Diana Ingerainen: kuidas parandada krooniliste haigustega patsientide raviskeemide kvaliteeti?

Autor: Diana Ingerainen, perearst

Kuigi Eestis on sagedamini esinevate krooniliste haiguste (kõrgvererõhktõbi, hüperkolesteroneemia, II tüübi diabeet, astma jne) ravi olemas ja taskukohane, ei jõua liigagi tihti õiged ravimid retseptidele ega patsientideni. Arutasime kolleegidega, millised võiks olla põhjused ja lahendused.

Ligi 20 protsenti perearstikeskustesse pöördumistest on retsepti pikendamine. Pöördumisele vastab tavapäraselt pereõde, kes vormistab retsepti, mille perearst kinnitab. Perearstikeskustes töötab ka retseptiõigustega pereõdesid, aga nende poolt kinnitatud retsepte on vähe. Enamasti on keskuste siseselt kokku lepitud, kuidas pereõde retseptide pikendamisel käitub. Vähemalt korra aastas kutsutakse krooniliste haigustega patsiendid profülaktilisele läbivaatustele, vastavalt ravijuhistele hinnatakse terviseseisundit (anamnees, objektiivne leid, analüüsid) ja vajadusel muudetakse raviskeeme. Esimene põhjus võibki olla, et pereõde, kes retseptide pikendamist vormistab, ei kontrolli, kas kõik retsepti pikendamise nõuded (õige diagnoos, annus, korduvus jne) on täidetud. Probleem võib olla selles, et pereõdedel ei ole piisavalt teadmisi ja oskusi, tööd tehakse n-ö automaatselt. Sageli ei vaadata ka eriarstide poolt koostatud epikriise ega raviskeemide muudatusi, mida eriarstid on teinud. Vahel ei ole ka epikriisides kirjas, millised raviotsused tehti.

Pea pooled Eesti elanikest vajavad pidevalt retseptiravimeid. Retseptide hulk, mida pikendada on pidevalt kasvanud. Valdav enamus retseptidest väljastatakse perearstikeskustest, perearstid ei jõua kõike retsepte ise üle kontrollida ja nii ongi jäänud retsepti pikendamine pigem pereõdede õlule.

Elanikkonna vananemisega retseptiravimite vajadus tõuseb. Vaja on tõsta pereõdede pädevust, oskusi. Lisaks on vaja lihtsaid riskikalkulaatoreid, et hinnata kas oleks vaja raviskeemi täiendada või siis ravimi doosi tõsta. Mõistlik oleks luua ühine tervishoiu infosüsteem, kus saaks rakendada otsustustugesid, mis aitaks kokku viia tervise ja ravimite andmeid, et leida üles ebaefektiivsed raviskeemid. Riskipõhiselt lähenedes saab ennetada tüsistusi ja vähendada välditavat hospitaliseerimist. Ühtne infosüsteem võimaldab eriarstidel suunata edasist jälgimist vajavad patsiendid perearstikeskusesse. Hetkel küll öeldakse patsiendile, et nad pöörduks perearstikeskustesse, aga nad ei pruugi pöörduda. Kui perearstikeskus saab infot „otse töölauale“, siis teab ka aktiivselt patsienti vastuvõtule kutsuda.