ARSTID VALIMISTEL | Irja Lutsar: mida teha EMO ülekoormuse ja meedikute puudusega?

Med24 küsib artiklisarjas „Arstid valimistel“ 2023. aasta märtsis Riigikokku kandideerivatelt arstidelt, mis oleks nende arvates Eesti tervishoius möödapääsmatu ja realistlik ära teha?

Autor: Irja Lutsar, Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professor (Eesti 200)

Terve olemist ei pane keegi tähele, kui aga tervis streikima kipub, saab sellest kohe kõige olulisem probleem. Terve olemine sõltub vähe meditsiinisüsteemist, kuid tervise parandamisel on meedikutel kriitiline roll. Allpool püüan lahata Eesti meditsiinisüsteemi väljakutseid, mis meid lähiaastatel ees ootavad.

Vananev ühiskond: Üheks suuremaks väljakutseks saab olema vananev ühiskond. Ühelt poolt on keskmine eluiga jõudsalt tõusnud, teisalt aga kaasub sellega paratamatult suurem hulk tervise probleemidega inimesi. On väga hästi teada, et vähki haigestumine tõuseb vanusega või et hüpertoonia või liigeste haigused on noortel väga harvad. Tänu uutele ravimitele ning paranenud ravile saavad ka ülalnimetatud diagnoosidega inimesed elada kauem kui iialgi varem. COVID-19 pandeemia ajal hakkas silma, et haiglasse sattusid valdavalt soliidses eas inimesed, kellel sageli COVID-19 polnudki nii raske, vaid see ägestas juba niigi kontrolli alt väljunud haigusi. Sama näeme ka teiste viirustega. See kõik nõuab meie meditsiinisüsteemis vastavate oskustega personali (geriaatrid, kliinilised farmakoloogid jne) olemasolu ning on suur väljakutse sotsiaalsüsteemile. Osalt tänu eakatele on meditsiini lisandunud uued terminid nagu multimorbiidsus ja polüfarmaatsia ja küsimused ravi pikendamise eetilisusest. Eakad inimesed vajavad rohkem nii perearstiteenust kui ka haiglaravi. Eaka inimese kõige raskem otsus on aga lahkuda oma kodust ehk siis tunnistada, et ta ei saa enam iseseisvalt hakkama. Kui tahame aidata eakatel nii kaua kui võimalik oma kodus olla, siis vajame selleks piisavalt teenuseid (toidu tellimine, ravimite koju toimetamine aga ka pereõe ja mõnikord ka perearsti koduvisiidid, kodune füsioteraapia jne). Uuest aastast (juulist) peaks saama hooldekodu koha pensioni eest. Eakat inimest, aga huvitab pigem kas pensioni eest saab ka kodus võimalikult kaua elada (ehk siis piisavalt teenuseid) ja seda mitte ainult linnades vaid ka kaugetes maapiirkondades. On ette näha, et probleem järgnevatel aastatel pigem süveneb.

EMOde ülekoormus: Probleem, kuidas saada arsti juurde väljaspool perearsti tööaega ehk siis pärast kella 6 õhtul ja nädalavahetustel, on igivana ja tekitab alati tulise diskussiooni. Lahendusi on välja pakutud, kuid olukord püsib suhteliselt muutumatuna. On juttu olnud, et peame oma inimesi harima, aga siiani pole midagi tõsist ette võetud. Aeg-ajalt mõned meedikud esinevad raadios ja televisioonis, aga see on pigem nende enda initsiatiiv, mitte süstemaatiline tegevus. Miks ei võiks 1-2 meedikut, eelistatult perearsti haridusega, regulaarselt rahvusringhäälingus, aga ka veebikanalites meditsiininõu anda, lähtudes ennekõike aktuaalsetest teemadest. Need ei pea kaugeltki olema superarstid, teised kolleegid saavad neid alati aidata, kui omal spetsiifilisi teadmisi napib. Siiski ei lahenda see kõiki probleeme. Kui inimesed on juba harjunud EMOdes käima, siis nende sealt eemale tõrjumine ilma alternatiivse variandita on tulutu. Pakutud on, et EMOde juurde võiks luua nn üldarsti/perearsti või eriõe teenus, mis mitte-ägedaid haigeid üldjärjekorra alusel konsulteeriks. See vabastaks EMOde personali tegema erialast tööd ning inimesed ei peaks reede õhtust alates ootama esmaspäeva hommikut mil perearstid jälle tööle tulevad. See pole ideaalne, aga praeguse kaootilise tegevusega pole ka keegi rahul. Mõte pole kahtlemata uus. Samas on oluline märkida, et inimese esmaseks arstiks jääb ikka perearst, kelle juurest peaks tööaja piires probleemile esmase lahenduse leidma. Ootan ka, et erameditsiin pakuks probleemile toimivaid lahendusi nii, nagu nad tegid seda koroonaviiruse vaktsineerimise ja testimise korral. Minu arusaamist mööda on probleem nii kauaks, kuni valmib Tartu Ülikooli poolt tehtav analüüs (ehk siis selle aasta lõpul), pausile pandud.

Meedikute puudus: Personali puudusest ei saa ei mööda ega ümber. Ei jätku arste, õdesid ega ka hooldajaid. Kui vaadata OECD mõõdikuid, siis arstide arvult oleme üsna keskmisel tasemel. Probleemiks võib olla erialade ebaühtlane jaotus – meil on vähe perearste, samas aga günekolooge on oluliselt rohkem kui paljudes teistes riikides. Ka perearstide puudus ei pruugi üleriigiline olla – kui vaadata keskmise perearsti nimistu suurust, siis see oli 1.11.2022 seisuga 1726, kuid keskmiselt töötab ühe nimistuga 1,37 arsti. Siiski hakkavad enam kui 2000 isikuga nimistute kõrval silma ka need, kus on vähem kui 700 isikut.

On selge, et lähiaastatel arstide arv oluliselt ei suurene. Muide, kõrghariduse rahastamine on palju hullem kui meditsiini rahastamine. Arstiteaduskonda vastuvõttu eriti suurendada ei saa, õpe on raske ja suhteliselt väikestest sünnikohortidest ei jätku piisavalt võimekaid ja motiveeritud tudengeid. Meie arstiõpe on pikk ja kestab enamusel erialadel vähemalt 10 aastat ja selle pikendamine arstide puuduse olukorras pole mõistlik. Küll saab noorte arstide ettevalmistuses kasutada kogu Eesti meditsiinisüsteemi, mitte pelgalt Tartut ja Tallinna. See leevendaks ühelt poolt maakonnahaiglate arstide puudust ning teisalt annaks residentidele kogemuse tööst väljaspool suurhaiglaid. Arstide puudust lahendaks ka eriõdedele suuremate oskuste, aga ka õiguste andmine.

Olulisem arstide puudusest on meditsiiniõdede puudus. Neid on meil oluliselt vähem kui OSCE riikides. Siin ilmselt muud lahendust pole, kui suurendada vastuvõttu meditsiinikoolidesse ning viia õdede töötasu tasemele, et see motiveeriks noori meditsiiniõe elukutset valima.

Teaduspõhisus ja andmete analüüs: Igal Eesti vabariigi kodanikul on õigus saada teaduspõhist ravi, mis on kahtlemata odavam kui arvamuspõhine ravi. Teaduspõhised andmed aga iseenesest ei teki. Arstide hulgast kostub, et praegune süsteem teadustöö tegemist ei toeta. Küsimus polegi ehk rahas, kuid sageli kuulub teadustöö tegemine lisategevuste hulka, mis igapäeva tööülesannete sekka ei kuulu. Pärast väsitavat tööpäeva veel teadustööga tegelda pole kellelegi jõukohane.

Meie kuvand on e-Eesti ja me kogume rohkelt terviseandmeid. Samas oleme üsna tagasihoidlikud nende andmete analüüsimisel ja nende põhjal otsuste tegemisel. Praeguseks on andmete kasutamisele sageli kehtestatud nii ranged takistused, et paljud teadlased ja arstid loobuvad sellisest tegevusest. Kurb on seejuures see, et oma tegevuse analüüsimine (moodsas terminoloogias audit) on väga oluline osa ravikvaliteedi parandamisel. Koroonapandeemia näitas väga reljeefselt, et andmete analüüsi vajame kohe ja praegu, mitte aga poole aasta pärast.

Meditsiini rahastamine: Kindlasti ei saa ei mööda ega ümber meditsiini rahastamisest. Ühelt poolt ootavad meedikud, et riik (ehk siis meie kõik) meditsiini rohkem panustaks ja teisalt pole vähem oluline, et olemasoleva rahaga kõige ökonoomsemalt ringi käidaks. Riigi suurema panustamise korral on meie kõigi kohus mõista, et ühel alal rahastamise suurendamine toob paratamatult kaasa teiste rahastamise vähendamise. Seega peaks meditsiini rahastamine olema pigem ühiskondliku diskussiooni kui pelgalt meedikute asi. Kõik saavad aru, et kaitsekulusid tuleb suurendada, kuid arvestama peab, et ka Eesti tervishoidu ei saa unarusse jätta. Vastasel korral oleme mõne aasta pärast olukorras, kus ka kriitilises seisundis olevate haigete raviks napib nii meedikuid kui vahendeid.

Meditsiin kallineb iga päevaga. Eelmisel nädalal andis FDA müügiloa ravimile Hemgenix. Tegemist on hemofiilia raviks mõeldud geeniravimiga, mille hinnaks on 3,5 miljonit dollarit. Praegu peetakse seda kõige kallimaks ravimiks, kuid see ei pruugi piiriks jääda. Järjest rohkem tuleb seega arutelu alla, kas ja kuidas saame ülikalleid ravimeid lubada. Samas peame ausalt rääkima, et mitte kõik ülikallid ravimid ei vii pikaaegse tervenemiseni. Peame oma otsustele realistlikult otsa vaatama.

Tänapäeva meditsiin on tugevalt testide ja uuringute suunas kaldu, sest seda nõuab ka ühiskond. Arstide asi on nii otsustajatele kui elanikkonnale selgitada, mis on hädavajalik ja mis mitte. Kui mõtlen tagasi koroonapandeemia aega, siis testimise pealt oleks küll saanud väga palju raha kokku hoida, eriti perioodil, kui ringlema hakkas omikroni tüvi ja iga nakatunu ning tema kontaktide isoleerimine oli võimatu ja ebavajalik. Ebaratsionaalsed uuringud pole mitte ainult kallid, vaid tekitavad ka põhjendamatut paanikat ja segadust.

Soovin meile kõigile julgeid otsuseid, mitte probleemide edasi lükkamist.