Asekantsler Heidi Alasepp: esimesed kaks Ukraina sõdurit on jõudnud Eestisse ravile

Dr Heidi Alasepa sõnul on sõjavigastatute ravi maksumust tegelikult väga keeruline määrata, sest ravi vajavaid terviseprobleeme võib neil ilmneda ka alles Eestisse jõudes.

Eesti plaanib aidata sõjas viga saanud Ukraina võitlejaid, pakkudes neile Eestis ravi. Nüüdseks on esimesed patsiendid Eestis. Kuidas on projekt käima läinud?

Tegelikult ei saagi seda võtta projektina – alates eelmise aasta veebruarist, selle väga suure Vene invasiooni algusest Ukrainas, on see üks meie võimalus abistavate riikidena midagi Ukraina heaks ära teha.

Juba alates eelmise aasta veebruarist alustasime ministeeriumis Ukraina kolleegidele vajalike ravimite ja meditsiinivahendite saatmist. Juba siis teadsime, et ühel hetkel saame Ukraina patsiente oma oskustega aidata. Mina hakkasin sellele rohkem mõtlema juba eelmise aasta märtsis, kui Euroopa Komisjon küsis liikmesriikide käest, kas ja kui palju patsiente on neil võimalik vastu võtta. Planeeritud patsientide hulk olid riikidel sel ajal tagasihoidlik. Selle põhjuseks oli tegelikult asjaolu, et ei teatud, millist abi täpselt tahetakse. Selles osas on meil ka praegu veel palju segadust. Tegelikult on hästi oluline, et ka nende inimeste kodumaa saaks abi, et tugevdada sealset meditsiinikorraldust – ka sellega siin kogu aeg tegeletakse.

Aga sõjavigastatud ja neile elu tagasiandmine – meil läks koostöö otsimisega päris pikalt aega. Õnneks on Eestil sõpruspiirkond Žõtomõr, mida me aitame pärast sõda taastada ja üles ehitada. Eelmise aasta lõpus, ühe visiidi käigus Žõtomõri, viis minister Riina Sikkut mind kokku inimesega, kes esindab sealset heategevusfondi ja kes otsis abi. Juhtumisi otsis ta abi alguses eeskätt amputatsioonijärgsete patsientidele, ehk siis sõjameestele, kes on rindel oma jäsemed kaotanud.

Nüüd oleme siin paari kuuga kogu bürokraatiast läbi murdnud ja tõepoolest on kaks esimest patsienti juba mitu nädalat Eestis – kaks noort meest, kes on sõjategevuses oma ühe jäseme kaotanud.

Tegemist on kindlasti pikaaegse koostööga, kogemuste vahetamisega ja sellega, et me aitame konkreetsetel inimestel oma elukvaliteeti taastada. Ma loodan, et saame oma kogemusi ja oskusi edasi anda Ukraina kolleegidele ning vastu saame ka nende kogemusi sõjavigastatute ja värskete kuuli- ja muude lõhkeainete haavadega patsientidega tegelemisel. See on abistamine ja õppimine, ning samas on ääretult inimlik minna appi, kui su käest abi küsitakse.

Mis seisus on need patsiendid, kes Eestisse jõuavad?

Esimesed patsiendid on heas üldseisundis. Nad on oma kodumaal pidanud olema pikalt haiglas ja praegu saame neid aidata, pakkudes neile taastusravi ja proteesi. See on kogemus, mis on Eestil varasemast olemas – oleme ka enda sõjavigastatuid aastaid tagasi samamoodi aidanud. On hästi oluline, et meil endal on see kogemus olemas.

Kas eelkõige keskendutakse haigetele, kes vajavad taastusravi ja proteesi, või on ka teise profiiliga haigeid oodata?

Me ei välista tegelikult kedagi.

Lisan, et praeguseks on Ukrainast üldse kokku alla 2000 inimese viidud teistesse riikidesse ravile. Need haiged on hästi erinevate diagnoosidega. Tegelikult on järelepärimisi meile tehtud küll, aga kõik asjad lihtsalt ei jõua kohe töösse ja võtavad palju aega, sest bürokraatiat on palju. Näiteks selleks, et need noored võitlejad siia Eestisse sai tuua, oli meil vaja kahe ministeeriumi kooskõlastust, ja ka piiridel oli vaja kooskõlastada. Tegemist on sõjas oleva riigiga ja seal on teatavad protseduurireeglid väga mõistetavad.

Sõjavigastatute aitamine on koostöö.

Lisan, et me kindlasti aitame ka tsiviilisikuid, kes sõjas on vigastada saanud, aga need esimesed patsiendid on tõepoolest militaartaustaga.

Kui suur on Ukraina sõdurite ravimiseks ettenähtud eelarve?

Me saame täna rääkida kolmest miljonist eurost, mis valitsus meile on eraldanud. Oleme arvestanud, et saame sellega aidata umbes 20 inimest. Vigastatutega on aga tegelikult nii, et palju sõltub sellest, mis raskusastmega patsient meile tuleb – me ei saa välistada, et ta vajab ka operatsioone ja et tema terviseseisund võib muutuda.

Praegu on meil tõepoolest patsiendid, kelle probleem on teada, kuid vahel võib juhtuda nii, et ravi käigus leitakse ka midagi muud. Väga raske on tegelikult prognoosida, mis on kokkuvõttes see hind – sõjavigastatu on teistsugune patsient.

Mis asutused osalevad Ukraina võitlejate ravis?

Ikka Eesti tervishoiuasutused. Praegu on patsiendid Ida-Tallinna keskhaiglas, kuna seal on taastusravikliinikus olemas amputatsioonijärgne taastusravi ja ka võimalus proteeside tegemiseks. Me vaatame patsiente juhtumipõhiselt ning püüame ka edaspidi neile leida Eesti tingimustes kõige parema koha.

Milliseid teenuseid täpsemalt patsientidele osutatakse?

Kui võtame selle vastutuse, et inimene tuleb Eestisse ravile, siis hoolitseme tema tervise eest täiel määral.

Vigastatud, kes tulevad otse lahinguväljalt, on noored inimesed. Seega on nende tervisestaatus enne sõtta minekut olnud väga hea. Aga kui sa oled sõjas vigastada saanud, siis võib raviga minna pikemalt. Ja nagu ma enne ütlesin, on võimalik ka see, et kõiki asju, mis on juhtunud, ei ole ka kodumaal diagnoositud.

Milliste väljakutsete ja bürokraatiaga on tulnud silmitsi seista või tuleb ka edaspidi?

Ma arvan, et siitpoolt vaadates on üks väljakutse olnud aeg – on kulunud palju aega, et leida õige partner Ukrainas. Pean tõdema, et praegune koostöö on olnud väga kiire, efektiivne ja sümpaatne.

Näiteks on ka dokumentide vahetamine juba tegevus, millest saame õppida – kas või teada saamine, millist informatsiooni me tegelikult vajame. Kui vaadata ainult dokumente või paberi peal olevaid andmeid, siis peab väga usaldama, et tegelikult ei saabu teistsuguses seisundis patsiendid. Ütleme nii, et praeguses olukorras võib kõike juhtuda.

Ma arvan, et esimesed katsumused on meil läbitud ning nüüd peaks minema kõik meie enda jaoks libedamalt. Tõtt-öelda ei teadnud ma näiteks isegi, mis dokumente pean edastama Ukraina ministeeriumitesse, aga tänaseks on see protsess meil selge.

Mida soovite veel öelda?

Hästi oluline on teadvustada, et sellistel hetkedel on ühe väikse riigi poolt Ukraina aitamine ääretult solidaarne ja oluline. Oluline on ka meditsiinilises mõttes üldsusele teadvustada, et sõda ei ole ainult need pildid, mida me näeme ekraanilt – pommitatud majad ja tapetud inimesed. Tegelikult on sõja tagajärjed inimestele väga pikaajalised. Võib tunduda, et ravime selle füüsilise haava kiiresti ära, kuid reeglina saadakse sõjas ka palju hingelisi haavu. See on pikaajalise mõjuga ja tegelikult hästi raske protsess. Kui me saame Ukraina võitlejaid kuidagi aidata, siis oleme kohustatud aitama. Kokkuvõttes on see meile kõigile väga sügav õppetund.

Artikkel ilmus veebruari Lege Artises. Telli ajakiri siit!