ARVAMUS| TAI teadur Liilia Lõhmus: inimesi ei saa liigutada ümber nagu mööblitükke

Autor: Liilia Lõhmus, TAI uimastite ja nakkushaiguste epidemioloogia osakonna teadur

Mind ajendas kirjutama Tervise Arengu Instituuti (TAI) saabunud teadaanne, et see instituut suletakse, tegevused jagatakse laiali ning seejuures ei ole teada, kuidas seda tehakse ja kuidas inimesi liigutatakse.

Kõige rohkem mõtlen oma kolleegidele, kes on nõutud, kellel tänasel kevadel jääb puudu töörahust ja pühendumise lustist. Inimestele, kelle silmist ja jutust kumab mure selle pärast, mis edasi saab.

Registrid ja uuringud

Ajakirjanduses on juttu olnud TAI-i hallatavatest registritest (raseduse infosüsteem, narkomaaniaraviregister, surma põhjuste register, tuberkuloosiregister, vähi register, vähi sõeluuringute register). Need registrid on olulised ja on oluline nende andmetel põhinev teadus, oluline Eesti inimeste ravis ja tervishoius. Teaduse ja registrite omavaheline „suhtlus“ on nagu kahesuunaline liiklus. Ühelt poolt registriandmeid kasutav teadus annab registritesse tagasi kvaliteeti ja teisalt annab sünergias koos teiste andmetega ühiskonnale teadmist juurde.

Lisaks registritele on TAI-s ka see, mis on ajas üha suureneva väärtusega, mis lõpuks on kullahinnaga ja mida paljud Euroopa riigid kadestavad. Need on pikkade aegridadega kogu rahvastikku hõlmavad esinduslike valimitega uuringud: täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring (1990. aastast), kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (1993/1994. õppeaastast), uimastite tarvitamise uuring koolinoorte hulgas (1995. aastast), psühhobioloogiline liikluskäitumise uuring (2001. aastast), HIVi temaatiline teadmiste, hoiakute ja käitumisega seotud uuring noorte hulgas (2003. aastast) ja veel mitmed. Lisaks on meil nii palju olulist algatatud, mis ühel tulevikuhetkel saavad olla täpselt sama pikkade aegridadega, näiteks vaimse tervise uuring, narkootikumide tarvitamise veebiuuring, täiskasvanud rahvastiku uimastite tarvitamise uuring ja seksuaalkäitumise uuring. Paljud nendest uuringutest on rahvusvahelise koostöö osa ning paljud tehakse koostöös teiste teadusasutustega Eestis. Nende uuringute andmetega tehakse magistri- ja doktoritöid.

Ühelt poolt me saame kogu rahvastikku hõlmavaid uuringuid teha, sest me oleme väike ühiskond, meid on natuke üle miljoni. Teiselt poolt on nende uuringute taga inimesed, kes järjepidevalt on nendega tegelenud ja kasvatanud välja ka jätkajaid. Need on inimesed, kellel on kogemus, kes tunnevad oma teemavaldkonda põhjalikult ja kes oskavad teha nende uuringute pealt sisukaid tõlgendusi ja ettepanekuid. Seda kõike ei ole võimalik teha hangete korras või erinevaid teemasid üle Eesti erinevate asutuste vahel laiali puistates.

Arendus- ja ennetustöö

Iga uuringusari on ka arendustöö. Nii nagu ühiskonnas muutuvad paradigmad, nii muutub see ka teaduses. Uuringuid korraldades peab silmas pidama, et ei katkeks oluline „õmblusniit“ eelneva uuringukorraga, et tagada võrreldavus üle aja, samas peab sisse mudima uusi mõtteid ja ideid ja vajadusel ka metoodikaid parandades (aga ikka nii, et ei kaoks võrreldavus eelnevaga).

Enda valdkonnast võin tuua näite – seksuaalharidus ei ole enam pelgalt hoiatus seksuaaleluga kaasnevatest haigustest ja soovimatust rasedusest, vaid seksuaalelu on täisväärtusliku elu loomulik, tundeeluks vajalik ja tervislik osa. Seksuaalelu ei ole enam pelgalt noorte ja nooremapoolsete inimeste pärusmaa ja elujätkamise võimalus, vaid see on elukaare-ülene. Me oma vananeva ühiskonnaga saame seda mõista. Jah, ka see kõik kajastub uuringutes, aga ikka nii, et ei kaoks võrreldavus varasemaga.

Tasuks tuua valemisse ka ennetustegevus. Ka siin toimub kahepoolne liiklus. Ühelt poolt annab ennetustegevus reaalsed praktilised ülesanded teadusele – mis kuidas kellele toimib kõige paremini, et tulemuseks oleks riskivabam tervisekäitumine ja seega väheneksid kulutused tervisekahjude likvideerimisele. Teiselt poolt teadus annab andmed, mis näitavad kätte probleemkohad, annab tagasi selle teadmise, kuidas paremini sekkuda ja aitab hiljem mõõta, milline oli sekkumiste mõju. Tulemuseks on teadmistepõhine ennetustegevus.

Tervisekäitumine ei ole kunagi ainult ühte liiki tervisekäitumine. Näiteks suitsetamine ei ole ainult konkreetselt suitsetamisega seotud riskikäitumine ega puuduta vaid ainult suitsetajat ennast. Või riskeeriv seksuaalkäitumine ei ole ainult seotud seksiga. Või laste rasvumine ei ole ainult krõpsude ja maiuste söömise tagajärg jne jne jne. See kõik on komplekt – tervisekäitumine. Riskeerivad käitumised on omavahel seotud. Seda uurida ja teha tulusaid järeldusi on võimalik teha vaid komplektis. Ka see on uuringutega seotud arendustöö ja koostöö erinevate tervisevaldkondade ekspertidega.

TAI pakub kaardi ja kompassi

Võiks küsida, et milleks see siis ikkagi kõik vajalik on? Aga kujutage endale ette, et te olete orienteeruja, kes stardib ühe tohutu metsa servalt teadmisega, et metsas on kümme punkti, mis tuleb kindlasti läbida, ja finiš on teisel pool metsa. Olete ainult teie, ei kaarti, ei kompassi. Ja siis antakse start. Oma vanematelt saadud tarkusega ning hea õnne peale võite jõuda teisele poole metsa ja ehk ka mõned ettejuhtuvad punktid läbida. Aga mis ajaga, mis energiakuluga, mis kogemusega? Tõenäolised paljud meist jäävad metsa, tuleb koguda kokku otsimissalk, päästeteenistus ja kiirabi ning rahalised kulutused inimeste metsast välja toomisel on suured.

See, mida tervise arengu instituut pakub, ongi tegelikult kaart ja kompass. Oma tee „elumetsas“ peab ikka igaüks ise läbima võttes appi inimesega alati kaasasoleva põlvkondade tarkuse ja pakutava kaardi ning kompassi. Jah, mõned valdkonnad ongi maksumaksjale kallid, sealhulgas tervishoid ja eriti tervishoid, mis tegeleb tervisekahjude likvideerimisega. Aga neid kulutusi on võimalik maksumaksjal endal just suuresti kokku hoida. Tervise arengu instituut tegeleb andmete kogumise, analüüsi, järelduste tegemise ning lahenduste pakkumisega. Pakub välja kaardi ja kompassi, et iga inimene saaks oma tervist arendada.

Nüüd on küsimus, et kuidas see kaart ja kompass oleks võimalikult täpne, töökorras ja soodne. Selleks tuleks aeg-ajalt revideerida, kas kõik komponendid toimivad hästi ning kuidas oleks need veel paremini omavahel tööle saada. Ma ei ole reformide vastu, hoopis vastupidi, kui neid tehakse läbimõeldult, kui on olemas alusanalüüsid, kui on selgelt väljenduv kasu.

Viimane analüüs on 2016. aastast, mis soovitab TAI-l tegevust jätkata, sest täidab talle antud ülesandeid ja et TAI tugevuseks ongi kõigi kolme komponendi – andmete rutiinne kogumine, teadus ja ennetus – kooshoidmine. Nüüd aga oleme leidnud ennast olukorrast, kus reform on vajalik teha ära imekiiresti, ilma uute analüüsideta inimesi fakti ette seades.

Miks praegu ja kiiruga?

Minu jaoks on selline toimimine, teeme ära ja pärast vaatame mis saab, maksumaksja raha ja usaldust raiskav inimesi mittesäästev tegutsemisviis. Ning mul on küsimus, meil on riigireform ammu käimas, miks ei ole neid alusanalüüse juba tellitud? Mis on selle lammutamise-ümberjagamise tagajärjel saadav kasu? Mis on võimalikud riskid, ohud? Kuidas see kajastub maksumaksja rahakotis? Kuidas see kajastub inimeste tervises?

Miks on vaja teha seda praegusel ajal kiirustades? Ajal, kui on koroonakriis, kui on suur plaanilise ravi võlgnevus, kui meie lapsed, ja ka täiskasvanud, on vaimselt haavatavamad kui kunagi varem, kui on sõda ja seoses sellega võtab Eesti vastu nii palju sõjapõgenikke kui ei kunagi varem, kes kõik vajavad sotsiaal- ja tervishoiuteenust, kui meil on kütuse- ja energiakriis, kui meie toidukaupade hinnad teevad rallit, mis Tänakulgi võtaks silme ees kirjuks… kas jätkata? Mul on ettepanek: alustame seda protsessi uuesti, alustame ühiselt kõiki osapooli kaasates lähteülesande koostamisest ning siirdume analüüsi juurde.

Kogu selle kummastava asjakäigu sees oleva inimesena on mul siiski lootus, et võidab arukas mõttekäik, et võidab koostöö, teineteisega arvestamine. Ma loodan tõesti, et me ei lange mõnekümne aasta tagusesse "tulekahjude kustutamise" faasi, vaid jääb püsima kaasaegne tervise arendamine.

Kõige enam aga loodan ma, et säästetakse päriselt inimesi, säästmine on ka vaimse tervise hoidmine ja säästmine on ka inimeste kaasamine nendesse protsessidesse, kus nad on ise osalised.

Inimeste säästmine algab kohe protsessi alguses, mitte selle lõpus andes teada, kuhu inimest liigutatakse. Inimesi ei liigutata paberile joonistatud skeemi abil nagu mööblitükki või mänguklotsi. Ma loodan, et soovitakse päriselt inimesi hoida, sest igasuguste tegevuste, valdkondade liigutamiste, lammutamiste ja sulgemiste taga on inimene. Ma loodan, et hiljem saame kõik sellele vaadata kui õppetunnile, et koos tehes, üksteist usaldades ja toetades, avatud olekuga ja inimesi hinnates me tõmbame tõelise jackpoti orienteerumisraja stardis.

Jah, muidugi ma olen inimene, teie sõber, ema oma pojale, tütar oma emale ja isale, õde oma õele ja vendadele. Ma olen inimene, ma saan näpistades haiget. Ma olen inimene, mulle on oluline pärikarva pai.