ARVAMUS | Martin Argus: samm on tehtud õiges suunas, kuid paljud füsioteraapia probleemid on endiselt õhus

Alates 1. oktoobrist on füsioterapeutidel, logopeedidel ja kliinilistel psühholoogidel õigus hakata osutama tervishoiuteenuseid iseseisvate tervishoiuteenuse osutajatena.

Muudatust kommenteerib Eesti Füsioterapeutide Liidu juhatuse liige Martin Argus.

Iseseisvalt teenuse osutamise muudatus on ennekõike perearsti teraapiafondi asendamine loogilisema süsteemiga. Sisuliselt tähendab see, et füsioterapeut saab oma ettevõttega taotleda Tervisekassa ravi rahastamise lepingut ilma, et meeskonda peaks kuuluma arst.

Varasemalt oli vaja arsti Terviseameti tegevusloa jaoks. See tekitas olukorra, kus osad füsioteraapia erapraksised osutasid teenust ilma tegevusloata ja keegi seda ei kontrollinud, ning teised osutasid teenust kaasates meeskonda fantoom-arsti, kes oli meeskonnas ainult paberil. Nüüd saavad füsioterapeudid, kliinilised psühholoogid ja logopeedid kõik oma erialast tegevusluba taotleda. Sõna “iseseisev” on antud muudatuse puhul eksitav, sest see tähendab ennekõike ettevõtluse seisukohalt iseseisvat.

Tervisekassa rahastatav füsioteraapia teenus ei ole iseseisev, sest erinevalt uuendusmeelsematest tervishoiusüsteemidest, nagu näiteks Norras, on meil teenuse osutamiseks endiselt vajalik, et inimene pöörduks enne arsti poole diagnoosi ja saatekirja saamiseks. Küll aga on positiivne areng iseseisva füsioteraapia teenuse puhul see, et füsioterapeut saab edaspidi ise määrata patsiendile osutatavate teenuste mahu ja tüübi. See on üks samm lähemale personaliseeritud ja vajaduspõhise teenuse suunas, sest tegelikkuses selgub teenuse vajadus jooksvalt ja seda ette ennustada on keeruline.

Kuigi antud muudatus on samm õiges suunas, siis paljud füsioteraapia erialaga seotud probleemid jäid endiselt õhku. Oleme korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et füsioteraapia teenuse sisu on sama olenemata, kas maksab Tervisekassa või patsient ise. Sellest hoolimata jääb mulje, et sotsiaalministeeriumil on huvi reguleerida ainult Tervisekassa rahastatud teenust unustades, et meil on väga palju patsiente, kes tasuvad teenuse eest ise.

Loodame tulevikus liikuda ühtlaselt reguleeritud erasektori poole, kus füsioterapeudi ega patsiendi õigused ei olene teenuse eest maksjast. On nii patsientide, füsioterapeutide, kui ka arstide huvides, et füsioterapeudil on õigus vaadata ja täiendada patsiendi terviseinfot rahastajast olenemata.

Samuti peab olema patsiendil kindlustunne, et füsioterapeut, kelle poole ta pöördub, on korrektse kvalifikatsiooniga, olenemata sellest, kes teenust rahastab, ja kas pöördutakse arsti saatekirjaga või otse.

Pikemas perspektiivis on rahvusvaheliselt suund otsevastuvõttude poole, kus patsient saab esmatasandil pöörduda otse vastava kvalifikatsiooniga füsioterapeudi vastuvõtule. Kuna suur hulk patsiente pöördub esmatasandi tervishoidu luu- ja lihaskonna kaebustega, võiks füsioterapeudi otsevastuvõtt vähendada märkimisväärselt perearsti koormust.