ARVAMUS | Tervishoid vajab targemat juhtimist, mitte rohkem eraraha
Hirmuäratavalt palju on uue valitsuskoalitsiooniga seoses hakatud rääkima tervishoidu suurema hulga eraraha kaasamisest erakindlustuse näol. Justkui oleks see viimane õlekõrs tervishoiu hädade lahendamiseks.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Arvamusloo autor on Patrick Pihelgas, tervishoiu tööjõu valdkonna esindaja Euroopa Nooremarstide Ühenduses.
Minister Joller käis aga välja võlusõna “efektiivistamine” ja siin olen temaga samas paadis. Meie tervishoid vajab jätkusuutlikkuse tagamiseks põhjalikult läbimõeldud tegutsemist, mitte poliitiliste tuulte ajel rapsakalt elluviidavaid vähemõjusaid muudatusi, nagu praegusel hetkel oleks erakindlustuste osakaalu suurendamine meie turul. Enne Eesti tervishoiu aluspõhimõtete lammutamist saab teha veel nii mõndagi, ei ole mõtet minna kahuriga noavõitlusesse. Paremad lahendused ei pruugi alati pakkuda poliitilist prestiiži, küll aga aitavad tagada jätkusuutlikkust õiglases tervishoiusüsteemis. Alles pärast nende läbiproovimist võib kaaluda põhimõttelisemate muudatuste tegemist.
Tervisekassa reservide hirmkiire tühjenemine on rohketest probleemidest meie tervishoius kõige põletavam. Kuid ligi 200 miljoni euro suurust auku ei anna kinni pahteldada, vaid tuleb rahaga täita. Mõistlik on see valus liigutus riigieelarvest ära teha, enne kui reservipaja põhja kraapima hakkame. Ma ei julge end panna rahanduseksperdi positsiooni, seega toetun targematele – pakutud on laste tervisekäsitluse kulude rahastuse katmist riigieelarvest, töövõimetushüvitiste kulude viimist Töötukassa alla ning loomulikult oleks mõistlik uute ülesannete toomisel Tervisekassasse tagada neile ka vastavas ulatuses püsirahastus. Ehk teeksime need liigutused ära, lapiksime veritseva haava kinni ja siis mõtleksime edasi?
Senise kogemuse põhjal peame kahjuks tõdema, et rahasüstid ei taga tervishoiusüsteemi pikaaegset jätkusuutlikkust. Asi pole selles, et „poliitikud pole osanud õigesti majandada ja on kõik vussi keeranud“, vaid tegemist on tervishoiu paratamatu eripäraga. Nõudlus tervishoiuteenuste järele suureneb ühiskonna vananemise, pikema elu, krooniliste haiguste lokkava leviku ja nõudlikuma tervishoiuteenuste tarbijaskonna tõttu.
Kriisi ajal on raske ratsionaalseid otsuseid teha
Esimese löögi saavad (ja on juba aastaid saanud) tervishoiutöötajad, kes oma heaolu arvelt on nõudluse tõusu mõju pehmendanud. Värskelt sõlmitud järjekordne kollektiivleping lohutab hetkeks, kuid tegelikult on taluvuspiir ammu ületatud, mistõttu seisame peagi üle ajava pulbitseva katla ääres. Nii on see terves Euroopas (ja arvatavasti ka maailmas). Pole tõenäoliselt ühtki riiki, kes oleks seni saavutanud (tervishoiu rahastamise - toim) pikaaegse jätkusuutlikkuse. Isegi kui rahastussüstid ei taga pikaaegset jätkusuutlikkust, aitavad need lahendada kriise. Kriisi ajal on raske ratsionaalseid otsuseid teha. Peatame reservipaja tühjaks ammutamise, et saaksime teha edasi tasakaalukaid otsuseid.
Erakindlustuse toomine suuremal määral Tervisekassa rahastuse kõrvale tagab kahtlemata jõukamale elanikkonnale (kes paratamatult kannab suuremat koormust solidaarse süsteemi ülevalhoidmisel) tervishoiuteenuste parema kättesaadavuse, kuid seda kõigi nende arvelt, kes ei suuda oma taskust rohkem juurde maksta. Eraraha ei too meile juurde tervishoiutöötajaid, kes on süsteemi toimimise peamiseks tagajaks. Ja kas me tegelikult tahame muutuda riigiks, kus vaesemale osale elanikkonnast ei ole teenused kättesaadavad?
Tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks vajame hoolega läbimõeldud rahastussüsteemi ja tervishoiutöötajate vastupidavust. Pikema perspektiiviga lahendusi tuleb otsida süsteemi tõhustusvõimekuse tõstmisest. See ei tähenda niivõrd ühekordseid tõhustusi, vaid süsteemi kujundamist selliselt, et tõhustusvõimaluste otsimisest ja rakendamisest saaks eri osapoolte igapäevatöö loomulik osa.
WHO Euroopa avaldas 2023. aastal ka Eesti häälega vastu võetud dokumendi „Tegutsemisraamistik WHO Euroopa regiooni tervishoiu- ja hoolekandetööjõu jaoks aastateks 2023 – 2030“, mis kirjeldab viit sammast, mis toetavad mainitud tööjõu ja seega tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkust. Kolmas sammas keskendub tervishoiu tööjõu võimekuse suurendamisele tõhustamise abil.
Nagu mainitud, ei ole maailmas palju häid tõhustamise näiteid ning WHO pole isegi jõudnud kaugemale kui vaid kirjeldada tegevussuundi ning teha erinevate sidusrühmadega temaatilisi kohtumisi. Ratsionaalseimad otsused sünnivad headest andmetest, mida meil antud olukorras veel piisavalt ei ole. Õnneks on Eesti-sugune riik väike, ühendatud ja paindlik, et tagada soodus pinnas ideede katsetamiseks, andmete kogumiseks ning nende põhjal kaalukamate otsuste tegemiseks.
Põhimõtted tervishoius tõhustamiskohtade otsimiseks
Vaatamata sellele, et meil pole tõhustamise kohta veel palju andmeid, on teada mõned põhimõtted, millest tuleks tõhustamisvõimekuse tõstmisel lähtuda.
Tervishoiutöötajate nappus on paratamatus, millega end harjutama peame. Uute spetsialistide koolitamine ja olemasolevate rahulolu nimel töötamine on hädavajalikud, et tagada süsteemis mingigi stabiilsus, kuid siit ei tasu otsida mõnd jätkusuutlikkuse püha graali.
Tõhustamist peavad vedama tervishoiutöötajad. Tõhustamise vajadus peab kerkima üles igapäevastest tööprotsessidest, mitte haiglajuhtide ega ametnike tabelitest. Vaid tervishoiutöötajad näevad sekkumiste tõelist mõju. Tervishoid on olemuselt konservatiivse loomuga, mistõttu rapsakad, igapäevatööd kardinaalselt muutvad, „ametnike poolt toodetud“ ideed tekitavad rohkem trotsi, pahameelt ja segadust, kui asi väärt on.
Eraldiseisvad ühekordsed sekkumised ei too loodetud tulemusi. Planeeritavad ideed peavad olema läbimõeldud tervikprotsesse ja kõiki osapooli arvestavalt. Kindlasti ei piisa ühe väikese töölõigu muutmisest, vaid tuleks eelistada süsteemsemaid lähenemisi. Näiteks haigla osakonda patsientide võtmiseks algoritmi kasutuselevõtt aitab konkreetse osakonna töövoogu juhtida, kuid võib takistada patsiendi terviklikku käsitlust haiglasse saabumisest, haigusest taastumise ja taas tavaellu siirdumiseni.
Kokkuhoid ei tohi olla peamine motivaator tõhustamisinitsiatiivide läbiviimiseks. Igasugune päriselt efektiivne tõhustamine nõuab ja väärib esialgu lisainvesteeringuid. Nende peamine eesmärk peab olema tervishoiuprotsesside ja -töötajate toetamine. Kokkuhoid tekib eelkõige kulude täiendava tõusu pidurdumisest, mitte nende absoluutsest vähendamisest. Siin on heaks näiteks igasugused ennetuslikud sekkumised.
Võimalused tervishoiusüsteemi efektiivistamiseks
Süsteemi efektiivsust tasub eelkõige otsida järgnevaist:
Teadmiste (potentsiaali) kohaselt ümberjagatud ülesanded raviasutustes. Iga tervishoiutöötaja peab saama teha tööd, milleks teda on koolitatud. Seejuures tuleb hoida avatust, et nihutada ülesandeid spetsialistidele, keda on võimalik koolitada teatud ülesandeid tegema. Samuti tasub mõelda uute spetsialistigruppide loomisele ning mittemeditsiinilise personali võimestamisele. Jooksvatest aruteludest näide: proviisorit ei saa panna tegema arsti tööd, kuid tuleb olla avatud, millist panust saavad patsiendi heaolusse anda proviisorid kui ravimispetsialistid.
Korrastatud patsiendi terviseteekonnad. Korrastatud raviteekonnad on hädavajalikud, et patsiendid saaksid oma muredele efektiivsemalt abi. Seda oleme Eestis juba ette võetud raviteekondade pealt näinud. Küll aga tuleb jälgida, kuidas süsteemi terviklikumalt korraldada nii, et raviteekonnad ei mõjuks kliinilises töös võõrkehana. Patsiendi heaolu tuleb tagada terves ahelas, alustades ennetavatest käsitlustest läbi haiguste ravi ja lõpetades ravijärgse taastumisega, põimides tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna võimalusi.
Tervishoiutöötaja aega säästvad ning efektiivselt majandatud digilahendused. Eesti tervishoiusüsteemi efektiivsuse üheks olulisemaks tagajaks on seni olnud maailmas juhtivad digilahendused. Eesti-suguses väikeses riigis peavad tugevad digilahendused olema ka edaspidi meie peamine trump. Järgmise digihüppe tegemiseks tuleb suurendada koostööd era- ja avaliku sektori vahel, vältida dubleerimist ning hoolitseda selle eest, et digivahendid arvestaksid tervishoiutöötajate reaalsete vajadustega ning vähendaksid andmesisestuseks kuluvat aega. Seejuures tuleb silmas pidada, et digilahendus ei tee korda vigaseid tööprotsesse – need peavad olema eelnevalt korda tehtud.
Võimestatud esmatasand. Puudulikke tervishoiuressursse tuleb targalt juhtida ning tagada nende olemasolu eelkõige seal, kus neid vajab enim patsiente – see tähendab esmatasandil. Inimeste tervishoiusüsteemi sisenemispunktid tuleb hoolega läbi mõelda, luua sinna tugevad digivahendid ning rahastada piisava koefitsiendiga, et tekitada ka töötajates rohkem huvi panustada.
Konkreetsed soovitused osapooltele
Tervishoiutöötajad. Võtke aktiivne roll oma töökorralduse parandamisel – kõrvaldage üleliigsed ülesanded, et saaksite keskenduda patsientide ravimisele. Andke julgelt edasi oma vajadused ja ettepanekud nii haiglajuhtidele kui ka otsustajatele. Olge avatud ülesannete ümberjagamisele eri spetsialistide vahel, et töökoormust paremini jaotada. Osalege digilahenduste arendamises ja raviteekondade kujundamises, et need vastaksid päriselt teie töövajadustele.
Raviasutuste juhtkonnad. Toetage oma asutustes eestvedajaid – valige usaldusväärsed tervishoiutöötajad, kellel on võimalus analüüsida ja parendada tööprotsesse. Tagage neile tasustatud aega töörühmadesse panustamiseks ja tõhustusvõimaluste otsimiseks. Juhtige vajalikke muutusi, tehes koostööd riigiga raviteekondade kujundamisel ja digilahenduste kasutuselevõtul.
Tervishoiukorraldajad riigi tasandil. Tagage, et kõik algatused lähtuvad tervishoiutöötajate tegelikest vajadustest, kaasates neid igal etapil. Looge paindlikud rahastusmudelid, mis võimaldavad tervishoiutöötajatel panustada süsteemi parendamisse. Juhtige ressursse targalt, et pakkuda rohkematele patsientidele kvaliteetset ravi, keskendudes esmatasandi tugevdamisele ja ennetusele. Kohandage õigusruumi ja rahastussüsteeme, et soodustada uute töömudelite ning digilahenduste katsetamist. Eelnevat ei saa teha, ilma et korraldajate vahel oleksid vastutused selgelt jagatud.
Alles siis, kui kõik need meetmed on ammendatud, võib kaaluda solidaarse tervishoiusüsteemi põhimõttelisi muudatusi. Seniks jäägu erakindlustus ühtsest rahapotist täielikult katmata vajaduste toetamiseks.
LISAINFO:
