ARVAMUS | Praegune killustunud tervishoid pole inimkeskne ega jätkusuutlik Tervisepööre tervishoius eeldab ühtset infosüsteemi (1)

Autorid: Diana Ingerainen, perearst; Hanno Matto, Põhja-Eesti regionaalhaigla nõukogu liige

Tervishoid vajab järgmist digihüpet

Kas keegi kujutaks ette tõhusat suurettevõtet kel pole erinevatel tootmis-, arendus- ja turundusüksustel ühtseid väärtusi, eesmärke ning toimivaid info- ja kommunikatsiooni süsteeme (IKT)? Kuidas suudaks näiteks suur kütusemüügi jaekett püsida konkurentsis, kui igal tanklal oleks erinev ühildamatu tarkvara.

Tervishoiusektor tervikuna on vägagi konservatiivne ja suhtumine andmebaaside suuremasse ristkasutusse on olnud skeptiline. Samas mõistavad osapooled, et vaja on ühtset IKT süsteemi, mis lähtuks patsientide vajadusest – üks toimiv terviseplaan.

Tsentraalne terviseinfosüsteem (TIS) oli aastaid tagasi innovatiivne lahendus, aga tänaseks lootusetult aegunud. X-tee võimaldas andmeid tsentraalselt koguda, aga paraku mitte kasutada ega dünaamikas jälgida. Piltlikult loodi kiirteed, kuhu pandi sõitma hobuvankrid ja auruvedurid, korjati kokku dokumendid, millest suur osa on vabatekst.

Täna uuendab Tervisekassa tsentraalseid süsteeme, plaanis on tervisejuhtimise töölaud, terviseportaalis inimestele tema andmete kuvamine. Tervishoiuasutused on aastaid hoidnud käigus vananenud tarkvarasid, mille loomise esimene vajadus oli koostada arveid toonasele Haigekassale, kõik ülejäänud tervisekaardi kohustuslikud väljad on jäänud samaks nagu olid paberil ambulatoorsel või statsionaarsel tervisekaardil.

Haiglatel ega perearstidel pole vaba raha, et piisavalt investeerida infrastruktuuri uuendamisse, sh tarkvara arendamisse. Vabariigi valitsuse määruses „Tervishoiuteenuste loetelu“ on summad teenuste kaupa, mis tagavad jooksvad kulud, aga ei sisalda uute majade, ruumide, tarkvarade loomist. Üleriiklikult on ka ebatõhus arendada mitut erinevat süsteemi, pole raha ega ka vajadust erinevate tarkvarade järgi. Patsiendi sattudes haiglasse ei saa kindel olla, et kõik vajalikud ja olemasolevad terviseandmed on arstidele-õdedele nähtavad. Raviotsuste tegemiseks dubleeritakse uuringuid, tehakse sama tööd korduvalt üle. Ebaefektiivsuse näide: perearst võtab patsiendi vastu, teeb uuringud, analüüsid, püstitab diagnoosi hüpoteesi ja suunab eriarstile, aga eriarst ei näe saatekirja ja alustab kõike nullist. Topelt töö koormab süsteemi ning arsti ja kurnab patsienti. Noored arstid ja residendid on tüdinenud erinevates haiglates kasutusel olevate iganenud programmide õppimisest ja hindavad sellele kuluvat aega ebamõistlikuks tööajakasutuseks. Vaja on ühte süsteemi, kus on näha kõik tööks vajalikud andmed ning loodud ühtne otsustustugi AI rakendamise võimalusega. Summeerides minutid, mida saaks kokku hoida tehnoloogia nutika kasutamisega, säästaksime mitmed aastad arsti ja õe tööd.

Tervishoid vajab haiglate jätkuvõrgustumist

Arstid-õed tunnevad tööst rõõmu, kui saavad teha erialast tööd, milleks nad on koolitatud, mida nad oskavad, saavad ja tahavad teha. Hetkel määravad haiglate liigid teenused, mida regionaal-, kesk-, maakonna- või üldhaigla peab pakkuma. Teaduse ja tehnoloogia arengud on teinud haiguste ennetamise ja ravimise keerukamaks ja ka kallimaks. Arvestades raviprotsesside keerukust ja vajadusi tuleb otsustada, kus piirkondades teenuseid tulevikus osutada. Näiteks onkoloogia – Eestis saaks olla üks onkoloogia pädevuskeskus, kust koordineeritakse patsiendi vähiraviteekondi. Diagnooside täpsustamine, keerukate operatsioonide, kiiritusravi, keemiaravi on mõistlik korraldada tsentraalselt. Jätkuravi ja jälgimist saab delegeerida maakondlikule tasemele, mis eeldab võrgustumist ja tõhusat arstide-õdede koostööd. Haiglatel peab olema patsientide jagamise võimekus omavahel ja perearstidega.

Tervishoid vajab esmatasandi tervisekeskuste tugevdamist

Tänapäevane perearstiabi tähendab multidistsiplinaarset meeskonda (esmatasandi tervisekeskus ehk ETK), kuhu kuuluvad arstile lisaks füsioterapeudid, kliinilised psühholoogid, aga ka toitumise ja laiemalt eluviisi nõustajad. Esmatasandi fookus peab olema ennetusel, läheneda tuleb riskipõhiselt, leida üles tervise riskitegurid ja koostöös patsiendiga koostada tegevusplaan, vajadusel määrata ravimid, eesmärgistada tegevused, nõustada ja toetada patsienti oma tervisega tegelemisel ja tagasisidestada saavutusi.

Esmatasandi tervisekeskus peab suutma pakkuda töötingimusi, kus perearstid ja teised töötajad saavad ennast teostada, soovivad kaasa rääkida arendusküsimustes, koos lahendada keerulisi juhtumeid. Organisatoorses mõttes on täna perearstipraksistel puudu võimekusest põhitegevuse kõrval täita teisi kohustuslikke ülesandeid (RIA, TI, TA jt juhendite järgimine, dokumentide koostamine, tehniliste tööde korraldamine jms).

ETK organisatoorne võimekus peab tagama tugisüsteemide toimivuse, asendused ja haiglatega süsteemse koostöö eelkõige piirkondlikul-maakonna tasemel. Perearstil on vaja haiguste ennetamiseks ja diagnoosimiseks tagada diagnostika kättesaadavus, kaasaegsed infosüsteemid ja ruumid ning multidistsiplinaarne meeskond, milles on nii kliinilised kui ka mittekliinilised spetsialistid.

ETK peab olema partner haiglale. Kui haigla on vaid põgus episood patsiendi elus, siis ETK on elukestev suhe. Esmatasand peab suutma võtta patsiente tagasi ka haiglast ning tagama ravi järjepidevuse kvaliteetsete teenustega. Tulles tagasi onkoloogia näite juurde, siis on mõeldamatu, et onkoloogid jäävad jälgima juba ravitud onkoloogilisi haigeid, sest nii väheneb võimekus võtta juurde esmaseid haigeid. On vaja luua teekonnad, kus sujuvalt antakse patsient ETK jälgimisele. Aastaid on tehtud erinevaid plaane ja projekte, aga kui ETK võimekusi otsustavalt ei parandata, siis ei ole ka onkoloogidel ja teistel eriarstidel kellelegi haiget suunata ja jääbki vähem aega uute haigete vastuvõtuks. Tekivad kestvad ummikud ja pikad ravijärjekorrad, eriarstid ise jäävad tegelema patsientide jälgimisega ega saa profiilseid haigeid diagnoosida, ravida. Ummikute vältimiseks ongi vaja võrgustikke – perearstide-maakondlike haiglate vahel ja maakondlike-regionaalhaiglate vahel. Haiglad ei pea kartma muutusi, võrgustumist.

Tervishoid vajab suuremat rahastamist

Eestis suuname tervishoidu raha juba aastakümneid ligi kolmandiku vähem kui Euroopa Liidu riigid keskmiselt, viimase 20 aasta jooksul viis kuni seitse protsenti SKP-st, mistõttu eksisteerib palju küsitavusi kulude katmisel. Eelpool kirjeldatud infrastruktuuri investeeringute puudumine raviteenuste rahastamises mõjutab teenuste pakkumist, kaasaegsust ja kättesaadavust otseselt, aga see pole jätkusuutlik. Haiglate ja esmatasandi tervisekeskuste raviteenuste paketi peavad kujundama inimeste tervisevajadused, mitte rahaline surve.