ARSTID VALIMISTEL | Tiit Meren: nõudluspõhine tervishoiukorraldus tuleks pöörata vajaduspõhiseks

Med24 küsib artiklisarjas „Arstid valimistel“ 2023. aasta märtsis Riigikokku kandideerivatelt arstidelt, mis oleks nende arvates Eesti tervishoius möödapääsmatu ja realistlik ära teha?

Autor: Tiit Meren, Taastava Kirurgia Kliiniku veresoontekirurg ja juhatuse liige (Isamaa)

Erakonna Isamaa Riigikogu valimisprogramm 2023 on veel kinnitamata ja avaldamata, aga siinkohal minu isiklikud mõtted ja ettepanekud senise Eesti tervishoiu korralduse muutmiseks.

Nõudluspõhine tervishoiukorraldus Eestis tuleks pöörata vajaduspõhiseks, seejuures mõistlikke lahendusvariante kaaludes.

Patsientide poolt dr Google’i abil saadud meditsiiniteadmisi appi võttes võib nii mõnigi haige enda poolt esitatud nõudluspõhine soov uuringu- või raviprotseduuri läbiviimiseks tunduda meditsiinilisele meeskonnale teemakohatu, mittevajalik, asjatult teistelt hädalistelt konsultatsiooniaega varastav ja maksumaksja raha raiskav.

Igasugune kulu tervise paremal korraldamisel eeldab meditsiiniteenuse pakkujatelt riigimehelikku suhtumist ja teenuse tarbijatelt (haigetelt) intellektuaalset haritust tajuda, et tervishoidu saab nii palju raha juurde tuua, kui palju maksumaksjad oma palkadest maksude näol on kogunud.

Raha juurdetoomine poliitikute poolt ilma eesmärki (mida see paremaks muudab) seadmata, ei tooda rohkem ei arste, õdesid ega paremat meditsiiniteenust. Kui sisemajanduslik koguprodukt (SKP) on väikeriigil Eesti väiksem kui mõnelgi kõrge arenguastmega riigil, siis saame meie väiksematena oma tervishoiule ka vähem kulutada.

Perearstide arvates on paljud Eesti elanikud „tervise-ärevad“, nad nõuavad perearstilt näiteks 1 kord kuus PSA-testi, koeproovi võtmist neid murelikuks tegevast nahamoodustisest või 2 korda aastas kogukeha kompuuteruuringut. Ainukeseks eesmärgiks on: ega mul äkki ei ole vähk arenemas?

Pisimuudatused meditsiiniteenuste rahalist jätkusuutlikkust Eestis enam ei paranda. Sammud, mida Eestis peaks Tervisekassa poolt finantseeritavatena sisse viima: millised on prioriteetsed haigused, mis haigete tööhõivet vähendavad või kodus üksi elades liikumispuuet tekitavad? Sellest peaks ka Eesti Tervisekassa prioriteetselt lähtuma osadele haigetele meditsiiniteenuseid rahastades.

Järgnevalt minu ettepanekud:

1. Haige teekonda diagnoosimisel ja ravil juhib perearst.
2. Tervisekassa sõlmib perearsti ja teiste eriarstidega haiglas lepingu, vastavalt rahavoogudele, s.o kui palju konkreetseid haigeid ja millises mahus saab teatud lepingurahaga aastas teenindada. Lepingupartneriks on eriastide meeskonnad, kes oma töökorraldust ka ise vastavalt korraldavad.
3. Esmatasandi perearsti ja pereõe abi on haigetele kättesaadav igapäevaselt kella 8st kuni 20ni. Ülejäänud ööpäevast teenindab erakorralisi haigeid kiirabi. Ja selle ülesande täitmiseks vajab esmatasand hoomamatult rohkem haigetele lisanõustamist läbiviivaid erialainimesi ja ka rahasüsti – vastavalt püstitatud eesmärgi mahule, kvaliteedile ja vajadusele.
4. Perearsti ja haigete vahel sõlmitakse leping meditsiiniteenuse osutamise vajadusest, kvaliteedi tasemest ja hinna tingimustest lähtuvalt. Iga-aastaselt korrigeeritakse lepingu mahtusid vastavalt rahavoogudele.
5. Perearst (kellega haige on lepingulises suhtes) loob haigele terviseplatvormi, s.o tervisekaarti kasutades ka geenikaardi, kaardistab tema haigused, vastavad riskid tervisele ja elule, annab haigele soovitused mõistlikumaks tervisekäitumiseks ja on kergesti haigele internetis kättesaadav.
6. Eelnevaga kohustub haige esmaselt pöörduma perearsti poole ja mitte kohe ummisjalu teiste eriarstide haigla-vastuvõtule saatekirja nõudma või EMO ust oma äranägemise alusel avama. See väldib asjatut EMO uste taga pudelikaela/ummikute tekkimist, kiirabi asjatut ülekoormamist ja haigla eriarstidel mitte-eesmärgipäraste konsultatsioonide tegemist.
7. Mittevajalikud ja mittekoordineeritud visiidid haigla eriarstide juurde ei anna ülevaatlikku pilti haigele, mis vajalik ja mõistlik ja mis mitte. Perearst otsustab, millised lisaerialad kiireks/aeglaseks haige nõustamiseks on vaja kaasata. Kiire e-konsultatsiooniga teistelt eriarstidelt selgub, millisesse raviteekonda on perearstil vaja haige juhtida.
8. Haige peab mõistma, et tema ise vastutab oma tervise ja tervisekaardi poolt viidatud riskide eest. Tal peab olema personaalne tervisekonto, kuhu laekuva raha pisikest osa saaks ta aasta jooksul oma äranägemise alusel (käibemaksuvabalt?) oma tervise hüvanguks kasutada. See motiveerib olema personaalselt vastutav oma käekäigu eest.
9. Haigetel on vabadus pöörduda selle arsti poole, keda nad usaldavad ja kellel on Tervisekassaga sõlmitud leping. Aga nad võivad ka omaosaluse alusel ise kuluarve tasuda, mis laiendab nende jaoks meditsiinilise abi saamise ringi.
10. Tervishoiu rahastamise aluseks peab olema elanike sissetulekute poliitika; mida kõrgem SKP ja elavam majandustase, seda rohkem on riigil ka võimalusi rahaliselt meditsiini panustada. Ei peaks poliitiliselt ja populistlikult otsima raha, et upitada väikeriigi meditsiiniteenust sama kõrgele ja kulu sama suurele tasemele, kui on rikastes suurriikides. Kulutada saab nii palju, kui riigis väärtust luuakse.
11. Meditsiiniteenuse võimalikult õige hind sisaldab medpersonali palgakulu, uuringute ja raviga seotud kulu. Tervisekassa poolt meditsiinimeeskonnaga sõlmitud teenuseosutamise müügihind vastab tehtavatele kulutustele, k.a meditsiinimeeskonna renditasude kulule betoonkarbi ja juurdekuuluva eest.
12. Tuleb vältida kasutut kulutamist meie meditsiinis. Kirjanduse andmetel hospitaliseeritakse rikastes riikides umbes 20% haigeid haiglaravile, kui selleks puudub tõenduspõhine haiglaravi vajadus.
13. Haiglaravil viibiva haige puhul tasub meditsiinimeeskondadel analüüsida, kas hoolimata näidustuse olemasolust eksisteerib selle konkreetse haigega tegelemiseks ka vajaduspõhisus? Kas on mõistlikult põhjendatud, kui näiteks kõrges vanuses voodihaigele teostatakse väga kõrge keerulisuse astmega invasiivne diagnostiline või raviprotseduur olukorras, kus see teda käijaks ei tee ja tõenduspõhist prognoosi ei muuda?
14. Haiglahoonet kui infra-betoonkarpi haldab organisatsioon, kes muretseb haiglasse sisustuse, meditsiinitarvikud, aparaadid ning palkab tehnilise personali, kes tagab kogu eelpool kirjeldatud kogumi häireteta töös hoidmise. See organisatsioon ei teosta meditsiiniteenuse osutamist ja teda ei rahastata otse Tervisekassa meditsiiniteenuste osutamise alusel.
15. IT-alaselt peab looma uue haige elektroonilise tervisejälgimise süsteemi, sest olemasolev Eesti Vabariigi algusaegadel loodud süsteem pidi täitma hoopis muid ülesandeid. Täna vajavad arstid, et e-haiguslugu oleks kergelt jälgitav, haigustest, uuringutest ja ravist saaks ülevaatliku pildi ja ta oleks statistiliselt töödeldav. Me vajame töö analüüsimiseks pidevalt arvude keeles statistikat, et teada, kuhu suunda ja mil määral terviseteenust suunata.
16. Kuna Euroopas on sõda ja pole teada, kui kaua sõjaoht Euroopa kohal püsib, peavad meie tervishoiuasutused muutuma „kahenäoliseks“ (double use company-tüüpi), s.o rahuhetkel töötama kui tsiviilobjektid ja sõja puhkedes kui sõjaaja asutused. Teenuseid ja abiandmise kohti ei tohi kontsentreerida, vaid peab hajutama.
17. Praeguse näilise rahuaja meditsiiniasutustes võiks olla juhatuses üks nn laiguline ehk kaitseväe meedik, kes kriisireguleerimise nõuandjana aitaks tsiviilaja juhtidel paremini disainida tsiviilaja meditsiiniteenuseid võimaliku sõjaaja oludele vastavaks.

Innovaatilist ja tõenduspõhist uut meditsiiniteenust pakkudes või tervishoiukorralduslikke muutusi planeerides küsitakse, kust tuleb raha selle läbiviimiseks? Harvem osatakse mõista ja uskuda, et raha tuleb ka siis juurde, kui osatakse parema tervishoiukorralduse kaudu asjatuid kulusid kokku hoida.