Eesti Kaaluravi Selts: meie kehas pole organsüsteemi, mis jääks puutumata ülekaalu kahjulikest mõjudest

Eesti Kaaluravi Selts on praeguseks tegutsenud alles mõned kuud. Millised on olnud selle aja jooksul seltsi peamised tegevused? Mis on üllatanud positiivselt? Milliseid proovikive on teele sattunud?

Seni oleme keskendunud peamiselt koostöövõrgustiku loomisele ja aktiivse liikmeskonna kujundamisele, et suurendada seltsi eksperditeadmisi ning võimekust liikuda ühiselt edasi seltsi põhikirja eesmärkide saavutamise suunas.

Positiivseks võib kahtlemata pidada seda, et koostööpakkumistega erinevatele sidusrühmadele on õnnestunud kasvatada seltsi liikmete arvu, mis on praegu üle 20. Novembri keskel toimus esimene ühine ümarlaud, kus panime muuhulgas paika kaaluprobleemiga seonduvad prioriteetsed tegevused ja hindasime nende teostatavust.

Peamine proovikivi on olnud toimiva organisatsiooni ülesehitamine ning tegevuseks vajalike ressursside leidmine. Seltsi juhtkond ja liikmed ei teeni seltsi tegevuse kaudu tulu, seepärast on oluline tasakaalustada eri osapoolte ootusi ja tagada, et selts oleks jätkusuutlik.

Kellega teeb ja plaanib teha kaaluravi selts koostööd?

Eesmärk on tuua kaaluravisse eri valdkondade teadmisi ja kogemusi, et läheneda kaaluprobleemile võimalikult terviklikult. Seltsi liikmeskonda kuuluvad teiste hulgas endokrinoloogid, kardioloogid, perearstid, toitumisspetsialistid. Eesti Kaaluravi Selts teeb koostööd mitmete osapooltega ning tegutseb samal ajal pidevalt selles suunas, et praegust võrgustikku veelgi laiendada.

Olulise partnerina näeme poliitika­kujundajaid. Tervishoiu- ja sotsiaal­poliitikas vajab kaaluravi suuremat esindatust, kuid see eeldab selgitustööd ja survet, et ülekaaluga seotud probleemid jõuaksid otsustajateni prioriteetsena. Arvan, et üldine huvi koostöö vastu on olemas, aga kahtlustan, et praegu võib takistav tegur olla see, et lapsekingades selts ei ole veel jõudnud end piisavalt tõestada ning see võib vähendada potentsiaalsete osapoolte huvi end seltsiga siduda.

Seltsi eesmärk on võtta sihikule ülekaalulisuse põhjused ning tõenduspõhised võimalused rasvumisepideemia peatamiseks. Miks on ülekaalulisusest saanud krooniline haigus ning kuidas üldse on võimalik rasvumisepideemiale piiri panna?

Ülekaalulisust, eriti rasvumist on hakatud käsitlema kroonilise haigusena, kuna on hakatud mõistma, et tegemist ei ole mitte ilu-, vaid terviseprobleemiga. Meie kehas sisuliselt puudub organsüsteem, mis jääks puutumata ülekaalu kahjulikest mõjudest. Seejuures võib rasvumine olla otsene põhjus mitmetele teistele haigustele, näiteks vähkkasvajad või 2. tüüpi diabeet. Kehakaalu tõusu taga on palju tegureid, millest vähene liikumine ja liigne söömine on vaid mõned.

Kogu meie elukeskkond on muutunud kehakaalu tõusu soodustavaks, kusjuures elanikkonna teadlikkuse parandamine ja harimine ei pruugi meid enam oluliselt edasi aidata. Rasvumis­epideemia piiramiseks tuleb läheneda sellele multidistsiplinaarselt, suurendades koostööd nii tervishoiusüsteemi, poliitikakujundajate kui ka toiduainetööstuse ning teadus- ja haridusasutuste vahel. Sellest, kuidas terviklikku koostööd kujundada ja arendada, saabki üks rasvumisprobleemi lahendamise peamisi katsumusi. Erinevate erialade spetsialistid, kes tegelevad rasvumise tagajärgedega, moodustavad vaid väikese osa tervikust, kuid tervishoiusüsteemi sees tuleb samuti luua tõhusad koostöömehhanismid erialade vahel.

Kuivõrd on praegu Eesti tervishoius ressurssi, et rasvumisepideemiat ohjeldada? Milline peaks olema ideaalis ülekaalulise/rasvunud patsiendi teekond tervishoiusüsteemis?

Rasvumisepideemiaga võitlemine on Eestis kahtlemata proovikivi, kui arvestada tervishoiusüsteemi piiratud ressursse. Samas ei ole ressursipuudus kindlasti ainus tegur, kuna tegelikult puudub praegu rasvumise ennetamist ning ravi puudutav terviklik ja selge süsteem. Viimane on Eesti Kaaluravi Seltsi loomise üks ajenditest.

Positiivsena saab loomulikult välja tuua, et kaalutõusu teemat tajutakse järjest enam põletava probleemina ning seepärast pööratakse sellele varasemast rohkem tähelepanu.

Ülekaalulise/rasvunud patsiendi raviteekonna loomine eeldab esmalt teatud takistuste ületamist, alustades rasvumise kui haiguse tähtsustamisest ja lõpetades ressursside suurendamisega. Ideaalses süsteemis võiks iga ülekaaluline või rasvunud patsient tunda, et tal on võimalik saada abi, ja teada, kuhu selleks pöörduda, ning teisalt peavad kõik süsteemi osad mõistma, mis on nende roll ja ülesanne. Kuidas selline süsteem Eestis konkreetselt välja näha võiks, on veel vara öelda. Praegu analüüsitakse aktiivselt võimalusi, kuidas luua tervishoiusüsteemi toitumisnõustamise teenust, samuti uuendatakse parasjagu ülekaaluliste ja rasvunud laste ning täiskasvanute käsitluse ravijuhendit esmatasandil. Ülekaalu ja rasvumise kontekstis võib kahtlemata väärtuslikuks pidada ka Tervise Arengu Instituudi äsja avaldatud Eesti riiklikke toitumise, liikumise ja uneaja soovitusi.

Paljudele seostub kaaluravi maovähendusoperatsiooni, söögiisu vähendava ravimi kasutamise ja toitumisnõustamisega. Tegelikult on ju kaaluravi midagi palju laiemat. Kuidas seltsina seda arusaama muuta plaanite?

Kaaluravi ei võrdu ainult numbriga kaalul. Eesti Kaaluravi Selts on tõepoolest võtnud ülesandeks muuta avalikkuse arusaama kaaluravist, näidates, et see on enamat kui pelgalt maovähendus­operatsioonid, söögiisu kontrollivad ravimid või toitumisnõustamine. Tegelikult on rasvumise ravi kompleksne tegevus, mis hõlmab nii personaalset kui ka süsteemset lähenemist. See tähendab, et arvesse tuleb võtta inimese eripärasid ja isiklikke eelistusi, toetades samal ajal jätkusuutlike ja tervislike harjumuste kujundamist ning pöörates seejuures lisaks tähelepanu inimeste psühholoogilistele vajadustele. Kaalu­ravi on terviklik ja pikaajaline protsess, mis tähendab lisaks tervislikule kaalulangetamisele veel elukvaliteedi parandamist, tervisest tulenevate riskide maandamist ning tasakaalustatud elustiili juurutamist. Selts loodab muuta iganenud paradigmasid teavitustöö, elanikkonna ja tervishoiutöötajate harimise ning uute algatuste kaudu.
Seltsi üks eesmärke on vähendada stigmat kaaluprobleemiga toimetulekul. Selleks tuleb juurutada üldist teadmist, et rasvumine on mitmekülgne probleem, mitte inimese laiskusest või tahte­jõu puudumisest tulenev nähtus.

Kui vaadata tulevikku, siis millises suunas liigub rasvumise ravi?

Usun, et rasvumise ravi tulevik liigub järjest enam personaliseeritud ja tõenduspõhise lähenemise suunas. Võimalusi nähakse muuhulgas personaalmeditsiinis, näiteks soolestiku mikrobioomi analüüsimisel. Uute kaalulangetusravimite arendamine võimaldab järjest efektiivsemalt toetada kehakaalu langetamist, kuid see saab olla vaid üks osa tervikkäsitlusest ja nende kasutamine peab toimuma siiski kontrollitud tingimustes ning olema põhjendatud.

Digilahenduste kasutamine tervishoius ei ole enam midagi uudset ja võib olla kaaluravis väärtuslik. Keeruline oleks alahinnata riiklike sekkumiste mõju, näiteks maksusoodustused tervislikult toidult, reklaamipiirangud või suhkrutarbimise piiramine riiklikke meetodeid kasutades.

Juba praegu on üle 50% Eesti elanikkonnast ülekaalulised. Praegused lapsed kasvavad üles keskkonnas, kus ebatervislik toit ja valmistoit on lihtsasti kättesaadavad, samas on selle kõrval üsna hea juurdepääs ka infole tervislike eluviiside vajalikkusest ja ülekaalu ebatervislikest mõjudest. Tundub, et teavet on ju rohkelt, aga ainult sellest vist ei piisa, et lastest kasvaksid terviseteadlikumad ja tervislike eluviisidega täiskasvanud?

Mida selleks veel on vaja teha?

Kardan, et laste ja enamike noorte puhul on ebarealistlik eeldada, et nad suudaksid teha mõistlikke otsuseid olukorras, kus hamburger ja porgandisalat on sama hõlpsalt kättesaadavad. Tervislike harjumuste kujundamine lapse- ja nooruki­eas saab reeglina alguse ikka kodusest perekondlikust eeskujust ning lasteaiast ja õppeasutustest. See eeldab loomulikult lapsevanematelt mõistmist, et nende ebatervislikud harjumused võivad olla otsene põhjus, miks järeltulijad sarnased käitumismustrid üle võtavad. Siingi võiks olla abi meetmetest, mis toetavad tervisliku toidu tarbimist, näiteks soodustused tervislikult toidult, või abinõudest, mis piiravad ebatervisliku toidu tarbimist.

Üks asi on harida ülekaalu teemal elanikkonda, aga kui palju vajavad sellel teemal harimist arstid ise?
Eestis nagu tõenäoliselt mujalgi tuleb suurendada ka arstide teadlikkust rasvumise mitmetahulisest olemusest. Lisaks teadlikkuse parandamisele rasvumise põhjustest on kindlasti oluline muuta üldist suhtumist. Kahtlustan, et ülekaalulisi puudutavad hinnangud ja arvamused ei ole varasemalt tervishoiusüsteemi sees ja sellest väljaspool väga palju erinenud, aga positiivsed muutused tervishoiusüsteemis oleksid kahtlemata oluline katalüsaator ka süsteemist väljaspool.

Nähes, kui palju on rasvumisest ja selle probleemiga tegelemise vajalikkusest viimastel aastatel juttu olnud, tahaksin siiski uskuda, et üldised hoiakud ja teadmine tervishoiusüsteemis on paranenud. Ühe puudusena võib kindlasti tuua välja, et rasvumist kui haigust ei ole ajalooliselt ülikoolis eriti põhjalikult või siis üldse mitte käsitletud ning teemaga on paremini kursis spetsialistid, kes selle vastu suuremat huvi tunnevad.

Kas Eesti Kaaluravi Seltsil on sarnaseid seltse eeskujuks ka mujalt maailmast?

Eesti Kaaluravi Seltsi kujunemise juures on andnud väärtuslikku nõu ja olnud toeks üleeuroopaline organisatsioon The European Association for the Study of Obesity (EASO). Enne Eesti Kaaluravi Seltsi loomist kohtusime EASO juhatusega, kes tunnustas meid initsiatiivi eest ja andis soovitusi seltsi loomisel. Kuigi EASO keskendub suuresti akadeemilisele teadustööle, on assotsiatsioon pühendunud ka tõenduspõhiste lähenemiste väljatöötamisele ja nende juurutamisele liikmesriikides. Eesti Kaaluravi Selts näeb EASO-d olulise koostööpartnerina, kelle kogemus ja toetus aitab kujundada kaaluravi teekonda Eestis.

Eesti Kaaluravi Selts

Eesti Kaaluravi Seltsi asutasid 2024. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumi meeste­kliiniku arst-toitumisterapeut dr Kristel Ehala-Aleksejev, Ida-Tallinna Keskhaigla südamekeskuse kardioloog-juhtivarst dr Henri Kaljumäe, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloog dr Eno-Martin Lotman, Ida-Tallinna Keskhaigla endokrinoloog dr Kristina Isand ja Tartu Ülikooli rahvatervishoiu kaasprofessor dr Taavi Tillmann.