Anne Kleinberg: ei ole last, kes meie juurde tuleb, kel ei oleks kogemust koolikiusamisega

20. oktoobril toimus Tallinna Perearstide Seltsi sügiskonverents koostöös Eesti Psühhiaatrite Seltsiga. Tallinna Perearstide Seltsi juht Reet Laidoja ja Eesti Psühhiaatrite Seltsi juht Anne Kleinberg rääkisid koostööst erialade vahel: võimalused, vajadused ja väljakutsed perearsti ja psühhiaatri vaates.

Reet Laidoja tõdes, et vaimse tervise mure korral on patsiendile üks kõige kättesaadavamaid spetsialiste perearst. Järelikult peab perearst teadma, kuidas koostöö erinevatel tasanditel toimib. E-konsultatsioon lastepsühhiaatritega on olemas juba 2019. aastast ja see on Laidoja sõnul paremini reguleeritud kui nii mõnegi muu valdkonna oma. Lastepsühhiaatria e-konsultatsiooni pakub kuus asutust (E.G.U erapraksis, Marienthali kliinik, TÜK, Viljandi haigla, PERHi psühhiaatria polikliinik ja Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskus). Perearste on 2022. seisuga 944, lastepsühhiaatreid 24.

Kleinberg lisas, et laste vaimse tervise probleemide puhul tuleb mõelda komplekselt ja peale lastepsühhiaatrite on ka teisi abistajaid.

„Üks esimene koht, kuhu tuleb vaadata, on kool ja ma ütleks, et ei ole last, kes meie juurde tuleb, kellel ei oleks rohkemal või vähemal moel kogemust koolikiusamisega,” lausus Kleinberg. „See on nii levinud, nii tavaline. Kool on koht, kus laps veedab suure osa oma päevast ehk see, milline on sealne õhkkond, määrab väga palju. Need keskkonnamuudatused tuleb ära teha. Kui laps on koolikiusamise ohver, siis ei ole arstil palju teha, sest kui see ära ei kao, on lapsel ikka paha olla.“

Laidoja nõustus, et süüvida tuleks mitte ainult lapsesse, vaid ka sellesse, mis on tema ümber. Üks hea küsimus võiks olla lapsele, kes on tema sõbrad. Kleinberg kinnitas, et see on lastele algklassides ja ka põhikoolis võibolla kõige saatuslikum asi. Kõik muutub väga kiiresti, kui lapsele tekivad sõbrad.

Laidoja tõi välja, millal patsienti ei suunata e-konsultatsioonile: vältimatut psühhiaatrilist abi vajava seisundi korral, suitsiidiriski hindamiseks, sotsiaalsetel põhjustel, lapsevanema terviseprobleemi (somaatiline/psüühiline) tõttu ilma lapse psüühikahäire kahtluseta, koolis tekkinud õpiraskuste või muude lapse hariduse omandamisega seotud probleemide korral. Viimasel juhul tuleb patsient suunata Rajaleidja keskusesse või kohalikku õppenõustamiskeskusesse.

Kleinberg täiendas, et paljusid probleeme saab kool ise lahendada ja Rajaleidjat on vaja siis, kui on õpiabis vaja mingisuguseid muudatusi:„Väga palju on kooli, õpetajate ja Rajaleidja pädevuses. Näiteks, kuidas anda lapsele rohkem tähelepanu, kuidas 1-2. klassis kehvasti lugevale lapsele leida koolis logopeed – selleks pole vaja tulla psühhiaatri juurde, kes ütleks, et tehke seda. Me tahaksime, et laps saaks juba enne abi ehk koolis tehtaks ära need muudatused, mida veel võibolla pole taibatud teha. Rajaleidja inimesed saavad nõuandeid anda.“

Laidoja tõi välja perearstide ootused lastepsühhiaatrile: sisukas ja õigeaegne vastus oma küsimusele, patsiendi kompleksne käsitlemine ja epikriiside jõudmine digiloosse (ka vaimse tervise õe puhul).

Kleinberg sõnas, et kui lastepsühhiaater vahel ütleb, et e-konsultatsioon võiks parem olla, siis seda võiks mitte võtta isiklikult, vaid positiivse tõukena. Mida paremad on e-konsultatsioonid seda selgem on arusaamine, millepärast laps vajab eriarstlikku käsitlust. Ta lisas, et ligi pooled patsientidest võetakse lastepsühhiaatrite poolt üle. Ka tema tõi välja keskused, kes Eestis e-konsultatsioone teevad ja soovitas selles osas perearstidel proovida avastada kõiki ressursse.

Laidoja rääkis levinud arvamustest. Näiteks, et vaimse tervise mure korral või kui laps ei kuula sõna, tuleks ta saata kohe lastepsühhiaatrile. Või et suitsiidimõtetega laps kuulub kindlasti ravile lastepsühhiaatria pädevusega asutusse ning kui lapsel ei lähe koolis kõige paremini, siis tuleks kohe diagnoosida ATH-d.

Kleinberg ütles, et juba siis, kui veel keegi vaimse tervise riskidest ei rääkinud, tegelesid lastepsühhiaatrid nende teemadega. Lastepsühhiaatrid on kaasa rääkinud nii vanemahariduses, kooli heaolus kui vägivalla riskides.

„Aga meie ei lahenda kõiki neid küsimusi ja probleeme,“ ütles Kleinberg. „Ja haiglas ravil peavad olema ikkagi väga rasked psüühikaprobleemidega lapsed. Ma saan päevas umbes kaheksa e-konsultatsiooni, mille taga on vähemalt 75 protsendil ootus, et ma võtaks patsiendi üle. Nii mõnegi puhul hakkab lootus sellest, et äkki võtaks kohe haiglasse.“

Kleinberg arutles, et kui Eesti inimesed oleksid nõus maksma kõiksugu makse ja ehitataks veel mõned keskused, siis ta teab hästi, kuidas vaimse tervise keskusi ehitada ja sinna inimesi tööle saada: „Me võime minna riigis seda rada, et igal pool on haiglad ja kõik saavad diagnoosi ja kõigil on psühhiaater. Aga kas see on normaalne, et igal pool on meditsiin ja arstid? Tegelikkuses peaksime liikuma sinna poole, et meil on sellised keskkonnad alates kodust ja koolist, kuid ühiskonnas laiemalt, kus inimesed tunnevad ennast hästi, leiavad üksteisele aega ja tähelepanu ning kasvatavad üles enamvähem terved lapsed, kes ei vaja psühhiaatrit.“

Laidoja tõi välja depressiooni ravijuhendi aastast 2011, mille järgi alaealistele ordineeritakse antidepressanti ainult lastepsühhiaatrilise hindamise ja diagnoosimise järel ning soovitatavalt teeb seda lastepsühhiaater. Ta küsis, kas ka perearst võiks ise antidepressantidega ravi alustada?

Kleinberg vastas, et tegemist pole ametliku juhendiga, mis keelaks perearstidel neid patsiente ravida, ja tegelikult paljud perearstid ravivadki neid noorukeid ise ja väga hästi: „Olgem ausad, te ravite noorukite ärevushäireid ja depressiooni ja küsite väga sisukaid küsimusi selles vallas. Küsimus on pigem selles, kas me võiksime teha uue depressiooni ravijuhise? ATH-ga saime just hingeldades ühele poole. Kirgi kütab ka bensodiasepiinide reguleerimine, ilmselt teeme need asjad enne korda.“

Mis saab siis, kui noorest, kellel on olnud mingi vaimse tervise probleem ja ta on olnud psühhiaatri jälgimisel, saab täiskasvanu?

Kleinberg vastas, et kui ta on haige, siis antakse ta võimalusel üle headesse kätesse. Samaväärset meeskonda ja tihedat ravikoostööd nagu lastepsühhiaatrias ei ole väga tihti kõikides piirkondades täiskasvanute psühhiaatrias võimalik tagada ehk murelapsi hoitakse enda juures mõnikord ka 20. eluaastani, kuni patsient veel õpib gümnaasiumis või kutsekoolis. „Aga põhimõtteliselt need, kes vajavad abi, lähevad psühhiaatrite juurde edasi,“ ütles Kleinberg.