ARVAMUS | Mida võiks meile anda süsteemne vaade ehk riigi tasandil tervishoiusüsteemi kvaliteetne juhtimine?

Autor: Pisar Pind, peremeditsiini eriala arst-resident

Kvaliteetne juhtimine riigi tasandil

Tervishoiusüsteemi kvaliteetne juhtimine riigi tasandil tähendab strateegilist planeerimist, mis vaatab tulevikku, on süsteemne ja selgete eesmärkidega. See protsess peab kaasama eksperte ja arvestama eksperdihinnanguid, ühes analüüsiga selle kohta, mida on võimalik ära teha praeguste vahenditega. Kvaliteetne juhtimine hõlmab vastutuse võtmist ja otsuste langetamist, nende otsuste selget edastamist kõigile osapooltele, tervishoiukultuuri teadlikku kujundamist ning selgete ülesannete määratlemist alluvatele ja allorganisatsioonidele. Seda planeerimisprotsessi peaks toetama kvaliteetselt ja automaatselt kogutud statistika, mis võimaldab teha tõenduspõhiseid otsuseid tervishoiusüsteemi arendamisel.

Optimaalne ressursikasutus

Kvaliteetne juhtimine hõlmab ülevaadet valdkonnas toimuvast – kuhu kulub ja miks? Peamised tegurid siin on inimressurss, raha ja voodikohad.

Inimesed. Tervishoiuspetsialistide koolitamine peaks tuginema vajadusele ja vaatama tulevikku. Oluline on lõpetada inimressursi raiskamine, kus arsti või õe pädevusega töötajad täidavad vähese lisaväärtusega ülesandeid, nagu kõnekeskuses aegade broneerimine, laudade puhastamine, administratiivülesannete täitmine ning ametnikele selgituste jagamine. Lahendus on automatiseerida neid protsesse, mida saab automatiseerida, ning optimeerida vajalikke tegevusi.

Tuleb ka arvestada, et samade inimeste pärast konkureerivad teisedki erialad, seepärast on oluline muuta tervishoiuerialade õppimine ja tervishoiusektoris töötamine atraktiivseks. Tervist toetav töökeskkond, kus vähendatakse läbipõlemist ja töökiusamist ning tagatakse elementaarsed töötingimused, on hügieenifaktor, mis mõjutab töötajate rahulolu ja püsimist erialal.

Inimressursi planeerimisel ei saa tähelepanuta jätta ka erameditsiini. Kuna patsiendil ja ka tema tööandjal puudub sageli piisav pädevus teha informeeritud terviseotsuseid – näiteks kui kiireloomulist abi vajatakse, millist spetsialisti külastada või kuidas probleemi lahendada –, võib erameditsiinis toimuda ressursi raiskamine: kui eriarsti juurde satuvad patsiendid, keda saaks käsitleda esmatasandil, kui tehakse ebavajalikke uuringuid ja analüüse või pakutakse mittevajalikke pakette või kui tööandja pakub töötajatele terviseteenuseid, mis tegelikult nende tervist ei toeta, nagu põhjendamatud eriarstivisiidid, analüüsid ja uuringud.

Raha. Vastavalt WHO andmetele saab suurema osa patsientide muredest lahendada esmatasandil (1). Kokku saab hoida ka näilise konkurentsi arvelt, kuna tervishoiusüsteemis konkurents tegelikult ei toimi, sest inimesel pole piisavalt erialaseid teadmisi, et teha informeeritud otsuseid teenuse kvaliteedi kohta. Eesti kontekstis väljendub see probleemina, kus haiglad konkureerivad omavahel – arendatakse erinevaid infosüsteeme ning võisteldakse nii inimressursi kui ka rahaliste vahendite pärast. Kuigi tervishoid vajab selgelt rohkem raha, sest praegu saavutatakse efektiivsus peamiselt töötajate suure koormuse ja pühendumuse arvelt, on sama oluline ka olemasolevaid vahendeid targemini kasutada. Süsteemis tuleks vähendada dubleerivaid tegevusi ning suunata ressursid sinna, kus need toovad patsientidele kõige suuremat kasu.

Voodikohad. Sotsiaalsüsteemi puudulikkuse tõttu on praegu haiglates väga palju patsiente, kelle esmane probleem on hooldusküsimus.

Ennetus ja patsiendiharidus tervishoiusüsteemis

Ennetusega ei tegele ainult meditsiinisüsteem, vaid kogu ühiskond. Olulist rolli mängivad eeskujud, lapsevanemad, haridusasutused, meedia ning töökohad. Inimesi tuleb õpetada oma tervist hoidma, ja mitte niivõrd analüüside tegemise, vaid tervislike eluviiside kaudu, nagu liikumine, tasakaalustatud toitumine, kvaliteetne uni, head suhted ja muu sarnane. Samuti on vaja pakkuda tuge, kui tervisega midagi juhtub.

Isegi kui kogu Eesti elanikkond oleks meditsiiniharidusega, ei kataks see ära survet tervishoiusüsteemile. Seega on oluline küsimus, kuidas vähendada survet teenuste kättesaadavusele, arvestades, et kõik terviseküsimused ei vaja tervishoiuspetsialisti sekkumist. Kuidas pakkuda inimesele tuge, kui ta tunneb, et tema probleem vajab lahendust kohe?

Üks lahendus on patsiendiharidusliku info kättesaadavaks tegemine Terviseportaalis, kust inimene saab esmased tegevusjuhendid. Inimeste võimestamine aitab vähendada pöördumisi muredega, mis tegelikult ei vaja tervishoiutöötaja tähelepanu. Keskne roll on inimese enda suhtumisel ja vastutuse võtmisel oma tervise eest, samas kui tervishoiutöötajate ja riigi ülesanne on seda protsessi toetada.

Haridus peab hõlmama ka teadlikkuse parandamist „tervisetoodete“ tegeliku vajalikkuse kohta, näiteks toidulisandid ja näidustuseta vitamiinid, mis paremal juhul kulutavad inimeste raha, halvemal juhul aga pärsivad pöördumist tervishoiusüsteemi poole ning võivad tekitada ohtlikke kõrvaltoimeid.

Riik saab luua tingimused ja vajaliku toe inimeste võimestamiseks. Tõhus ennetus tähendab ka universaalset ravikindlustust kõigile, sealhulgas hambaravikindlustust, sest suutervist ei saa eraldada ülejäänud tervisest.

Patsiendiohutus ja tervishoiuteenuste kvaliteet

Riigikontrolli hinnangul ei toimi Eestis riiklik tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise süsteem, seda kinnitab ka nende audit (2). Kvaliteeti panustades investeerime ühtlasi patsiendiohutusse. Oluline on selgitada inimestele, et suurem hulk uuringuid ja analüüse ei tähenda automaatselt kvaliteetsemat või vajalikku teenust.

Ebavajalikud uuringud ja analüüsid koormavad tervishoiusüsteemi mitmel viisil: tekitavad inimestes põhjendamatut ärevust, raiskavad ressursse ning võivad tähendada tarbetut kiirguskoormust või invasiivseid protseduure, näiteks kasvõi vereanalüüsi võtmine. Tervishoiu infosüsteemide eraldi arendamine ning tervikliku süsteemi puudumine toob kaasa olukordi, kus inimliku vea või ajalise ressursi puuduse tõttu võib jääda patsiendi lugu lõpetamata või edastamata, mille tõttu näiteks perearstil puudub info selle kohta, mis patsiendiga haiglas toimus.

Kuigi sellise ulatusliku süsteemi muutmine on aeganõudev protsess, olen realistlik ja tõden, et isegi väikseima muudatuse elluviimine võtab märkimisväärselt aega. Ühe konkreetse ja lahendatava probleemina tervishoiukorralduses on toodud välja keelebarjäär tervishoiutöötaja ja patsiendi vahel. Keelebarjäär kahjustab mitut osapoolt: patsienti, kelle võimalused kvaliteetset abi saada vähenevad; tervishoiutöötajat, kes ei saa oma tööd kvaliteetselt teha, mis võib viia läbipõlemise ja vaimse tervise probleemideni; ning ühiskonda tervikuna, kuhu patsiendid ei saa keelebarjääri tõttu täielikult integreeruda. Esmase lahendusena tuleks määratleda, kelle vastutusalasse see küsimus kuulub. Seejärel saaks tegeleda praktiliste lahendustega, nagu tõlkerakenduste võimekuse arendamine tervishoiuasutustele ning selge teave ühiskonnale, et ootused oleksid kõigile osalistele arusaadavad. Praeguses olukorras kaotavad kõik osapooled.

Kasutatud kirjandus

1. Primary health care. World Health Organization, 26.03.2025. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/primary-health-care.
2. Riigi tegevus tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel. Riigikontroll, 07.03.2024. https://aruanded.riigikontroll.ee/80113/.