ARVAMUS | Regionaalhaigla juht Agris Peedu: töökultuuri osas muutused juba toimuvad

Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu kommenteeris Eesti Nooremarstide Ühenduse juhatuse liikme Patrick Pihelgase arvamust Eesti tervishoiuasutuste toksilisest töökultuurist:

Töökultuur sõltub ilmselgelt palju juhtidest, aga sama palju ka meeskonnast tervikuna. Hierarhilisus ei ole midagi ainuomast haiglatele, vaid esineb ka teistes suurorganisatsioonides ja eriti just valdkondades, kus töötavad nö vanade erialade esindajad, näiteks juristid, arstid, õpetajad, samuti valdkondades, mis seostuvad siseturvalisusega. Kultuuri luuakse ja hoitakse igapäevatöös. Klasse, kaste, silotorne või kuidas me iganes neid nimetame, ei tohi lubada tekkida.

Juhtide arendamine on ülioluline. Juba mitmendat aastat õpetame juhtide arenguprogrammis meie haiglas töötavaid juhte ja juhtide järelkasvu. Järgmised meie 40 juhtimishuvilist alustasidki just hiljuti oma programmis. Juhil peab olema julgust ka ise endale järelkasvu kasvatada. Ei tohi tekitada endale kuni pensionipõlveni monopolistaatust, sest seetõttu lõppjärgus kannataksid ka patsiendid. Nii juhtide 360-kraadi hindamised kui ka näiteks aastapõhised ootuste lehed annavad võimaluse organisatsioonis vältida klasse, kaste ja silotorne. Väga loodan, et mōtteviis - "sulle, tüdruk/poiss, ma nüüd räägin" - on oma aja ära elanud.

Organisatsiooni viib edasi mitmekesisus. Olen jätkuvalt veendunud, et juhtide tähtajalised lepingud on asjakohased ning üks mõistlik juht Regionaalhaiglas võiks piirduda kahe 5-aastase juhtimisperioodiga, sest entusiasm ja uunedusmeelsus lihtsalt tuhmuvad. Juhtide lepingute tähtajalisus annab võimaluse ka sisuliselt rakendada karjäärimudelit ning tagab, et haigla on arenev ja avatud. Ehk kuskil pereettevõttes võib juhtida paarkümmend aastat järjest, aga mitte Regionaalhaiglas.

Loomulikult on haiglas tööl erinevad tööpered ja neil ongi erinevad ülesanded, kuid ma ei näe ühtegi põhjendust, miks näiteks lisapuhkuse päevade arv peaks olema erinev arstkonnal, õdedel, hooldajatel või tugitöötajatel. See oli ka minu üks esimesi muudatusi Regionaalhaiglas peaaegu kuus aastat tagasi.

Ma ei toeta erisuste tegemist ka staaži pealt. See on minu jaoks midagi nõukaaegset. Ei oma tähtsust vanus ja staaž, vaid hoopis konkreetse inimese motiveeritus oma tööd teha, oma eriala ja end ning oma kolleege arendada. Staažikaid töötajaid tuleb kindlasti tänada ja tuua nende panust põhjendatult eeskujuks, kuid ainuüksi staaž ei saa minu arvates olla aluseks näites palga ja lisatasu määramisel või lisapuhkuse päevade arvu määramisel.

Ei saa arstid oma tööd suurepäraselt teha õdedeta, ei saa õed hakkama hooldajateta, ei saa haigla tervikuna oma vajalikke tegevusi teha tugiteenistujateta ning vastupidi. Kõik on ülimalt vajalikud hoidmaks haiglat arengus, aga ilmselgelt ülesanded ja vastutus on ja jäävad erinevatel tööperedel ikka erinevaks. Seda identiteeti ei võta keegi ära ning seega pole ka vaja erisusi kunstlikult luua.

Lõpetuseks. Muutused toimuvad ja olgu selle illustreerimiseks just need näited. 6 aastat tagasi ei peetud väga tõenäoseks, et Regionaalhaigla peab naiskirurgide riietusruumi suurendama, kuid just käesoleval aastal on see vaja teoks teha. Vist isegi veel paar aastat tagasi ei peetud võimalikuks, et kliinilist erialakeskust juhiks mittearst. Meie haiglas juhib kiiritusravi keskust meditsiinifüüsik ja seda suurepäraselt. Miks arstide puuduses vaevleval erialal peaks arsti väärtuslikku aega kulutama administreerimisele?