Doktoritöö: kuidas on puberteediea hormoonid ja kehaline aktiivsus seotud hilisemate luutiheduse näitajatega
Füsioterapeut Reeli Tamme kaitses septembri lõpus filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks esitatud väitekirja „Puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seosed hilisemate luutiheduse näitajatega: longitudinaalne uuring poistel vanuses 12–18 eluaastat.“
Avaldatud
Viimati uuendatud
Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi longitudinaalses uuringus osalesid terved poisid, keda uuriti 12, 13 ja 14 aasta vanuses.
Kliinikumi lastekliiniku füsioterapeudi Reeli Tamme doktoritöö raames kutsuti samad uuritavad 18 aasta vanuses järeluuringusse, mille eesmärgiks oli uurida puberteediea testosterooni, leptiini ja adiponektiini suhte ning kehalise aktiivsuse seoseid luutiheduse näitajatega 18 aasta vanuses. Lõpliku uuringugrupi moodustasid 88 noormeest, kellel olid vastavad näitajad mõõdetud kõigil neljal ajahetkel.
Leiti, et testosterooni tase 12 aasta vanuses on positiivselt seotud järgneva 6 aasta kogu keha volumeetrilise luutiheduse tõusuga. Samas on puberteediea leptiini-adiponektiini suhe negatiivselt seotud lülisamba luutiheduse ning lülisamba volümeetrilise luutihedusega 18 aasta vanuses ning ka samade luutiheduse näitajate juurdekasvuga 12ndast 18nda elusaastani. Noormeeste puberteediea suurem üldine kui ka tugeva intensiivsusega kehaline aktiivsus on seotud kõrgema kogu keha ja reieluu kaela luutihedusega 18 aasta vanuses.
Osteoporoosi väljakujunemisel on oluline roll esimesel kolmel aastakümnel saavutatud luu tippmassil. Kuna ligi 95% luu tippmassist moodustub lapse- ka noorukieas ning kriitiliseim periood luukoe formeerumise seisukohalt on just murdeiga ehk puberteet, siis on tegurid, mis puberteedi perioodil luukoe juurdekasvu mõjutavad, edaspidise skeletisüsteemi tervise seisukohalt väga olulised.
Luukoe moodustumist mõjutavaid tegureid on mitmeid, olulisimateks biokeemilisteks teguriteks on suguhormoonid, kasvuhormoon koos insuliinisarnase kasvufaktor 1 ja vitamiin D, aga ka mitmed adipokiinid nagu leptiin ja adiponektiin. Oluline tegur on ka kehaline aktiivsus, mis suurendab luukoe juurdekasvu ja luutihedust läbi mehaanilise koormamise.
Doktoritöö juhendaja prof Vallo Tillmanni sõnul on Reeli töötanud lastekliinikus füsioterapeudina alates 2010. aastast. “Juba siis jäi ta silma oma suure pühendumusega töösse. Just see pühendumus aitas tal edukalt viia lõpuni ka oma doktoritöö, millega ta alustas 2016. aastal ning mille eesmärk oli uurida puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seoseid luutiheduse näitajatega 18. eluaastal tervetel noormeestel. Uuritavad olid varasemast longitudinaalsest uuringust, mille käivitajateks olid 2010. aastal prof Toivo Jürimäe ja prof Jaak Jürimäe. Viimane oli ka Reeli doktoritöö teine juhendaja. Reeli on olnud väga motiveeritud doktorant, mille ilmekaks näiteks on tõsiasi, et doktorantuuri ajal sündis perre veel kaks last ja ema doktoritöö kaitsmise tunnistajateks olid neli imearmast tüdrukut. Suur tänu ka minu poolt Reeli lähedastele selle toe eest. Mul on väga hea meel, et lastekliiniku spetsilistide meeskond täienes uue doktorikraadiga töötajaga. Olen veendunud, et Reeli näol on tegemist oma eriala tipp-spetsialistiga, kes suudab ja soovib panustada oma eriala arengusse. Selleks talle jõudu ja edu!”