Diana Ingerainen: kuidas muuta peremeditsiin veel kvaliteetsemaks?

Perearst Diana Ingerainen kaitses möödunud nädalal Tartu Ülikoolis magistritöö teemal „Eesti perearstipraksiste kvaliteedijuhise täiendamine EFQM näitel“. Töö juhendajad olid Krista Jaakson ja Anneli Lorenz.

Kuna Med24 lugejad pole vaid perearstid, siis palun selgitage, mis dokument on perearstide kvaliteedijuhis?

See on esmakordselt 2009. aastal kokku pandud dokument, mis koondab endasse kõiki nõudeid, mida peaks täitma selleks, et perearstiabi osutada. Sinna on lisatud natuke kogemuste põhist, aga see baseerub valdavalt seadusandlusest tulenevatel nõuetel.

Kas selle järgimine on kõigile perearstidele kohustuslik?

Jah, selles mõttes, et kõik Eesti riigi seadused peaksid olema täitmiseks. Kas kõiki nõudeid ka tegelikult täidetakse, seda kindlasti mitte.

Miks valisite magistritööks juhendi täiendamise teema?

Olen esmatasandi fänn. Mind huvitavad paljud teemad. Perearstiabi korraldamine ja juhtimine on lai valdkond, mistõttu otsisin kaua, et välja noppida, millest magistritöö teha. Praeguse teemani viis mind võibolla see, et meie perearstiabi on hästi palju analüüsitud – näiteks WHO, Maailmapanga, Riigikontrolli poolt – ja nõrga küljena on välja toodud ebaühtlane kvaliteet. Sellest on pikalt räägitud, aga mind huvitab, kuidas lahendus leida. Mis aitaks kvaliteeti ühtlustada ja kust pihta hakata? Nii ma jõudsingi kvaliteedi teemani. Selleks, et süsteemsemalt läheneda, võtsin põhjaks kvaliteedijuhise.

Mida tähendab pealkirjas mainitud EFQM ja miks just sellest mudelist lähtusite?

Kogu maailm otsib pidevalt, kuidas kvaliteeti paremini arendada, mõõta ja sellest aru saada. Võrreldes teiste valdkondadega on tervishoius olnud kvaliteet kogu aeg natuke maas. Alguses rõhuti tulemustele, kuid siis saadi aru, et tulemused sõltuvad ikkagi struktuurist ja ressurssidest. Seejärel jõuti protsessideni ja nende pealt jälle tulemusteni. Tänapäeval on jõutud täiuslikkuse mudeliteni. Pead kõike kogu aeg koos vaatama – ressursse ja protsesse, millest tulemused sõltuvad. Üks tänapäevane kvaliteedimudel, täiuslikkuse mudel, ongi EFQM. Seda kasutatakse Euroopas väga palju. Selle süsteemi asutasid Ameerikast snitti võttes Euroopa tippjuhid. Eesti kvaliteediühingul on selle litsents olemas, nendega tegin väga palju koostööd. EFQM on tervikpilt. Sa pead jälgima kõiki asju üheaegselt: organisatsiooni eestvedamist, tulemusi, töötajaid, töökeskkonda…

Mis on töö järeldused – mida teada saite?

Uurisin kahes plaanis. Kõigepealt tegin Järveotsa perearstikeskuses kogu protsessi läbi ehk pilootprojekti selle mudeli kasutamiseks. See on perearstikeskuses täiesti kasutatav ja on juba toonud Järveotsa perearstikeskusele käega katsutavat kasu. Läbi on viidud uuel meetodil patsiendi tagasiside uuring, loodud on Järveotsa Perearstikeskuse strateegia 2030, alanud on raviplaani digitamiseerimine. Tänu hindamisinstrumendile, mille nüüd lõime, saab vaadata terviklikumalt ja süsteemsemalt ühe perearstikeskuse arengut ja teha plaane.

Teiseks küsisin esmatasandi ekspertide käest 13 intervjuu käigus, mida nemad arvavad, kui me muudaksime Eesti perearstipraksiste kvaliteedijuhist EFQM abil. Intervjuude käigus tulid välja nende mõtted, mis on praegusest mudelist puudu või mis ei tööta piisavalt hästi. Palusin neil pakkuda indikaatoreid. Ekspertintervjuudest hakkasid välja kooruma kõik need teoreetilised põhialused, mille ma juba töö teoreetilises osas leidsin.

Panin kokku teooriast leitud aspektid, Järveotsa perearstikeskuse pilootprojekti kogemuse ja ekspertintervjuudest konkreetsed ettepanekud, kuidas võiks kvaliteedijuhist täiendada. Kirjeldasin A-taseme praksist läbi EFQM mudeli. See võiks olla sisendiks läbirääkimistele, mis suunas kvaliteedijuhist edaspidi muuta. Need on väga konkreetsed ettepanekud, millest lähtuda, et hakata muudatusi tegema.

Teine ettepanekute pakett puudutas konkreetseid samme, mida pead tegema keskuses selleks, et jõuda mingi mudeli kasutamiseni, kuidas enesehindamine võiks välja näha, kuidas peaksid koostöös selguma arengusuunad ja muudatused. Me oleme harjunud, et meile antakse kuskilt midagi ette, aga tegelikult peaks meeskond ise mõtlema, mis tema jaoks kvaliteedimõõdikud on. Mind väga paelus EFQM mudeli juures see, et ta on paindlik, kohandatav ükskõik missugusele organisatsioonile. Teoreetilises osas jooksis päris mitmel korral uuringutest läbi, et kui perearstikeskus kasutab ükskõik millist kvaliteedisüsteemi, siis igal juhul on tulemused paremad ka EFQM mudeli kasutamisel.

Mis need konkreetsed ettepanekud A-kategooria praksiste kvaliteetsemaks muutmiseks olid?

EFQM mudel on ettepoole vaatav – kuhu organisatsioon tahab areneda? Igal perearstipraksisel peaks olema visioon, eesmärgid, arengukava ja see peaks olema tehtud ühiselt. Eesti erisus on see, et meil on suurte kõrval ka väga väikseid perearstikeskuseid. Väikesed üksikud perearstipraksised võiksid saada need visioonid Eesti Perearstide Seltsi poolt ja siis kohandada enda keskuse järgi (Ettepanekud on täpsemalt välja toodud allpool tabelis – toim.).

Perearstipraksises peaksid kindlasti olema kooskõlastatud koolitusplaanid. Samuti on väga oluline tagasiside. Me peame saama tagasisidet oma töötajatelt, patsientidelt ja võtmepartneritelt. Väga tihti me isegi ei mõtle läbi, kes meie võtmepartnerid on. Hästi palju toodi ekspertintervjuudes välja, et kindlasti peaksid olema riskianalüüsid ja plaanid „mida teha, siis kui…“. Võimalik, et sellele aitas kaasa koroona-aasta, aga seda peeti ülioluliseks. Mida teha näiteks siis, kui võtmetöötaja ei saa tööle tulla? Mida teha, kui internet ei tööta? Kõik sellised argised asjad tuleks läbi mõelda, et patsientidele abi andmise voog ei katkeks.

Pea kõik ravijuhised ütlevad, et aastas korra peaks kroonilise haige üle vaatama. Täpselt samamoodi on ka organisatsiooniga. Kas nüüd just visiooni peab iga aasta uuesti tegema, võimalik, et see samm võib olla 3-5 aastat, aga kogu aeg peab olema valmis muudatusi tegema. Näiteks muutuvad seadusandlus, rahastus vms. See on pidev protsess. EFQM mudel ongi suunatud pidevale arengule.

Mis on Eesti perearstisüsteemis kvaliteedi poole pealt kõige nõrgemad kohad?

Järjepidevus – kas see on tagatud? Kas uusimad teadmised ja oskused on patsientideni viidud? Kas uued ravimid, ravivõimalused, ravimeetodid, tehnoloogilised võimalused on kasutusele võetud? Tuleb tunnistada, et on veel praksiseid, kus kirjutatakse tervisekaart paberile. Seega arenguruumi kindlasti on. Isegi peremeditsiinis jääb kohati patsiendikesksust väheks. Perearstiabi ja eriarstiabi vahel on väga nõrk integratsioon. E-konsultatsioon on hea edasiminek, kuid seda kasutatakse veel vähe. See näitab, et esmatasandil on mingisugune oskus, teadmine või tahtmine puudu.

Meie süsteemis on siiski ka väga palju head. Seda on toetanud stabiilne rahastamine. Peremeditsiin on arengule suunatud. Näeme väga ilusaid tervisekeskuseid ja väga head patsiendi käsitlust.

Ettepanekute tabel Diana Ingeraineni magistritööst „Eesti perearstipraksiste kvaliteedijuhise täiendamine EFQM näitel“:

Tabel Ingerainen magistritöö.PNG