DISKUSSIOON | Koroonaviirus pani arstid täiesti uude olukorda

Perearstide seltsi aastakonverentsi esimeses diskussioonis osalesid Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda, Eesti Perearstide Seltsi juht Le Vallikivi, Vee perearstikeskuse perearst Ingrid Alt ja peremeditsiini arst-resident Gerhard Grents.

Diskussioonis osalejatelt küsiti kõigepealt, kuidas on nemad viimased poolteist aastat üle elanud ja mis on olnud kõige raskem.

Vallikivi ütles, et tema jaoks oli kõige raskem see, et tema niigi kõrge foonärevus tõusis pandeemia ajal eriti kõrgeks.

„Mind ennast ka ehmatas, kui vihaseks ma mõne asja peale võin saada,“ meenutas Vallikivi, tuues ühe põhjusena selle, kui tehakse asju nii, nagu polnud kokku ei lepitud. „See võttis täiesti uue tasandi!“

Kalda tõi välja, et oluline oli hinnata, mis Eestis toimub ja selleks andis võimaluse seireuuring. Ta lisas, et perearstid pidid olukorraga kohanema ja informatsioon oli palju ning see oli sageli vasturääkiv.

Alt ütles, et kui koroonaviirus levima hakkas, tekkis küsimus, millega ikkagi on tegu? Kas ta nakkub pinnalt või mitte? Kas viirus on sesoonne? Veel eelmise aasta suvel arvati, et tegu on sesoonse viirusega, kuid selgus, et ikkagi pole.

„Me ei olnud selleks keegi valmis,“ tunnistas ta.

Lääne-Tallinna Keskhaiglas Covid patsientidega tegelenud Grents meenutas, et kui koroonaviirus levima hakkas, tuli haiglatest kutsete laine, kus sooviti arste appi. Tal oli kõvasti teotahet ja asjad koolist värskelt meeles, kuid arvas, et ilmselt on missioonitundega inimesi nii palju, et ta ei mahu paati. Ent kutsed tulid uuesti ja uuesti. Nii ta läks.

„Noor ja naiivne, nagu ma olen, arvasin, et lähen sisehaiguste osakonda ja ega ma seal ju üksi ei ole,“ rääkis Grents. „Esimesel päeval, kui Lääne-Tallinna Keskhaigla Covid osakonda sattusin, sain teada, et homsest olen üksi! Seal polnud kedagi peale minu, kes ma pole kunagi siseosakonnas töötanud. Läksin sinna ja mul olid kohe intensiivravi patsiendid.“

Grents ütles, et paljud tema oskused olid tol ajal teoreetilised. Näiteks pidi ta kiiresti selgeks õppima NIViga ümber käimise.

„Võibolla ma sel hetkel ei pannud adrenaliiniseisundis seda nii väga tähele, kui tugevalt see tegelikult mu vaimsele tervisele mõjus,“ ütles Grents. „Proovisin palju konsulteerida ja otsida materjali, aga töömaht oli nii suur, et mul jäi pidevalt äsja tehtud kohvitass laua peale, sest keegi jälle destabiliseerus ja pidin jooksma. Enamus 11-tunnised päevad venisid 13-tunnisteks ja ma söönud sel ajal kordagi, sest lihtsalt polnud aega.“

Grentsi häiris osakonnas organiseerimatus. Näiteks oli järsku koridoris kaks kiirabibrigaadi patsientidega, aga talle polnud midagi teatatud, kes tulevad, millises olukorras nad on ja mida nad vajavad.

„Hästi palju oli ootamatusi,“ võttis Grents kokku. „Haigus ise on ootamatu. Palju on selliseid asju, millest pole kirjanduses midagi räägitud. Mõned asjad, millest on, aga mis käituvad teistmoodi.“

Kui palju on perearstidel endal ressurssi, et oma vaimse tervisega tegeleda?

Kalda meenutas, et koroonaviiruse leviku alguses tekitati kiiresti kommunikatsioonikanalid, listid ja töögrupp.

„Alguses töögrupis iga õhtu mitu tundi arutasime, mis juhtus ja mis peab homme juhtuma, lisaks olid iganädalased ja sagedasemad seminarid, et rääkida, mis haigusega on tegu ja kuidas tegutseda,“ rääkis Kalda. „Vaimse tervisega tegelesime kah, meil oli spetsiaalne seminar.“

Vallikivi lisas, et töögrupi olemasolu aitas ka selle liikmeid.

„Minnes isiklikule tasandile, siis kõik on peas kinni ja sõltub hästi palju sinust endast – kuidas sa väärtustad seda, et sinu ärevuse ja stressi maandamise viisid on olulised,“ ütles Kalda, tuues välja, et tema on valmis isikliku aja nimel ärkama väga vara ning peab oluliseks jooksmas käimist.

„Meil on palju perearste, kes töötavad üksi maapiirkondades ja nad pole ka kõige nooremad,“ lisas Alt. „Perearstide ja -õdede stress oli väga suur. Neid aitas väga palju perearstide list, mille läbi sai küsida ja rääkida. See liitis meid.“

Vallikivi tunnustas dr Alina Terepit, kes aitas tekste ja juhendeid vahendada vene emakeelega inimestele. Stressisituatsioonis omandab inimene materjale paremini emakeeles. Kontakt Maardu ja Ida-Virumaaga paranes seetõttu Vallikivi sõnul olulisel määral.

„Meie mõtlesime üksinda töötavatele residentidele ja noortele perearstidele, sel ajendi lõime webinari, mis töötas päris hästi,“ ütles Grents. „See oli koht, kus oli võimalik oma mõtteid ja küsimusi välja öelda. Tänapäeval on palju võimalusi, mis võiksid üksi toimetamist leevendada ja annavad koos olemise tunde.“