ARVAMUS | Mida teha, et inimesed ei lahkuks meditsiinist? Suurt rolli mängib juhtimine

Autor: Toomas Särev, James Paget Haigla kardioloog ja tervishoiujuhtimise coach

Oluline teema - mida teha, et inimesed ei lahkuks, ajendas mind mõtteid avaldama. See teema on universaalne. Pikaaegne Inglismaal töötamise kogemus näitab, et inimesed lahkuvad mitte oma professioonist, vaid halbadest juhtidest. Meditsiinitöötajad lahkuvad oma töökohtadest mitmesugustel põhjustel ja nende mõistmine on kriitilise tähtsusega, eriti tervishoiu juhtimise parandamise ja toetavama töökeskkonna kujundamise kontekstis. Siin on mõned mõtted:

Tervishoid on kõrge stressitasemega valdkond. Tervishoiusüsteemi tarbijad (patsiendid ja nende lähedased) ei kujuta ette, millega oleme seotud - kui pikad on töötunnid, milline on emotsionaalne koormus ja kui raske on olla elu ja surmaga seotud otsuste vahel.

Krooniline stress viib krooniliste haigusteni, lühendab eluiga, võib viia läbipõlemiseni. Nendest teguritest aru saamine aitab mõista, miks töökohast lahkutakse või isegi eriala vahetatakse. Stress on kahe teraga mõõk - ühest küljest stimuleeriv küsides “mida see stress mulle tahab õpetada?”. Stress ja ülekoormus sunnivad meid aga ka kaotama uudishimu ja loovuse - need on kaks olulisimat omadust meditsiiniprofessionaali rollis. Oskame ravida eluohtlikke seisundeid, aga omaenda heaolu tegurite defineerimise oskus sageli lonkab.

Töö- ja eraelu integreerimine on probleemiderohke: töö nõudlik iseloom põhjustab sageli raskusi töö- ja eraelu läbi põimimisel. See võib olla eriti keeruline neile, kellel on perekondlikud kohustused või isiklikud huvid ja hobid.

Juhtkonna ebapiisav toetus või ressursside puudumine patsientide nõuetekohaseks hooldamiseks võib põhjustada meditsiinitöötajates frustratsiooni ja abituse tunde. Sageli on see seotud “linnukese” tegemise harjutustega (micromanagement). See omakorra vähendab arstide autonoomiat ja professionaalset vabadust. Juhtimiskultuuril on siin suur võimalus arstkonna kaasatuse parandamiseks. Inimesed tahavad tunda, et nad on oma “voolu” tsoonis - olukorras, kus professionaalsete väljakutsete ja oskuste vahel on hea tasakaal.

Emotsionaalne koormus: pidev kokkupuude kannatuste, surma ja kriitiliste olukordadega võib avaldada emotsionaalset mõju tervishoiutöötajatele, sundides mõnda otsima vähem emotsionaalselt koormavaid ametikohti. Arstkonnal puuduvad sageli oskused oma emotsioonidega toime tulla, oma ego võtab võimust aru saamata, kuidas selles keskkonnas mõjume teenuste tarbijatele. Kaitseme end koorega, mis ei lase läbi teiste emotsioone ja sellega seoses sulgume ja kommunikatsioon patsientide ja nende omastega ning sageli ka kolleegidega kannatab.

Mõned meditsiinitöötajad lahkuvad oma praegustest töökohtadest, otsides paremaid võimalusi karjääri edendamiseks või professionaalseks arenguks. Eesti on väike ja ise lahkusin ammu just sellel põhjusel.

Suurenev paberimajandus ja administratiivsed ülesanded võivad olla ülekoormavad ja sunnivad istuma laua taga, patsiendihooldusest eemal, põhjustades rahulolematust. Inglismaal on see üks peamine töökeskkonna stressi allikas. Digitaalsete lahenduste kasutajasõbralikkus ja süsteemide omavaheline integreerimatus on keskne probleem, see kajastub paberitöö või arvutihiire klikkimise paradoksaalse lisandumisega. Need, kes seda suurendavad (administraatorid), on teenuste kasutajatest kaugel ja lõhe ning rahulolematus sellega ainult suureneb. Inglismaal on tavaline, et polikliinilise vastuvõtu info on killustatud viie-kuue andmebaasi vahel, mis omavahel ei suhtle.

Probleemid palga, hüvede ja töökindlusega võivad olla samuti motivaatoriks meditsiinitöötajatele uute võimaluste otsimisel. Tahame tunda, et oleme väärtustatud, et sellel mida teeme on mõte, tahame tunda end inspireerituna.

Aja jooksul võivad mõned professionaalid leida, et nende karjäärieesmärgid või -huvid on muutunud, sundides neid otsima erinevaid teid.

Töökultuur ja keskkond on keskse tähendusega. Negatiivne või toksiline töökultuur võib oluliselt mõjutada töörahulolu ja viia kõrge personali voolavuseni.

Juhtidel puudub, metafoorselt öeldes, tihti tasakaal nende "vastuvõtja", “protsessori” ja "saatja" vahel. Nad ei kasuta oma kõrvu ja suud samas suhtes, nagu need organid meile anti. Samuti on ülevalt-alla käskiv juhtimiskultuur oma aja ära elanud ja pole inspireeriv. Coaching-stiilis juhtimiskultuur oleks lahendus, kultuuri aga käskkirjaga või valitsuse määrusega muuta ei saa.

Tervishoiu füüsilised nõudmised, nagu pikad tunnid jalgadel, võivad samuti olla teguriks, eriti kui praktiseerijad vananevad või seisavad silmitsi omaenda terviseprobleemidega.

Nende probleemide lahendamine nõuab mitmekülgset lähenemist, keskendudes juhtimisele, toetusele, ressurssidele ja kultuurile, mis väärtustab ja toetab tervishoiutöötajaid nii isiklikult kui ka professionaalselt.

Nende mõtetega ei soovi ma olla liiga negatiivne. Lahendused on olemas. Oluline on, et kujundame inimsõbraliku juhtimiskeskkonna ja kultuuri, milles töötamine võimendub mitmekordselt ja tulemuseks on parem töö kvaliteet ja rahulolu.

Seda soovingi, et oleks järgmisel aastal rohkem.