ARSTIEETIKA | Arst võib vaikimiskohustust eirata vaid väga piiratud juhtudel Lisatud ettekande video!

Riigikohtunik Paavo Randma rääkis arstide liidu eetikakonverentsil „Arstisaladus“ patsiendisaladusest karistusõiguslase pilgu läbi. Randma selgitas, et kriminaalmenetluses tegeletakse tõe tuvastamisega niivõrd, kui see võimalik on – üritatakse kaevata minevikus ja rekonstrueerida toimunud sündmusi. Muudmoodi seda teha ei anna kui infokorjega. Me andmestume üha enam ning menetlejale on üks andmelistest meepottidest tervishoiuteenuse osutajate valduses olev teave.

„See on tõeline kullalasu. Ütlused, mida inimene, valdavalt kannatanu, arsti juures annab, on dokumenteeritud, protokollija ehk arst on usaldusväärne isik ja lähtutakse eeldusest, et kannatanu on toimunu mõju all, annab tõeseid ütlusi ja see annab legitiimsust juurde,“ selgitas Randma.

Tema sõnul teevad meditsiiniteenuse pakkujad end ise ahvatlevaks tõendiallikaks. Ta meenutas üht olukorda, kui kuulis haigla erakorralise meditsiini osakonnas pealt kannatanu küsitlemist arsti poolt. Kannatanu oli saanud kõrtsi juures peksa.

„Ja see oli ülekuulamine! Kes alustas? Kus? Mis kell? Kui palju neid oli? Kas te tundsite neid? Ja täitsa ilmaasajata tulid…? Taktikaliselt oli see ülekuulamine hästi üles ehitatud, sest ootamatult esitati üks küsimus uuesti,“ meenutas Randma. „Huvitav, kuidas see kõik aitab seda inimest ravida?“

Randma kordas, et selliselt küsitledes ja protokollides muudetakse ennast kriminaalmenetluse jaoks ahvatlevaks.

Patsiendisaladus kuritegude uurimisel

Seejärel rääkis Randma riigikohtu 1. aprilli lahendist, mille järgi tervishoiutöötaja tohib avaldada patsiendilt saadud andmeid kuriteo toimepanemise kohta vaid väga erandlikel juhtudel.

„Riigikohus viitas, et meil on seaduse tasandil kokku lepitud mõned kaitstud oaasid selle meeletu infokorje eest, mis toimub. Privaatsfäär on järjest rünnatavam ja on loodud kapslid või mullid, kus inimene saab rahulikult rääkida kartmata, et sellest talle midagi halba sünnib,“ selgitas Randma. Loetelus olid muu hulgas nii advokaadid, vaimulikud kui ka arstid. „Me ise ei leiutanud seda – see on seaduses olemas, inimesed on nii kokku leppinud.“

Põhjus, miks on selline kaitstud oaas, on Randma sõnul väga lihtne – patsient peab ennast arsti ees n-ö paljaks koorima, kui tahab saada tulemuslikku ravi. Vastasel korral kannataks teenuse kvaliteet, sest arsti juures tuleb vajadusel rääkida oma eraelulistest sündmustest, seksuaalsättumustest, suhetest, mõtetest, oma negatiivsetest iseloomujoontest jne.

„Meil on kokku lepitud, et need andmed peavad jääma saladuseks,“ rääkis Randma. Seda läbi karistusseadustiku paragrahvi 157. Isikuid, kellel on seadusest tulenev kohustus andmeid mitte avaldada, karistatakse, kui nad seda teevad. On kaks võimalust. Kas väärtegu, mille eest karistatakse kuni 300 trahviühikuga, või, kui sellega saadakse omakasu või on puudatud isikule tekitatud kahju, siis kuni 1-aastase vangistusega.

Randma tõi välja, et Maailma Arstide Liidu arstieetika käsiraamatus on ühe esimese põhimõttena kirjas patsienti puudutava teabe salajas hoidmine kui arstieetika nurgakivi. Samuti paneb selle selgelt paika Eesti arstieetika koodeks.

„Põnevamaks läks siis, kui jõudsin raamatuni „Meditsiinieetika“. Saan aru, et tegemist on arstitsunfti tüvitekstiga, mis puudutab meditsiinieetikat,“ rääkis Randma. „See on veebis avaldatud. Soovitan vaadata ja käia „Ctrl+F“-ga läbi – kui tihti leiate sealt konfidentsiaalsusnõude ja vaikimiskohustuse? Häirivalt vähe. Aga igas välismaises õpikus, mis räägib meditsiinieetikast, on alati üks korduv põhimõte – vaikimiskohustus.“

Randma soovitas arstidel lugeda Ants Nõmperi ja Jaan Sootaki „Meditsiiniõigust“, sest juristid on selle teema hästi lahti kirjutanud. Karistusõiguses on see arusaam olnud kogu aeg ühtne: arst ei tohi rääkida, mida on kuulnud.

Vaata eetikakonverentsi siit:

„Kõik peab jääma saladusse, mida arst kuuleb, välja arvatud… on ainult kaks võimalust – kui seda lubab seadus või kokkulepe patsiendiga. Rohkem võimalusi ei ole,“ võttis Randma kokku. „Mistahes teave, mis selle suhte käigus kõlab, peab olema kaitstud. Isegi arsti poole pöördumise fakt kui selline peab olema kaitstud.“

Randma tõi näite. Oletame, et toimub pangarööv ning menetleja teab, et üks röövel on haavatud. On põhjust arvata, et ta võib minna varsti haava tõttu abi otsima. Randma sõnul ei saa teha nii, et helistada haiglad läbi ja öelda, et kui tuleb kuulihaavaga inimene, siis helistagu talle.

„Ei tohi! Samahästi võiks menetleja helistada advokaadile ja öelda, et kui keegi tuleb sulle juttu rääkima, et panin lolli peaga röövi toime, siis tõmba mulle traati. See ei käi nii,“ võrdles Randma.

Riigikohus kirjutas omas 1. aprilli lahendis veel, et patsiendi nõusolek ei tohi olla välja meelitatud, vaid informeeritud. Inimene peab aru saama, millised on andmete avaldamise tagajärjed talle, kui ta lubab neid avaldada.

Samas on Randma sõnul nõusoleku mõistest kujunenud võibolla natuke liiga lihtsustatud arusaam. Ta tõi näiteks maski kandmise kohustusest keeldumise koroonaajal, kui see oli vastunäidustatud ja selle kohta oli tõend.

„See ei tähenda seda, et inimene esitab paberi, mis ütleb, et mask pole lubatud, aga kui menetleja tahab kontrollida, mis haigus see on, siis seda keelatakse,“ rääkis Randma. „Nii see ei käi. Sel hetkel, kui inimene annab sellise paberi ja ütleb, et mind iseloomustavad sellised asjad, siis see lubab mulle midagi. Samal hetkel avab ta sinna ukse. Senikaua, kuni ta seda ust ei ava, koristagu oma paber ära! Nii lihtne see ongi!“

Näiteks sama kehtib ka arstitõendite kohta, millega tullakse kohtusse, öeldes, et tervis on nii halb, mistõttu ei saa menetluses osaleda.

Teooria vs praktika

Randma rõhutas, et kriminaalmenetluses on arstil keelatud ütluste andmine selles osas, mis puudutab meditsiiniteenuse osutamise käigus saadud infot ning ühtlasi tähendab see ka seda, et keelatud on väljastada dokumentatsiooni.

„Tervishoiuteenuse osutaja juures on keelatud ka läbiotsimine,“ lisas ta. Mõte on selles, et kui arst hoiab saladust, siis ei saaks selle vastu rakendada läbiotsimist. „See on keelatud. Samahästi võiksime minna advokatuuri läbi otsima või pihisaladuse hoidjat raputama.“

Kuidas aga arstisaladuse hoidmine tegelikult toimib? Randma sõnul lekib see nagu sõel.

„Teisiti pole seda võimalik kirjeldada,“ sõnas ta. „Harva on mõni kriminaalasi, kus pole meditsiiniasutusest saadud paberit. Ma eeldan, et enamikel juhtudel on tegemist nõusolekuga, aga seda näha kuskilt pole.“

Randma sõnul võtsid nad ühendust kolme psühhiaatriakliiniku arstiga ning uurisid, kuidas nad käituvad kuriteost kuulmise korral oma töö käigus. Saadi kolm erinevat vastust. Üks ütles, et tema kabinetist ei lähe midagi välja. Teine ütles, et kuriteost ikka teavitatakse – kuidas siis teisiti? Kolmas oli kahevahel, öeldes, et vaadatakse juhtumi pealt.

„Oluline oli üks temalt saadud infokild, et nad on hakanud epikriisides kasutama eufemisme,“ rääkis Randma. Ehk siis päris olukord on selline, et andmed nõutakse välja, patsiendisaladus lekib ja seetõttu, kui näiteks patsient räägib arstile kaklusest naisega, asendatakse see sõnadega „negatiivne õhkkond“. „See hakkab ju otseselt vastu töötama meditsiini eesmärkidele, milleks epikriisi koostatakse, et kui arst vahetub, saaks ta adekvaatse info patsiendiga edasi töötamiseks.“

Lisaks on Randma sõnul jõutud tunnistajate ja asjatundjatena esinemiseni kriminaalkohtu menetluses.

Randma tunnistas, et ta ei saa aru, miks andmed lekivad. Võibolla on see seotud Tartu Ülikooli õppega, kus sellest piisavalt ei räägita? Igatahes fundamendina seda meil mingil põhjusel ei ole, tõdes ta.

Randma märkis veel, et kui arstile tuleb menetleja määrus info saamiseks, siis sellise info nõudmiseks peab olema kindlasti seaduslik alus. See ei saa olla üldine. Samahästi võiks menetleja teha määruse advokaadile, kus nõuab välja, mida kaitsealune talle rääkis. Nii see kindlasti ei käi.

N-ö lekked on siiski vahel lubatud. Esiteks, kokkuleppe korral ja teiseks siis, kui seadusandja on mõnel juhul nii otsustanud. Seda näiteks eriti ohtliku nakkushaiguse korral, abivajava lapse korral või surma korral. Randma täpsustas viimast – kui inimene on surnud ja pussnuga rinnus, siis on alust kahtlustada, et on tegu kuriteoga ja siis tuleb menetlejat teavitada, aga niikaua, kuni on elus, ei tohi ilma nõusolekuta seda teha, välja arvatud juhul, kui inimene on teadvusetu, sest siis on oletatav nõusolek.

Lisaks on Randma sõnul lubavad momendid – võib aga ei pea. Näiteks, kui inimene ise on kellelegi potentsiaalselt ohtlik. Teadmine ohust peab olema väga selge ja konkreetne.

Lõpetuseks tõdes ta, et arstisaladuse hoidmise juures tuleb mõelda suuremale pildile. Võib ju tahta head teha teatades üksikust vägivallajuhtumist ilma eelneva kokkuleppeta, aga vaikimiskohustus on tegelikult laiema mõjuga – kas teine inimene järgmine kord tuleb, kui tal on koduse konflikti käigus ribid sisse löödud, aga ta teab, et süsteem lekib?

Artikkel on kirjutatud Paavo Randma 29. septembri ettekande põhjal. 21. novembril toimub ka veebiseminar "Arsti ja patsiendi vastutuse õiguslikud alused", kus kõneleb vandeadvokaat Ants Nõmper. Rohkem infot leiab siit.