Eesti inimarengu aruanne: täiskasvanutel on erakordselt palju psüühikahäireid Kolmandik meestest liigtarvitab alkoholi

Aruandes kirjutatakse, et umbes neljandikul vastanutest (28%) ilmnes risk depressiooniks (24% meestest ja 31% naistest) ning viiendikul (20%) risk ärevushäireks (15% meestest ja 25% naistest).

Unehäirete risk ilmnes 39%-l vastanutest (33% meestest ja 44% naistest) ning vaimse kurnatuse ilmingud 43%-l vastanutest (36% meestest ja 48% naistest).

Nende häirete suurimasse riskirühma kuuluvad noored täiskasvanud (18–24-aastased). Sarnaselt teiste uuringutega esineb igas vanuserühmas naistel võrreldes meestega suurem depressiooni ja ärevushäirete risk. Unehäirete riskis statistiliselt olulisi erinevusi sugude lõikes ei ilmne, kuid risk suureneb vanusega.

Alkoholi liigtarvitamist esines 17%-l naistest ja 34%-l meestest. Nooremates vanuserühmades (18–34) aga mehed ja naised alkoholi liigtarvitamise osas ei erine. Alates 35. eluaastast esineb meestel alkoholi liigtarvitamist oluliselt rohkem, küündides 35–44-aastaste meeste seas 49%-ni.

Koroonakriisi ajal häirete levimus suurenes

COVID-19 pandeemia ajal sagenesid vaimse tervise probleemid ja vähenes heaolu märkimisväärselt.

Küsitluste andmetel hindas 15% meestest ja 20% naistest, et nende vaimse tervise seisund oli märkimisväärselt halvenenud võrreldes koroonakriisieelse ajaga.

Võrreldes vanemate inimestega oli nooremate seas oluliselt enam neid, kes tajusid vaimse tervise halvenemist. Näiteks 18–29-aastastest meestest tajus 28% vaimse tervise halvenemist, samas kui keskealiste (45–59-aastaste) meeste seas oli see 7% ja vanemaealiste (60–85+) seas 10%. Oma vaimset tervist võrreldes koroonaeelse ajaga hindas halvemaks 18–29-aastastest naistest 40%, kuid sama tõdes ainult 18% kesk- ja 12% vanemaealistest naistest.

Uuringud näitavad ka, et koroonaajal sagenes 18–44-aastaste seas märkimisväärselt depressiooni ja üldistunud ärevushäire risk ning ka vaimse kurnatuse ilmingud.

Ehkki vaimse tervise probleeme esines juba enne pandeemiat enim 18–24-aastaste seas, suurenes nende seas pandeemia kestel depressiooniriskis olevate inimeste osakaal veelgi. Vanemaealistel seevastu erinevusi pandeemiaeelsete ja -aegse enesekohaste hinnangute põhjal ei esinenud.

Registriuuringu põhjal esines ligi veerandil täiskasvanutest perioodil 2016–2020 vähemalt üks psüühikahäire diagnoos, millest kõige sagedasemad olid depressioon (12%) ja ärevushäired (10%).

Noortel täiskasvanutel on vaimse tervise häirete risk enesehinnanguliste küsimustike järgi suurem, kuid registriandmete järgi nad ei saa rohkem diagnoose.

Noorte kõrgemad riskiskoorid võivad viidata nii suuremale psüühikaprobleemide hulgale kui ka kõrgemale stressitasemele, mis on ajas mööduv. Samuti võivad põhjuseks olla teistsugused hoiakud ja väiksem stigma – noored aktsepteerivad vaimse tervise probleemi võimalust kergemini ega pea seda nii suureks häbiks kui vanemad inimesed. Tõenäoliselt on kõigil neil põhjustel oma roll.

Mõjutegurid

Vaimse tervise probleemide avaldumist mõjutavad nii geneetilised kui ka keskkondlikud riskitegurid. Pandeemiaeelse perioodi depressioonidiagnoosiga oli kõige tugevamalt seotud naissugu ning suur geneetiline eelsoodumus, millele järgnesid eluviisitegurid (suitsetamine, alkoholi liigtarvitamine ja narkootikumide tarvitamine).

Pandeemiaaegse enesekohastel hinnangutel põhineva depressiooniriskiga olid kõige tugevamalt seotud noorem vanus, millele järgnesid naissugu, geneetiline eelsoodumus ning alkoholi ja uimastite tarvitamine.