuutset laadi, mistõttu loodi akuuthaiglate võrgustik, näidates ära teenuste ulatused haigla liikide määratlusega. Tänapäevane proaktiivne lähenemine eeldab tugevat meeskondlikku esmatasandi tervishoiuvõrgustikku koos eriarstiabi episoodilise rolliga toetamaks täpset diagnoosimist ja ravi ordineerimist. Eesmärk on järjekordade süsteemi asemel luua õigeaegne eriarstiabi kättesaadavus. Heaks alguseks on juba e-konsultatsiooni võimalus, aga kindlasti vajab ladus patsientide logistikasüsteem arendamist, kasutades ka kaasaegseid nutikaid masinloetavaid andmesüsteeme.

Kahtlemata on tervishoius võtmeroll inimestel endil. Diagnostika-, ravi-, seireaparatuuri olulisus on aastatega tõusnud, aga kõige olulisemaks on inimesed, kes abi osutavad – arstid, õed, hooldajad, füsioterapeudid, psühholoogid jt. Siinkohal on märksõnaks patsiendiohutus, aastaid on mööda vaadatud tervishoiutöötajate töökoormustest ja tööülesannetest, mis paraku suurendab vigade tekkimise võimalust. Seega peab kriitiliselt üle vaatama tervishoiutöötajate töötingimused üldisemalt koos palgakomponendiga.

Ühest küljest on hea meel meditsiini tõenduspõhisel arengul, mis tagab inimestele pikema elu, aga teisest küljest on vajaka jäänud patsiendi kaasamine tema otsese elukvaliteedi tõstmiseks. Varem nimetatud ägedad situatsioonid lahendatakse akuutraviga, aga järjepidevat, krooniliste haigustega patsientide elukvaliteeti parandavat esmatasandi võrgustikku ei ole arendatud. Oluline on vaadata üle kõikide spetsialistide töökoormus nii eriarstiabi kui ka esmatasandi tasemel – iga arst ja õde loeb! Arstide ja õdede suurest töökoormusest on tehtud mitmeid uuringuid ja esitatud põhjalikke analüüse, aga lahendusi, mis oleks pikemaaegsed, ei ole. Arstide koolitust on vaja planeerida arvestades rahvatervisenäitajaid, nii arstide arvu üldiselt kui ka täpsemalt erialade proportsioone silmas pidades. Kahtlemata peab ka arstide õppeprotsessis vaatama tervikpilti, mis ülesanded ja millisel tervishoiutasemel on mõistlik lahendada.

Kõige suurem innovatsioon on toimunud tervishoius ravimite osas. Tänapäevaste ravimitega on võimalik elukvaliteeti oluliselt parandada. Vajalik on tagada nii ravimite kättesaadavus kui ka tõenduspõhine ravimite tarvitamise nõustamine professionaalsete proviisorite ja farmatseutide poolt. Tervishoiusüsteem peab tagama ravimispetsialistidele võimaluse pakkuda müügist lahus nõustamist nii patsientidele kui vajadusel ka arstidele. Sarnaselt arst-arst konsultatsiooni võimalusele peab arendama arst-apteek-arst turvalisi kommunikatsiooni võimalusi. Eesmargiks on ravisoostumuse parandamine, mis pikemas vaates tagaks elukvaliteedi tõusu.

Tervis algab kodust, väikesest sotsiaalvõrgustikust, mida oluliselt mõjutab füüsiline, vaimne ja sotsiaalne keskkond. Seega peab riiklik tasand tagama oma inimestele tervislikud valikud ja toetama tervist kui väärtust, mis tagab tervikuna elukvaliteedi paranemise. Märksõnaks on tervelt elatud eluaastate kasv ja iga otsuse kaalumine tervise vaatenurgast.

Väga palju pööratakse tähelepanu avalikult reguleeritud otsuste (määrused, seadused, hanked, planeeringud jne) mõjule eelarvetele, sama palju tähelepanu ja veel rohkemgi tuleks pöörata tähelepanu mõjule tervisele. Seega ei tohiks ühtegi riigikogu, ministri, vallavolikogu või vallavanema otsust vastu võtta ilma hinnanguteta rahvatervisele.

Tänapäevane inimõigus on universaalne ravikindlustus, mis tuleb kehtestada. Inimestel on ühest küljest õigus saada abi vastavalt terviseseisundile, aga teisest küljest vastutada ise oma tervise eest. Vastutada saab ainult siis, kui on ülevaade oma terviseandmetest ja panusest tervise ning sotsiaalhoolekande süsteemi. Seega tuleb luua kaasaegseid võimalusi isikustatud tervisekonto kaudu. Infosüsteemid peavad tagama lihtsalt hoomatavaid riskianalüüse riskide maandamise võimalustega. Rahaliselt peab tekkima personaalne võimalus oma tervisesse panustada. Universaalsel ravikindlustusel peavad olema täpsemad raamid, kes ja mis tingimustel abi saab, katta tuleb tervisevajadustest tulenevad teenused. Tervishoid ei saa olla soovide põhine, ikka ainult vajaduste põhine ja vajadused peab kaardistama kõigile osapooltele arusaadavas veebipõhises vormis eTerviseplaani kujul, kus saavad kokku terviseandmed ja tervisekontoandmed koos terviseteenuste pakkumiste ja logistikaga.

Med24 avaldab Isamaa, Eesti 200, Keskerakonna, Parempoolsete ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna seisukohad. Reformierakond teatas, et neil ei ole tervishoiu osa programmis veel täpselt paigas, mistõttu sooviksid nad seda tutvustada hiljem. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eestimaa Rohelised jätsid oma ideede tutvustamise võimalusele vastamata.