Diskussioon: kuidas oleme valmis järgmiseks kriisiks?

Kriisikonverentsi diskussiooni moderaator, perearst Argo Lätt tõdes, et kuigi Eestis hakati tervishoiu kriisiplaaniga tegelema alles hiljuti, on meil praeguseks õppetunnid COVID-kriisist, ning saame jälgida sõda Euroopas ja Lähis-Idas. “Meie, perearstid, olime vahepeal natuke solvunud, et meid jäeti kriisiplaanidest välja. Hiinlastel on aga vanasõna, et pikk teekond hakkab esimesest sammust. Tänaseks on meil olnud aega oma valmisolekut hinnata. Millised on meie tugevused ja nõrkused?” küsis Lätt.

Elle-Mall Sadrak (Perearstide Selts): Perearstide tugevus on mobiilsus, võime kiiresti reageerida ja ümber struktureerida oma töö. See, et nad teavad, kes on nende kroonilised ja haavatavad patsiendid. See, et oleme võimelised stetoskoobi ja pea kaasa võtma ja minema ükskõik kuhu. Meie tugevus on mobiilsus. Nõrkus on see, et meil on praegu päris palju üksikpraksiseid. Võib-olla on see nõrkus, võib-olla tugevus …

Hanno Pevkur (Kaitseministeerium): Kui peaksin kaitseministrina rääkima riigikaitse tugevustest ja nõrkudest rääkima, läheks pikalt. Nõrkustest ei saa rääkida, sest need on kaitstud riigisaladusega.

Kui vaatan meditsiinivaldkonda, siis arvan, et meie tugevus on väiksus ja paindlikkus. Me oleme kõikides kriisides valmis leidma lahendused, oleme eestlased. Ükskõik, kui võimatu tundub see esialgne ülesanne ja kriis, siis ajalugu on näidanud, et oleme erinevates kriisides paindlikud. Nii hull kui see COVID oli, me tulime sellest lõpuks läbi, leidsime käigupealt lahendused ja saime hakkama.

Meie tugevus ja nõrkus on üks ja seesama. Meie nõrkus on see, et oleme väikesed ja vajame mingil hetkel kindlasti kõrvalt abi. Ükskõik kas rääkime ühe perearsti praksise, PERHi või konkreetse sõjatandri vaatest, kus kehtib kuldse tunni reegel: sa pead suutma haavatu tunni aja jooksul transportima kohta, kus antakse esmane abi, stabiliseerida ta, et viia kõrgemasse etappi. See on koht, kus ühel hetkel jookseme arvatavasti kuivale. Meie nõrkus ja tugevus on üks ja sama asi – väiksus ja paindlikkus.

Jarno Habicht (Maailma Terviseorganisatsioon): Vaatan natuke kaugemalt, olles mõne aja olnud Ukrainas, ja tänase ürituse vaatenurgast.

Isegi kui plaanidega on alustatud parem hilja kui mitte kunagi. Arvan, et Eesti tugevus on see, et Eesti jagab geopoliitikat, ja tegelikult on olnud 600+ päeva aega mõelda nende asjade peale. Võib-olla tuleb nüüd lihtsalt kiiremini tegutseda

Millega tuleks veel tegeleda, ja mida perearstid peaksid teadma, on kõik, mis seostub trauma, põletuste ja vägivallaga, sealhulgas ka seksuaalvägivalla, aga ka vaimse tervisega.

Neid teemasid on veel, millest perearstid peaksid teadlikud olema, arvestades olukorda, mida oleme näinud Ukrainas. Aga mul on väga hea meel, et selline üritus toimub mitte-sõjaaja riigis.

Ukrainas õppisime, et kõigeks ei oldud valmis… Sa alati mõtled, et sa võid lükata koolituse homsesse, aga tegelikult on hea neid asju täna teada.

Ragnar Vaiknemets (Terviseamet): Päästeamet viis hiljuti läbi uuringu, et hinnata, kuidas on inimesed valmis. Nad said aru, et 15% Eesti ühiskonnast on sellisteks kriisideks valmis, kuidas ise toime tulla. Meedikud kuuluvad ka sinna valimisse, see on ühiskonna läbilõige.

Üks tark mees hiljuti ütles, et ühiskonda võib võrrelda rongiga: 15% on vedurid, 70% vagunid ja 15% pidurid. Elutähtsa teenuse osutajad on siis need 15%, kes on rohkem kriisiks valmis. Kui vaatan tervishoiu poole, siis mu kõhutunne ütleb küll, et meie vedurite osakaal on suurem. COVID näitas väga selgelt, et ilma perearstideta ei oleks olnud võimalik seda kuidagi lahendada. Ukraina sõjapõgenike kriis kinnitas sama asja: kuidas kiiresti koonduti, loodi uuesi teenuseid, oldi vastuvõtlikumad uute tulijate osas, ja kiiresti leiti lahendused.

Arvan, et kriisid on meid väga palju edasi viinud, päris suur arenguhüpe on toimunud. Nagu öeldi – parem hilja kui mitte kunagi. Nüüd olete kriisiplaanides sees ja tegeleme jätkuvalt sellega, et teid arendada ja anda selleks võimalusi.

Elle-Mall Sadrak: Minu ettekande ajal tehtud küsitlus näitas, et 55% vastanutest omavad seitsme päeva varu, mis on palju parem tulemus, kui see elanikkonna 15%. Mul on au ja rõõm, et nii suurel protsendil on need varud olemas. 45%-l soovitan tõmmata “Ole valmis” äpp alla ja teha endale need varud.

Anastassia Ümar (Päästeamet): Meie tugevus on kindlasti see, et nii lühikese ajaga, kahe aastaga, oleme nullist jõudnud niikaugele, et meil on evakuatsiooni läbiviimiseks arvestatavad logistilised varud, plaanid, partnerite teadlikkus. Oleme astunud väga suure sammu edasi.

Nõrkuseks on see, et kuna protsess on olnud nii kiire, siis seadusandlus pole kõigele järgi tulnud: on õigusakte, õigusruumi, mis pole veel paigas, ja mida väga ootame, ja mis on vajalik, et saaksime oma tööd hästi teha. Positiivne on, et kõik osapooled on sellest teadlikud ja sellega tegeletakse.

Kui tsiviilkriisi juures pole see nii terav, siis sõja korral on mureks see, et meil on ära kaardistatud palju evakuatsioonikohti ja tegevusi, aga kus on nende taga minimaalne inimeste hulk, kust me saame need inimesed. Oleme valmis koolitama, edasi liikuma, aga inimressurss…

See on arusaadav, sest inimesed mitte ei taha, vaid neil on teised kohustused, mida nad peavad tegema. Lõpuks ei tea keegi ka seda, kuidas mingis olukorras käitutakse. Me võime arvata, mida me teeme, aga kuidas tegelikult käitume selles olukorras, ei oska me ette näha.

Raul Adlas (Tallinna Kiirabi): Perearstid on kahtlemata tohutu ja efektiivne ressurss kriisi ajal, sest olete hästi paindlikud. Nagu kriisid on ka näidanud, populatsiooni tabamine on vaenlasele olulisem kui väe tabamine. Nii et see on hästi tähtis.

Minu ettepanek perearstidele järgmiseks kriisiks valmistumiseks on see, et kuidas saavutada töötavat võrgustikku informatsiooni, varustamise ja ümberpaigutamise mõttes. Kuidas näiteks Lääne-Eesti kiirabi saab kontakti Lääne-Eesti perearstiga või vastupidi? Paljud perearstid töötavad ju üksinda, kahekesi, kolmekesi, ja neid on ligi 800… Kui selle võrgustiku saaks järgmiseks kriisiks püsti ja oleks administratiivne süsteem, mis informatsiooni jagamist ka võimalike rünnakute korral toetaks, siis oleks sada korda ägedam minna järgmisesse kriisi ja seda võita.

Nikita Panjuškin (Sotsiaalministeerium): Ministeeriumis minu töölaual on tsiviil- ja militaarkoostöö tervishoiuvaldkonnas. Selle põhjal nõustun ministriga: Eesti tugevus ja nõrkus on Eesti väiksus. Tugevus on sellepärast, et peaaegu kõik kaitseväe arstid ja õed töötavad kuskil tsiviilis, nad teavad, mis siinpool toimub, kuidas see valdkond töötab. Usun, et ka peremeditsiinis töötavad pereõed sageli kiirabis või haiglas, arstid kaitseväes või mujal – ehk kõik valdkonnad on omavahel väga hästi seotud, ja teame, kuidas naabrid töötavad, oskame nendega arvestada ja paindlikud olla. Ka ametnike ja juhtide tasemel kõik tunnevad üksteist ja tunnevad üksteise tööpõldu.

Meie nõrkus on meie väiksus, meil ei ole kuskilt suuri reserve võtta. Kes on näiteks vabatahtlikud? Need on inimesed, kus on kuskil oma põhitöökohal. Nad teevad vabatahtlikku tööd ületundide arvelt. Meil on väga vähe reserve kriiside ajal. Ometi nagu näeme, näiteks COVID-i näitel, saame hakkama.

Inimesed on tegelikult meie tugevus. Inimesed on ikka nõus tulema ja panustama rohkem, ja olema abiks, ja aidata kriisiks välja.