ARVAMUS | Margus Lember: dekaan peab omama laia toetust

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnale valitakse oktoobri alguses uus dekaan. Med24 uuris praeguselt dekaanilt, professor Margus Lemberilt, millised on tema ootused uuele dekaanile ja millistele teemadele tuleks uuel dekaanil edaspidi senisest rohkem rõhku panna. Samuti, kas ta on valmis välja ütlema oma eelistuse ning kas on midagi, mis tal jääb dekaanina pooleli või tegemata ja millega uus dekaan peaks kindlasti edasi minema.

Margus Lember, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna dekaan:

Dekaan peab omama laia toetust. Ta peab olema valmis ja suutma juhtida valdkonda – inimesi ja ressursse. Dekaani amet nõuab ajakasutuses prioriteedi seadmist valdkonnale omaenese akadeemilise karjääri ees. Dekaan peab suutma suhelda erinevate struktuuridega ülikooli sees, samuti paljude partneritega väljaspool ülikooli. Nii et ootused on üpris suured. Dekaan juhib koos meeskonnaga, prodekaanide ja instituutide juhtidega, samuti valdkonnanõukoguga. Need paarkümmend inimest enam kui kuuesajast töötajast ja kahest tuhandest üliõpilasest moodustavad kollektiivse juhtkonna. On loogiline, et mõlemad esitatud dekaanikandidaadid tulevad sellest ringist.

Eks järgmise dekaani rõhuasetused tulenevad tema visioonist ning valijate mandaadist. Kindlasti ei pääse ka uus dekaan probleemidest rahastuses. Kõrghariduse rahastamisest sõltuvad otseselt palgad ja valdkonna akadeemiline järelkasv. Teadusrahastuse krooniline ebapiisavus pärsib teaduse arengut ning teadusgruppide toimimist. Õppekavaarendus vajab alati suurt tähelepanu. Uute meetodite kasutuselevõtt kõrvuti toimiva klassikaga, see on olnud meie edukuse võti. Kliinilist õpet patsiendi juures ei asenda Moodle kursus ega simulatsioon. Tulevikuoskuste õpetamine ehk valmisolek selleks, mida teha, kuidas toime tulla omandatavate teadmiste kiire vananemisega kogu oma professionaalses karjääris. Need on olnud dekaani tegevusorbiidis alati ja on ka edaspidi.

Hoonestu areng ja teadusaparatuuri soetamine ja hooldus on möödapääsmatult vajalik, nendes tehtud algatustega peab jõuliselt edasi liikuma.

Mul nagu kõigil teistelgi valijatel on üks hääl, mida kasutada. Selge eelistus on olemas, mis on tekkinud jälgides pikemat aega tema seniseid tegutsemisi, inimlikkust ja meeskonnatöö võimekust, oskust suhelda ülikooli struktuuridega, selge sõnumiga suhtlemist ja loosunglike sõnavõttude vältimist. Aga ajakirjas pole seda paslik praegu kuulutada. Olen veel kolm kuud kogu valdkonna dekaan, kus suhtun kõigisse kolleegidesse võrdse tähelepanu ja respektiga. Ükski dekaan, kellega olen koos töötanud kas õppejõu või üliõpilasena, pole suutnud teaduskonnaga jõuda sinnamaale, et öelda, nüüd on kõik valmis, olgu siis selleks professor Allikmets, Kaasik, Peetsalu, Asser või Starkopf. Paljud protsessid on pikemaajalised kui dekaani ametiaeg, alati on järgnev meeskond jätkanud just pooleliolevast kohast.