Eesti tervishoiutöötajad puutuvad keskmisest sagedamini kokku agressiooniga

Füüsilist agressiooni esineb Eesti tervishoius iganädalaselt. Kõik suuremad haiglad ning erivajadustega inimestega töötavad asutused on välja koolitanud inimesed, kes oskavad vägivaldsetes olukordades sekkuda. Oskuste alalhoidmise kvalifikatsioonipäeval avasid tervishoiutöötajad, milliste vägivaldse käitumisega seotud väljakutsete ja olukordadega nemad oma töös kõige enam kokku puutuvad.

Maailma Terviseorganisatsioon andmetel kogevad agressiooni kuni 38% tervishoiu töötajatest. Sagedat kokkupuudet agressiooniga tõestab esimesena Eestis tehtud selleteemaline tõenduspõhine uuring, kus selgus, et Eesti psühhiaatriakliinikute tervishoitutöötajate kokkupuude agressiooniga on teiste maadega võrreldes märkimisväärselt kõrgem: 96,8% psühhiaatritest ja 99% psühhiaatriahaiglas töötavatest õdedest olid tööl kokku puutunud agressiivse käitumisega. Enim puututi kokku verbaalse agressiooni ja destruktiivse käitumisega. Agressiivse käitumisega kokkupuute sagedus oli märkimisväärselt kõrgem õdede hulgas, võrreldes psühhiaatritega.

Tõenduspõhise uuringu kaasautori, Verge koolitaja ja vaimse tervise õe Ilja Tretjakovi sõnul ei tähenda füüsiline agressioon alati kellegi löömist, tõukamist või enesevigastamist, vaid sinna alla kuulub ka liiga lähedale tulemine ning kehakeele ja löömisega ähvardamine. „Enamasti on tegemist töötajate poole suunatud haigusseisundiga või traumataustaga seotud vägivallaga, kuid ette tuleb ka olukordi, kus näiteks inimene ei saa koheselt seda, mida soovib ning muutub füüsiliselt ähvardavaks, kuna ei oska sel hetkel oma tunnetega toime tulla,“ rääkis Tretjakov.

Psühhiaatrilises osakonnas on patsiendipoolse agressiooniga tegelemine lahutamatu osa tervishoiutöötajate tööst. Psühhiaatriahaiglate Verge metoodika intruktorite sõnul on kõige väljakutsuvamad ettearvamatud agressiivsed olukorrad, kus vägivaldseks muutub patsient, kelle puhul seda personal oodata ei oska. Enamasti ongi need olukorrad seotud personali ootamatu löömisega. Näteks koridoris mööda minnes või siis söögilaua ääres süües. Samuti toodi välja esemete loopimist.

Erivajadustega laste- ja noorukitega töötavad instruktorid tõid viimasest aastast välja juustest tirimise episoodid ning ekstreemse hammastega personali ründamise. Mõned olid kokku puutunud ka agressiivseks muutunud lapsevanematega, kes ähvardasid töötajaid nii verbaalselt kui füüsiliselt.

Vaimupuudega klientidega töötavad instruktorid tõid välja olukordi, mis sisaldasid enesevigastamise peatamist ja asjade ning mööbli lõhkumisega seotud situatsioone.

„Tingitult haigusseisundist võivad patsiendid olla agressiivsed nii iseenda kui ka töötava personali vastu. Seepärast on oluline, et tervishoiutöötaja oskaks tähele panna ohumärke, ära tunda agressiivset ja potentsiaalset agressiivset käitumist ning kasutada sealjuures erinevaid rahustamise meetodeid. Need on aga enamasti iga patsiendi puhul individuaalsed, mistõttu mängib olulist rolli meeskonnatöö,“ selgitas Tretjakov. Ta lisas, et mida suurem on meeskonnas selgus, millal, kuidas ja miks peab sekkuma agressiivses olukorras, seda suurem on enesekindlus ja turvalisus. „Personali turvatunne annab tihti enesekindluse läheneda agressiivsele olukorrale rahulikult,“ jätkas Tretjakov.

Iga-aastasel Verge instruktorite kvalifikatsioonipäeval osalesid ja oma kogetut jagasid Eesti suuremate haiglate ning erivajadustega inimestega töötavate asutuste esindajad: Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikud, Laste Vaimse Tervise Keskus, Hoolekandeteenus, Maarjamaa Hariduskolleegium, Hiiumaa Sotsiaalkeskus, Tugiliisu, Tallinna Tugikeskus JUKS, Tallinna Lastekodu, Tartu Herbert Masingu Kool ja Talinna Laste Turvakeskus. Kvalifikatsioonipäeva viis läbi Verge sekkumistehnikate looja Pal Erik Ruud Norrast.

Koolitusel harjutati peamiselt suurema intensiivsusega Verge füüsilisi sekkumistehnikaid, mis sisaldasid erinevaid turvalisi mahaviimis- ja kinnihoidmistehnikaid olukordades, kus agressioon tuleb peatada. Olulised olid meeldetuletused, et abi kutsumine on samuti sekkumine olukordades, kus personalile tundub ohtlik ise sekkuda. Lisaks olid arutelu all kriisiplaanid ja individuaalsed kliendipõhised turvaplaanid, mis kirjeldavad, mida erineva intensiivsusega agressiooni korral meeskond teeb, kus sekkutakse, kus mitte ning millistes olukordades keda appi kutsuda.