DISKUSSIOON | Tervishoiu taristu on vaenlasele prioriteetne sihtmärk „Sõja ajal ei saa arvestada mitte millegagi, mis on praegu olemas“

Arutelus osalesid terviseminister Riina Sikkut, välisminister Margus Tsahkna, kaitseminister Hanno Pevkur ja Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi. Modereeris Ilmar Raag.

„Kogemused näitavad, et ükskõik, kuidas sa kriisideks valmistud, kui see päev saabub, tabab kõiki ikkagi üllatus asjadest, mida oleks võinud teisiti ette valmistada,“ alustas Ilmar Raag ning küsis kõigilt diskussioonis osalejatelt, kust kõige enam meie king pigistab ja mida peaks kõige enam muutma.

Riina Sikkut ütles, et tervishoiu üks suur mure on tervishoiutöötajate puudus – mida paremini on tervishoiusüsteem nii rahaliselt kui töötajatega varustatud, seda paremini oleme kriisideks valmis. Teiseks tõi ta välja rahvusvahelise koostöö ja reeglite paika panemise kriisi puhuks.

Hanno Pevkuri sõnul on põhiline küsimus massiohje, sest probleemid tekivad siis, kui massid lähevad suureks. Ta lisas, et kui kriis läheb suureks, siis sõltumata Eesti võimekusest on vaja rahvusvahelist abi. Isegi Ukraina, mis on oluliselt suurem riik, ei saa üksi hakkama.

Margus Tsahkna tõi välja, et see oluline teadmine, et ilma meditsiini toeta sõdur ei sõdi, peaks senisest veel rohkem otsustajatele pärale jõudma – ehk olulised pole ainult sõjalised võimed.

„Kui meil on sõjaline kriis, NATO töötab õlitatult ja kõik võimed on siin, siis kui vaatame kaardile, siis meie strateegiline sügavus on 200 km ja edasi on meri,“ rääkis Tsahkna. „Kui vaatame Ukraina kogemust, siis see 200 km kaetakse sõjategevusega ära. Tegelikult meil pole sellist kohta, kus saaksime rahulikult nokitseda ja oma inimesi ravida. Ukraina kogemus näitab, et tervishoiu taristu on prioriteetne sihtmärk. Meie raviasutuste asukohad pole saladus.“

Tema sõnul on oluline küsimus, kuidas suudame siis töötada? Ta nentis, et meil on tervishoiutöötajate nappus, kuid eriti suur nappus on kaitseväes, mistõttu peaks olema rohkem paindlikkust, et kaasata võimalikult palju erialainimesi tsiviili poolt sõjaväelise poole peale.

„Kolmas asi, mida peame Ukraina pealt õppima, on tsiviilväljaõpe. Inimesed peavad teadma, kuidas abi anda,“ rääkis Tsahkna. „Sageli pole võimalik arsti või õde oodata. See, kuidas me suudame kodanikualgatuse korras mingis kriisis hakkama saada, on ülimalt tähtis.“

Ta tõdes, et päris kriisiolukorras, sõjalise rünnaku korral, me ei tea, mis tegelikult toimuma hakkab ja kas tsentraalne juhtimine töötab, mistõttu peaksime olema valmis tegutsema ka madalamal tasemel.

Riho Ühtegi kinnitas, et nii, nagu igal pool on inimeste nappus, on kaitseväes meditsiinitöötajate nappus.

„Arstid ei tule meile tööle. See pole neile otstarbekas, nad tahavad praktiseerida,“ rääkis ta. „Nendes ametites ei saa nad piisavalt praktiseerida. See on meile suur väljakutse.“

Ühtegi tõi välja probleemi, et kui meil peaks tekkima sõjaolukord ja meile tulevad välismaalt inimesed appi, siis meie seadusandlus ei luba neil arstidel siin töötada.

Ta tõdes, et suure tõenäosusega on meditsiiniasutused sihtmärgiks, mida vastane võib rünnata ehk tuleb mõelda, kuidas loome kriisiolukorras alternatiivseid meditsiiniinstitutsioone: „Tuleb ette valmistada selliseid kohti, kuhu on võimalik paigutada neid patsiente, kes ei ole suutelised kodurežiimil olema. Meie reeglid on ääretult jäigad. Sõjas peaksime reegleid oluliselt lõdvemaks laskma.“

Kolmanda teemana tõi Ühtegi välja meditsiinilise väljaõppe. Üks osa on lahingumeditsiin, mille väljaõpet pakutakse Kaitseliidu meedikutele, aga näiteks viib Naiskodukaitse esmaabikoolitusi läbi ka laiemalt. Seda tuleks Ühtegi arvates senisest veel rohkem teha, juba koolides.

Osalejatelt küsiti, kas Eestis on toimunud õppusi, mille stsenaarium näeb ette, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla saab raketiga pihta ja kogu võimekus on kadunud? Kuidas seda kompenseerida?

Sikkut ütles, et Ukrainas panustatakse rindele lähemal asuvates piirkondades mobiilsetele üksustele, sest kui paned statsionaarse haigla püsti, on see vaenlasele sihtmärk. Seetõttu on ka Eestis mobiilsusele mõtlemine tähtis.

„Kohandumine peab olema ka tervishoius absoluutne ja me ei saa arvestada mitte millegagi, mis on olemas,“ tõdes Sikkut.

Margus Tsahkna kiitis kaitseministeeriumi, kaitseväe ja erasektori välja arendatud välihaiglat, mis on praegu Ukrainas üks väheseid süsteeme, mis on alles, sest see hüppab ühest kohast teise.

„Üks suur otsus, mis on lõpuks tehtud, on see, et lõpuks tuleb Eestisse rahvusvaheline sõja- ja katastroofimeditsiini keskus – me ei ole ainult need, kes tahavad midagi saada, Eesti sõjameedikutel on väga palju anda,“ ütles ta. „Täna on Eesti see, kes väga palju defineerib, kuidas tegelikult sõjameditsiin peaks töötama. Meil on see kompetents olemas. Oluline on, et see kompetents laiali ei jookseks sellepärast, et meie tähelepanu on eelkõige relvastusel. Praegu on viimane aeg sellega tegeleda ja õnneks me tegeleme.“

Ühtegi arutles, et kui Eesti haiglad võivad olla vaenlase jaoks sihtmärgid, siis kas on mõeldud sellele, kuidas võiks korraldada haigete evakuatsiooni teistesse riikidesse. Koroonaajal Eesti siseselt evakueerimine toimus, näiteks Saaremaalt mandrile.

„Nüüd on küsimus, et kui sõjaaeg on tulemas, siis kas peaksime haiged inimesed, näiteks voodihaiged üldse riigist evakueerima, et kohti juurde saada?“ arutles ta. „Millised on kanalid, mida saame kasutada inimeste evakuatsiooniks?“

Sikkut tõi välja, et seni on lähemalt suheldud Soome ja Lätiga, aga kui räägime sõjaaja evakuatsioonist, siis ei saa neile loota, sest nad on ilmselt sarnases olukorras: „Me peaksime vaatama kaugemale ja sõlmima koostöösuhteid riikidega, kellega meil on seni olnud vähem kokkupuuteid.“

Tsahkna ütles, et meil ei ole praegu lepinguid teiste riikidega, et viia läbi massevakuatsioone.

„See on asi, mis tuleb praegu korda teha. Aga need on lepingud. Tegelik probleem on võimekus,“ lisas ta, öeldes, et olukordade läbimängimine on ääretult tähtis.

Pevkur tõdes, et sõda on karm – meedikud saadavad need, kel vähegi võimalik, koju ära ja need, kel on vähegi võimalik kuskil kultuurimajas olla natuke turvalisemas keskkonnas näiteks ühe õe järelevalve all, tõstetakse sinna: „Haiglad peavad jääma ikkagi masskannatanute abiks ja ka seal, midagi pole teha, on karmid valikud.“

Raag tõi välja, et praegu on olukord selline, et meedikud on sageli tööl mitme koha peal – haiglas, kiirabis, kaitseväes. Kas sellega on arvestatud? Pevkur tõdes, et ülekate tekib mingil määral, aga sõjaaja ametikohtade osas on registrid puhtaks tehtud. See muidugi tähendab seda, et sõjaaja ametikohal on inimene, kes tuleb kusagilt mujalt ära. Hetkel on käimas seaduse väljatöötamine, mis suurendaks mobilisatsioonist vabastatute hulka. Need on kriitilise taristu hoidjad või elutähtsa teenuse osutajad. Pevkur aga nentis, et nende vabastustega ei saa liiale minna.

Artikkel on kirjutatud 7. detsembril toimunud 16. sõja- ja katastroofimeditsiini konverentsi diskussiooni põhjal. Konverentsi registreeritud osalejad saavad diskussiooni järelkuulata täismahus.