Elulõpu tahteavalduse projekti edenemine sõltub poliitikutest

„Meil on hea meel tõdeda, et minister Signe Riisalo on hästi kõnetatud selle teema poolt, temale see meeldib. Kui tuleb uus valitsus, me ei tea suhtumist,“ rääkis Elmet konverentsil „Surm“, kus ta tutvustas elulõpu tahteavalduse projekti, mis alates selle aasta algusest on riigi avaliku sektori innovatsiooniprojektide hulgas. „Mis annab lootust, et see asi hakkab kunagi ikkagi toimuma.“

Vastavat toodet luuakse laiapõhjalise töögrupi poolt, kuhu kuuluvad arstid, juristid, eetikud jt, juba kaks aastat. TEHIK-ule on antud ülesanne luua patsientidele võimalus täita terviseinfosüsteemi patsiendiportaalis tahteavaldus, mida saab seejärel koos arstiga arutada ja läbi vaadata. Arst sisestab lõplikult tahteavalduse, mille patsient digiallkirjastab. „Siis läheb see n-ö pilve peale ja avaneb andmevaaturis esimesel kohal niipea, kui patsiendile hakatakse järgmine kord osutama tervishoiuteenust,“ selgitas Elmet.

Luuakse ka juhendmaterjalid nii inimestele, kes soovivad tahteavalduse koostada, kui ka arstidele, kes patsiente nõustavad. „Me tahaksime näha, et nõustamine oleks tervishoiuteenus. Praegu see tegevus ei mahu kuidagi tervishoiuteenuste alla,“ sõnas Elmet, kelle sõnul vajavad ka paljud muud probleemid lahendamist, näiteks see, kuidas üldse koostada hästi järgitavat tahteavaldust, kuidas seda saab hiljem interpreteerida, mida teha siis, kui lähedased pole sellega nõus või kui hea paranemisprognoosiga inimene teeb testamendi, mida on raske täita.

„Kas aga arstid üldse soovivad, et selline keeruline asi tuleks?“ küsis Elmet ja lisas, et paljud inimesed ootavad seda. „Olen saanud telefonikõnesid ja kirju täiesti võõrastelt inimestelt, kes küsivad, kunas see tuleb. Eesti inimene juba reaalselt soovib tahteavaldusi koostada. Mina olen ka nende hulgas. Tuleks see dokument juba, ma teeks kohe,“ rääkis arst ja rõhutas, et meil on vaja tahteavaldusi, sest meil ei ole otsustusvõimetute patsientide tahe esindatud. „Võin seda intensiivraviarstina vastutustundeliselt väita. Juriidiliselt on meil kontekst olemas, pole mingit probleemi. Tahteavaldusi saab vastavalt võlaõigusseadusele koostada ka praegu, kuid on väga palju probleeme, miks nad ei realiseeru, ja üks probleem on – nad on tihti halvasti koostatud ja neid on raske järgida.“

Praegu saab patsiendiportaalis avaldada tahet elundidoonorluse ja vereülekande tegemise kohta, kuid arsti sõnul pole need andmevaaturis hästi esile tõstetud, mistõttu neid tuleb eraldi otsida. „Kui meil on tegemist organdoonorluse küsimusega, siis me kahtlemata vaatame. Vereülekandest keeldumine on põhiliselt Jehoova tunnistajate teema ja selle info saame kätte nagunii, pole üldse küsimus. See info tuleb veel enne patsienti,“ nentis Elmet.

Meditsiiniõiguse vandeadvokaadi Maret Kruusi sõnul uuris ta arstidelt, kas vereülekandest loobumist e-tervisest vaadatakse ja talle tuli üllatusena, et see pole reegel. „Patsiendile jagatud infos pole lauset, et tema tahe ei pruugi tervishoiuteenuse osutajani jõuda. Patsiendi vaates jäetakse mulje, et tervishoiuasutustel peaks olema see kord paigas, et vaadatakse seda tahteavaldust. Aga õigusaktides pole samas ka välja toodud kohustust, et seda tuleks eelnevalt e-tervisest kontrollida. Siin on ka üks selline murekoht,” nentis Kruus.

Kellele on tahteavaldus mõeldud?

Elmeti sõnul on tahteavalduse tegemise võimalus mõeldud inimestele, kelle jaoks on oluline määrata ravi, mis on neile vastuvõetav, kui nad ise enam informeeritud nõusolekut anda ei saa. Patsiendi tulevikujuhised on ravi keelavad, välistavad. „Kõigi piirangute ema on mitte elustada kliinilisest surmast, aga on ka palju muid, näiteks see, et patsient ei luba ennast intensiivraviosakonda hospitaliseerida, ta ei luba ennast intubeerida. Ta ei luba eskaleerida ravi, rakendada teatud ravivõtteid, näiteks sonditoitmist. Võib ka lubada ainult vaevusi leevendavat, palliatiivravi. Saab olla ka selline raviotsus.“

Elmet rääkis, et 2014. aastal arutasid maailma intensiivraviarstid, kellele ravipiiranguid rakendada ja koostasid vastava dokumendi, mis näeb ette, mis juhtudel peaks mõtlema sellele, et elu säilitavat ravi ei tehta. „Number üks on konkurentsitult patsiendi soov, tahteavaldus. Muidugi lõppstaadiumis kroonilise haigusega patsiendid, väga haprad patsiendid, ajukahjustuse halva paranemisprognoosiga inimesed... See, kui vaatamata ravile on ellujäämine vähetõenäoline või ravi tulemusena oleks inimesel halb elukvaliteet.“

Anestesioloogi sõnul on tahteavalduse tegemine oluline neile, kelle jaoks on elukvaliteet kaugelt olulisem kui elu pikkus. „Ja eriti nende inimeste jaoks, kes kannavad nimetatud väärtusi ja kes on juba vanemad või kellel on kroonilised haigused. Näiteks tüüpiliselt tehakse tulevikujuhised ära progresseeruvate neuroloogiliste haigustega patsientidega, näiteks ALS-i haigetega. Raviarst teeb need juhised ära, kuid kahjuks lähevad need paljudel juhtudel kaduma.“

Maailmapraktikas on ka tavaline teha patsienditestament kognitiivse võimekuse languse puhul. „On levinud, et kui sa saad Alzheimeri diagnoosi ja oled veel otsustusvõimelises seisundis, siis sul on võimalik määrata, mida sa tulevikus lubad endale teha ja mida ei luba. Tavaline asi, millega Alzheimeri haige saab ennast viletsa elu eest kaitsta, on see, et ta ei luba hetkel, kui ta lõpetab söömise, panna endale kunstlikku toitmist. Sellega saavad nad ennast säästa ja päästa.“

Katrin Elmet kordas, et patsiendid tahavad, et nende sooviga arvestatakse. „Üks väga tarmukas naine ütles, et ta ootab pikisilmi selle dokumendi ellukutsumist, sest temal on notariaalne dokument olemas. Tal on kokkulepe tütrega, et kui mõni arst vaid julgeb seda ignoreerida, siis tuleb üks ränk kohtujuhtum.“

"Meditsiin ja õigus” veebiseminaride sarja raames toimub 6. detsembril seminar "Ravivead ja kaebevõimalused". Lisainfo ja registreerimine SIIN.