Diskussioon: kuidas teha päriselt koostööd ja mitte seda mängida? Kas perearste on üldse vaja?

Johannes Tralla (moderaator): Kui vaadata tegelikkust ja arengukavasid, siis mis praegu valesti on? Kus on tervishoiusüsteem kraavi kiskunud?

Taavi Lai (tervisesüsteemide ekspert):Kui mõtlen Eesti tervishoiusüsteemile, kus see on kiiva läinud, siis see on vaikselt riburadapidi läinud vähemalt 20 aastat. Ühte kohta näppu panna ei saagi. Erinevad asjad on lihtsalt kokku jooksnud.

Tralla: Kas see dissonants helget tulevikku lubavate arengukavade ja reaalsuse vahel on sügav? Me võime ju paberile asju panna, aga ega me 2035. aastaks sinna ei jõua. Või ikkagi mingi lootus on?

Lai: Visioonid peavad olema suured. Küsimus on selles, et peame need praktikas ka lahendama. Kas räägime sellest, kuhu oleme sunnitud minema, kas peame mingi kompromissi tegema, kas leiame viisi, kuidas üheskoos midagi paremat teha.

Hetkel töötan peamiselt haiglavõrgu arengusuundadega. Lähtekoht seal on koostöö: perearstidega, haiglatega, sotsiaalvõrguga. Et leida need kohad, kus saaks teha koos ja paremini, kust tuleb see lisaväärtus, säde, et jah, me saame. See on see, millele peab mõtlema.

Tralla: Äkki mõni konkreetne näide. Kõigile meeldib teha koostööd. Mida paremini teha saaks, et inimesed ei jääks esmatasandil arstiabita?

Lai: Esimene koht on vaadata positiivselt – mida ma ise saan teha teistmoodi. Seal ümber – jah, seadusandluses on barjääre, ebakõlasid, rahastusmeetodeid saab muuta, koolitusi teha. Kui mina vaatan otsa endale, kui seda arengukava teen, leian inimesed, kes tahavad minuga koostööd teha, olen aktiivne.

Tralla: Usun, et perearstid on täna väga aktiivsed. Vaatavad otsa oma pereõele, et kuidas me need inimesed terveks ravime. Aga süsteem on katki, kui perearste on puudu, arstid on ülekoormatud.

Lai: See on koht, kus vaadata – jah, meil on seadusandluses mingid kohad, mida parandada, kus saab barjäärid ära võtta, et oleks lihtsam koostööd teha, paindlikkus praksiste jaoks oleks parem. Rahastusmeetodeidsaab muuta niimoodi, et koostöö tegemine on tasustatud, suurema koostöö tegemine motiveerivam. Lisatööriistad on vajalikud, riigi tasandil võiks olla teenuste arendamise võimekus parem. Just nimelt vahendid, tööriistad, kuidas tööd paremini teha, toetust sellele võiks suurendada. Selle olen kirja pannud haiglavõrgu arengusuundades. See on minu jaoks lähtekoht.

Tralla: Kui seadus näeb ette, et kõigil peab olema võrdne ligipääs esmatasandi meditsiinille, siis kuidas see tagada?

Laura Johanna Tuisk (Tervisekassa): Kui vastus sellele oleks väga lihtne, siis me oleks selle ära teinud, see on selge. Läheb hullemaks ... Kui 20 aastat on seda vagu küntud, siis ühe-kahe aastaga ei ole võimalik samal viisil teenust osutades tõesti inimestele abi pakkuda.

Selge on see, et kuidagi peab tööd ümber korraldama või kasutama selliseid vahendeid, mida me seni ei ole kasutanud, rääkides just igasugustest digilahendustest.

Arvan, et nii läheb, et perearst saab esmatasandil ikkagi kõrgema taseme spetsialistiks.

Me küll ka tahaks lihtsalt juurde printida perearste. Me väga palju muretsema selle pärast, me näeme ju iga päev, kuidas perearstid ära lähevad. Aga see ei ole võimalik. Võimalik on korraldada töö ümber niimoodi, et keegi teine võtab pererstide töölaualt ära midagi, mida praegu teevad perearstid – näiteks üldarstid või keegi teine. Teatud tasemel patsientidele abi pakkumine muudes kohtades, nii et perearstid saaksid teha seda, milles nemad kõige paremad ja osavamad on, see on diagnoosimine ja ravi määramine.

Tralla: Kus need muud kohad? Kes need abilised olla võiksid?

Tuisk: Näpuotsaga siit ja sealt, see oleneb iga töölõigu ülesandest. Näiteks jämesoolevähi sõeluuringus ei pea olema tingimata pereõde see, kes ainutl patsiendile topsikuid kätte annab. Seda võib teha ka mujal süsteemis, kuhu inimene satub.

Siin tuleb väga kriitiliselt üle vaadata, mida oskab ja jaksab teha keegi teine. Mida oskavad perearstid kõige paremini, see jätta kindlasti perearstide kätte. Samal ajal muidugi tegeleda sellega, et edaspidi oleks meil perearste rohkem, olgu siin vahepealse 10 aastaga nii nagu on.

Tralla: Kui süsteem väga efektiivseks teha, kas võib olla nii, et ühes perearsti nimistus on näiteks 4000 patsienti. Inimesed saavad abi mujalt ja nimistud lähevad aina suuremaks.

Tuisk: See ei pea olema isegi siis, kui patsiendid saavad abi mujalt. See võib olla üks perearst ja lisaks üldarst, kes aitavad tegeleda nende kõigi patsientidega, ja raskemate juhtumitega näiteks tegeleb perearst. See on üks variant, kuidas saab tööd ümber korraldada. Võib rääkida õe nimistutest, üldarstidest, aga ega meil kedagi otseselt jalaga segada ei ole, täiesti puutumata ressurssi kuskil nurga taga istumas meil ei ole. See on väga detailide mäng, mis võib päriselt aidata koormust leevendada nende tööde osas, mis juba praegu on perearstikeskuste käes, ja vaadata, kuidas edaspidi jagada ülesandeid.

Tralla: Kas perearste on üldse vaja?

Neeme Tõnisson (Eesti Arstide Liit): Absoluutselt on vaja. Tervitan kõigepealt teid arstide liidu poolt. Me kindlasti püüame olla teie kollegiaalsed partnerid, kollegiaalsusega tihti kaasnevad kompromissid. Me väga ei taha rääkida sellest, et oleme kuskile kaldu, käpakil. Isegi ei ole õige rääkida perearsti- ja eriarstiabist. Te olete ka eriarstid, põhimõtteliselt oleme kõik ühes ja samas paadis. On vaja perearste, pereõdesid, vaja on ülesandeid ümber jagada. Kahtlemata see personalipuudus puudutab meid kõiki.

Me väga loodame tuge rohkem e-süsteemidelt, et vähendada dubleerimist. Kui perearstid väljastavad palju saatelehte, julgustaks mõtlema, et võib-olla ei tasu neid lehvikuna välja saata. Kui inimene käib kuskil konsultatsioonil, siis on jälle väike mõttekoht, mis siis edasi, sest perearst ja ka eriarst ei tea, mida teine eriarst samal ajal ukse taga teeb. Mõtleme samu asju, dubleerime teste, see kõik kulutab. Kui meil on hea ülevaade läbi e-süsteemi, mis kuskil on toimunud, tuleb see info lihtsalt kätte, on see meile tohutult abiks. Loodan, et sellistele küsimustele aitab vastata ka loodav arengukava.

Tralla: Kuidas ikkagi tagada võrdne esmatasandi arstiabi ligipääs, vaatamata sellele, kui paks rahakott on? Kas see täna on tegelikult veel võimalik?

Rauno Pukonen (Confido): Võrdne tähendab seda, et igal kodanikul on juurdepääs õigeaegselt kaasaegsele ravile. Täna on fookuses perearstid, aga tegelikult ükskõik mis suunas tervishoius vaadata, arste on puudu igal pool. Siin ei ole unikaalne olukord.

Iga minut, mis tervishoiutöötaja kulutab mitte patsiendiga tegelemisele, on kaotatud minut. Arvan, et siin on erameditsiiniasutused oluliselt efektiivsemad kui mitte erameditsiiniasutused. Meil seda ebaefektiivsust keegi kinni ei maksa. Me tõesti vaatame seda, et arst või õde teeksid arsti või õe tööd võimalikult maksimaalselt.

Teine asi on muidugi tehnoloogia kasutamine – digilahendused, kaugvastuvõtud, mis aitavad leevendust tuua. Oleme siin teinud musta huumorit, et tehisintellekt asendab arsti või õde... arvan siiski, et tehisintellekt arsti või õde ei asenda, küll aga asendavad arstid või õed, kes tehisintellekti kasutavad neid, kes seda ei kasuta. On ülioluline teha õiged asju õiget moodi.

Teine asi veel – räägime palju kompromissidest. Kuulsime, et tervishoius on väga hästi, tuleb lihtsalt need rasked ajad üle elada, midagi muutma ei pea. Ma siiski arvan, et midagi peab ikkagi muutma, kusagil peab kesk küla kokku tulema ja kuskilt peab midagi lahti laskma. See on ikkagi soovunelm, et kodanik saab perearsti juurde igal hetkel, kui tal see mõte pähe tuleb.

Tralla: Kas oleksite valmis pakkuma perearstiteenust võrdsetel tingimustel?

Pukonen: Absolutselt oleme valmis pakkuma ja tegelikult pakume ka praegu. Kui patsient läheb perearsti juurde, siis ega tal tasuta see teenus ei ole, tervisekassa maksab.

Praeguses õigusruumis ei saa me niimoodi seda teenust pakkuda. Päris nii teha ei saa, natuke tuleb midagi teha, ja tehakse ka. Tegelikult me pakume nendes tingimustes esmatasandi arstiabi – me tegeleme ukrainlastega, kes kuhugi mujale ei mahu. Nii et me teeme seda nimistutööd juba praegu samasugustel alustel ja samasuguste hindadega, küll teistsugune komplekteerimise mehhanism.

Absoluutselt oleme valmis seda teenust pakkuma ja oma võimekust, asju ära korraldada, lauale panema.

Tralla: Mida peaks tegema, et motiveerida noort perearsti nimistu vastu võtma?

Gerhard Grents (Eesti Noored Pererarstid): Lugupeetud kaaspanelistid on palju rääkinud selles, kuidas perearstilt mingeid ülesandeid mujale jaotada. Väga tore. Aga ma mõtlen, miks need üldse antud on. Sisuliselt tuleb neid ülesandeid kogu aeg juurde, tegelikult on nende aastate jooksul kasvanud see maht nii suureks, millega perearst peab tegelema selle kõrvalt, mis on arsti töö. See muutub juba hoomamatuks.

Kolm aastat tagasi tuli noorte perearstide suvekoolis mõte, et peaks tegema käsiraamatu. Tegime käsiraamatu, mis on 60 lehekülge – sellest, kuidas alustada perearsti tööd. Ülejäänud arstkond ei kujuta seda ette...

Mul on väga hea meel, et professor ütleb: me oleme samas paadis. Mul on väga hea meel sellest retoorikast, aga mul lihtsalt ei ole sellist tunnet.

Näiteks antakse välja loosung, et perearst peaks hakkama võtma vastu kuus tundi, ja võtame kõik bürokraatia temalt ära. Selline ütles ei ole asjakohane. Me nagu mängime mingit koostööd, aga tegelikult tuleb kuskilt nurga tagant jälle mingi kõmm, matsakas. Mis toimub!

Tegelikult väga tore, et teeme koostööd. Mulle kui alustavale perearstile jääb mulje, et kas me tegelikult ka tahame perearstisüsteemi...

Tralla: Kuidas päriselt koostööni jõuda?

Grents: Mõtted on head – ärme anna kogu aeg ülesandeid juurde ja võtame midagi ära, mida ei peaks tegema. Mõtleme koos, mida meil tegelikult vaja on, et saaksime oma tööd efektiivselt teha. Arengukava näitabki, kuidas me tahaksime seda teha. Sellest tuleks lihtsalt kinni pidada, mida me hetkel soovitame.

Perearstid on ju tegelikult väga tublid – me tahame kogu hinges aidata hästi kvaliteetselt. Vahel jääb aga selline mulje, et meisse suhtutakse, nagu me üritaksime kelleltki raha kokku krahmata, mingit pettust teha. Siis jälle mingi ametnik kirjutab – sul on sunniraha, vaata, mis sa oled teinud. See on eriti hoop südamesse. Sa üritad inimestele teha head, aga sinusse suhtutaks, nagu sa oleksid mingi pahategija.

See, et on vaja üldse 60-leheküljelist käsiraamatut, on alarmeeriv. Lävend, et alustada perearsti praksisega, on nii kõrgeks aetud, et mul tegelikult üldse puudub võib-olla huvi sellega alustada.

Tralla: Mis ikkagi paremaks minna saaks?

Grents: Võtmesõna ongi koostöö – see, mida mängime, aga tegelikult ei tee. See koostöö peab olema väga konkreetne.

Meil peab olema tugevam sotsiaalne võrgustik, peab rohkem olema inimesi, kes aitavad tegeleda nende probleemidega. Haiglatel peab samuti olema võimekus tegeleda patsientidega, neid näiteks tagasi kutsuda. Mitte et visatakse epikriisi lause, tehke paari aasta pärast analüüs... Tegelikult kui meie ütleme, et teeme kolme kuu pärast analüüsi, kutsume ise patsiendi tagasi. Haiglal peab olema samasugune võimekus kutsuda haige kolme kuu pärast tagasi ja teha see analüüs.

Mul peab justkui olema kõik 2000 patsienti kuklas. Kõiki asju ei pea perearstile panema, igaüks saab teha asju oma väljaku osas. Sotsiaalsele poolele läheb praegu hästi palju perearsti tööd.

Tõnisson: Me ikkagi teeme koostööd, mitte ei mängi seda. See koostöö alati ei suju takistusteta ja viperusteta. See lihtsalt nii on.

Mulle meeldib ka mõte, et istume maha ja räägime. Mõnikord me seda ka teeme, perearstide seltsi juhatusega näiteks. Paljud probleemid on ka digilahendustega lahendatavad, näiteks meeldetuletused.

Oli küsimus, kustkohast asjad on viltu läinud ....Asjad on vaikselt viltu läinud mingist hetkest lihtsalt. Me näeme, et meie elanikkond vananeb ja meie tööjõuga ei ole võimalik solidaarset süsteemi pidada. Samas teame, et see on veel efektiivne ja võrreldes naabritega väga hästi toimiv.

Väga suur küsimus on see, kui tervisekassa teatab, et järgmisel aastal suudetakse rahastada 94% vajadusest, ja näeme, et tervisekassa reservid sulavad nagu kevadine lumi. Siin peaks midagi ette võtma.

Panustame koos perearstidega digilahenduste arendamisse, aga kindlasti kollegiaalsed suhted eri- ja perearstiabis on üks teema, millega peab tegelema.