ARSTID VALIMISTEL | Diana Ingerainen: tervishoiusüsteemis on kõik võimalik
Minu unistus on, et Eesti inimesi toetaksid tema terviseteekonnal pädevad tervishoiutöötajad, neile oleks kättesaadavad uusimad ravimid ja innovatiivsed tervisetehnoloogiad. Selleks tuleb luua inimkeskselt integreeritud tervishoiusüsteem ja koostöömudelid, kirjutab Eesti 200 nimekirjas Riigikokku kandideeriv perearst Diana Ingerainen.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Med24 küsib artiklisarjas „Arstid valimistel“ 2023. aasta märtsis Riigikokku kandideerivatelt arstidelt, mis oleks nende arvates Eesti tervishoius möödapääsmatu ja realistlik ära teha?
Autor: Diana Ingerainen, perearst (Eesti 200)
Viimasel ajal on mul tulnud korduvalt selgitada Riigikogusse kandideerimise otsust. Hullem veel, mõni lähem kolleeg ja ema on pehmelt öeldes väljendanud oma pahameelt, et miks ma s... sisse astun. Ma olen aastatega selgeks saanud oma nõrkused ja tugevused. Kindlasti on minus tugev annus idealismi või lihtsamalt öeldes sinisilmsust, mis aitas mul kandideerimise kasuks otsustada. Ma näen, kuidas on tervishoiusüsteemis otsustamatus põhjustanud lõppkokkuvõttes kannatusi katmata ravivajaduste näol. Kui tuua näide arstitööst, siis on võimalik adekvaatse raviga vältida hospitaliseerimist, üks tervishoiu kvaliteedi indikaator, välditavad hospitaliseerimised, on seostatav otseselt tervishoiukorraldusega ja juhtimisega. Tegemata otsused (vt Riigikontrolli aruanne Riigikogule „Eesti tervishoiu suundumused“) on põhjustanud EL kõige kõrgema katmata ravivajaduste (17,6%) näitaja. Ma olen aastaid töötanud perearstina, tippspetsialistide (arstide ja õdede) juhina ja Eesti Perearstide Seltsi juhina, oman ka poliitiku kogemust abilinnapeana. Olen omandanud TÜ majandusteaduskonnas strateegilise juhtimise magistrikraadi. Aastate pikkune tegelemine tervishoiupoliitikaga on loonud kogemuste baasi, mis andis ka tõuke kandideerimiseks.
Mul ei ole mõtet kirjutada Eesti 200 programmist ega lubadustest, kõik kitsaskohad on programmis kirjeldatud, unistused ära märgitud. Lõpuks oleneb kõik valimistulemusest, inimestest, kes koostavad koalitsioonilepingu.
Ma toon ära oma põhimõtted, mida tervishoiupoliitika kujundamisel arvestada.
Joonis 1. Tervishoius on oluline arvestada ja kaasata osapooli. Suurema pildi leiate siit.
Osapoolte kaasamine tagab tervikpildi, mis tervishoiusüsteemis on ääretult oluline. Kõik inimeste tervise- ja sotsiaalabi vajadused tuleb kaardistada, paralleelselt kaardistada piirkondlike teenuste osutamise võimekus. Analüüsida, kus ja kuidas saaks vajadused tagatud, millist abi osutada kodulähedaselt või kodus, mõelda läbi kaugteenuse võimalused ja luua võrgustikud, mis tagaks erinevate spetsialistide ja asutuste omavahelise koostöö. Kindlasti tuleb eraldi detailselt süveneda protsessidesse, et leida üles meditsiinilist pädevust mittevajavad tegevused (näiteks patsiendi küsimustike täitmine või töövõimetus-/hoolduslehtede kuni 7-päevane väljastamine). Tervishoiusektoris on väga suur tööjõu defitsiit, on mõttetu lubada, et arste-õdesid tuleb ootamatult juurde. Me konkureerime tööjõu osas nii tervishoiu sektori sees kui ka väljas. Jah, on võimalik „õed-arstid tagasi tervishoidu“ projektidega saada veidi leevendust ja kindlasti tuleb nimetatud projekte teha, aga see ei kata tekkinud auku. Mõistlik on luua mitu erinevat stsenaariumit ja valida siis koostöös parim viis patsientidele abi osutamiseks nii lähiajal kui ka pikemas vaates. Selge, et SKP-s peab tervishoiukulude osakaal tõusma. Lisaks tavapärasele tööl käivate inimeste 13% sotsiaalmaksust ja pensionieas inimeste osa katmisega tuleb küsida Riigikogult täpselt sihitud tegevuste jaoks raha juurde. Kindlasti on raha küsijaid palju, konkureerida tuleb hariduse, siseturvalisuse, teede remondi jne kulude jaoks raha küsijatega. Kui on ära tõestatud kulude struktuur ja ära näidatud, kuidas juurde küsitav raha inimeste tervisele väärtust loob, siis peaks Riigikogul olema keeruline keelduda inimeste kannatuste leevendamisest.
Hinnanguliselt on ravimite real puudu 300 miljonit eurot. Tänu uutele ravimitele on võimalik kannatusi vähendada ja tagada elukvaliteedi püsimine või isegi tõus. Kuidas jõuaks õiged ravimid süsteemselt õigete patsientideni? Mitmed analüüsid on näidanud, et tänased raviskeemid on vananenud, mille tagajärjel võtavad patsiendid dubleerivaid sama toimega või kokkusobimatuid ravimeid. Hulgihaigustega krooniliste haigete hulk aina suureneb, paljud neist peavad võtma iga päev üle 5 erineva ravimi. Ma arvan, et kõige pädevamad nõustajad on siin proviisorid. Tuleb luua proviisoritele keskkond, kus nad näevad terviseplaani (kindel personaalne dünaamiline andmekoosseis, kus on kirjas eesmärgid, tegevused, sh ravimid ja nende võtmine, eesmärkide hindamise mõõdikud, broneeringud arstile, õele, sotsiaaltöötajale, füsioterapeudile jne) ja selle alusel nõustada ravimite võtmise osas patsiente vajadusel. Apteekrile ei tohi panna kohustust teha nn müüki, aga ma usun, et proviisorite esindajatega on võimalik luua sõltumatu koostöövõrgustik. Apteekrid on tervishoiu oluline osa, hetkel on suures osas apteekrite töö sisu müük, erialased teadmised ei leia piisavat rakendust, mis omakorda on muutnud küsitavaks apteekriks õppimise soovi.
Kõik tervishoiuteenuste osutajad peavad vastama tänapäevastele nõuetele alates suhtluskultuurist lõpetades teenuste standarditega. Kõige keskmes on patsient oma vajadustega, autoritaarne ajastu on ammu läbi. Ma näen, arstid-õed peavad probleeme lahendama tugeva ajasurve all ja see tekitab pinged. Kõlab küll liiga pragmaatiliselt, aga tuleks luua baasteenuste nimekiri, mida tervishoiusüsteem saab pakkuda solidaarse ravikindlustuse raames. Perearstina näen sageli, et patsientide soovid on ebareaalsed ja on innustust saanud vildakast infost, mis puudutavad näiteks vananemise vastaseid vahendeid või toidulisandeid või pärinevad interneti arvamusliidritelt. Ma pooldan universaalset ravikindlustuse süsteemi, kus on kõigil oma kindel roll. Otsustusvabadus annab inimestele suured võimalused, millega peavad kaasa käima kohustused. Kõik inimesed lihtsalt peavad iga päev liikuma, iga päev toituma tervislikult, enda hambaid pesema! Tegemist ei ole mitte valikutega vaid kohustustega. Kui kroonilisele haigele on korrektne toimiv terviseplaan temaga koostöös koostatud, siis võtab inimene ka vastutuse kokkulepitud tegevusi teha.
Tänapäevane tervishoid on multidistsiplinaarne, oluline on erinevates asutustes töötavad spetsialistid juhtumipõhiselt koostööle suunata. On võimalik leida koostöömudeleid ja erinevaid rahastamisemudeleid, mis seda toetaks. Aastaid on räägitud integreeritud teenuste osutamisest, on aeg hakata lahendusi looma! Eriti oluliseks pean kiiremas korras hoolduskordinaatori töökoha loomist esmatasandi tervisekeskustesse. Sotsiaaltöötaja pädevusega ja iseseisva otsustusõigusega spetsialist suudaks paljud inimesed ära nõustada või edasistele teenustele suunata. Millised tervishoiu ja sotsiaalhoolekande teenused ja millise erialase pädevusega spetsialistid peavad olema igas Eestimaa nurgas kättesaadavad, peab kirja saama esmatasandi tervishoiu arengukavas 2035. Arengukavale peab järgnema rakenduskava koos vastava ressursi tagamisega.
Erilist tähelepanu vajavad aina kasvavad kinnisvara kulud tervishoius. Näiteks kaugteenuste kasutusele võtmisega on vananenud nõuded ruumidele. Haiglavõrgu arendamisega on tehtud otsuseid uute hoonete ehitamiseks ilma vajaduste hindamiseta. Kui ei ole teada Eestis haiglaravi vajadusi, siis kuidas on võimalik teha suuri investeeringuid? Meenub kunagine kopsukliinik Kivimäel, kus said just ruumid renoveeritud, kui selgus, et see hoone haiglana ei jätkagi. Milliseid pädevusi meil vaja on? Kuidas tagada erialane järjepidevus? Kas jätkata 17 EMOga? Otsuseid haiglavõrgu osas tuleb teha arvestades nii esmatasandi tervishoiu võrgustikke kui ka konkreetseid ravivajadusi.
Joonis 2. Olulised märksõnad tervise – ja sotsiaalabi osutajatele: inimkesksus, süsteemsus, kaasatus. Suurema pildi leiate siit.
Minu üks tugevusi on luua meeskondi, tuua erinevad spetsialistid ühe laua taha kokku, et pakkuda koostöös terviklikke lahendusi. Kahjuks jääb ka alati võimalus, et tervishoiusüsteemis otsuseid ja muudatusi ei tehta. Mulle jääb ebaselgeks, miks senised võimukandjad ei ole vaatamata headele analüüsidele (vt Võrk, Kasekamp ja Piirits: tervishoiu rahastamine vajab otsustamist) ja erialaliitude tehtud ettepanekutele otsuseid teinud.
Minu unistus on, et Eesti inimesi toetaks tema terviseteekonnal pädevad tervishoiutöötajad, neile oleks kättesaadavad uusimad ravimid ja innovatiivsemad tervisetehnoloogiad. Selleks tuleb luua inimkeskselt integreeritud tervishoiusüsteem, luua koostöömudelid, mida toetaksid jätkusuutlikud rahastusmudelid. Mina olen valmis otsustamiseks! Minuga on võimalik tervishoiusüsteem muuta inimkeskseks!
