Anet Vanaveski: tahan perearstina olla patsiendi tervise teejuht ning järjepideva arstiabi tagaja

Intervjuu ilmus ajakiria Perearst mainumbris. Ajakirja saab tellida SIIT.

Milline on olnud Sinu teekond perearsti eriala valikuni?

Olen oma perekonnas esimene arst, mistõttu teadsin arstiõppesse kandideerides meditsiinimaailmast ja arsti igapäevatööst väga vähe. Segaduses keskkooliõpilasena panin kirja oma huvid ja tugevused ning võtsin lahti nimekirja erinevatest erialadest. Huvi bioloogia vastu ning hea empaatiavõime ja sotsiaalsed oskused viisid lõpuks arstiteaduseni. Esimesel aastal ei õnnestunud jalga ukse vahele saada, seepärast õppisin ühe aasta ämmaemandust, mis kinnistas meditsiinihuvi veelgi. Arstiõppe jooksul hakkasin meditsiini armastama ja praktika-aastal nautisin kõiki erialatsükleid. Pandeemia alguses olin infektsioonhaiguste tsüklis ja kuna eriala oli väga põnev, astusin esimesel aastal infektsioonhaiguste eriala residentuuri. Statsionaaris töötades sain aga aru, et valve- ja öötöö ei sobitu minu pereeluga ning mõjutab tervist. Patsientide laiapõhjaline käsitlus ning tervise- ja peresõbralikum töögraafik tõid mind peremeditsiini.

Perearstid on tihti eriala ühe eelisena toonud välja töö mitmekülgsuse ja võimaluse näha inimest tervikuna. Samas räägitakse ka sellest, et perearstid ei saa kõikide kohustustega hakkama ja koormus on kasvanud liiga suureks. Milline peaks siis olema perearsti töö sisu ja roll?

Leian, et kasvav töökoormus ei ole põhjus perearsti töö sisu ja rolli ümbermõtestamiseks. Nagu dr Pisar Pind aprillikuu Perearstis ütles, on perearst patsiendi tervise teejuht ning järjepideva arstiabi tagaja. Just seda rolli tahan minagi tulevikus kanda ning kirjutan kahe käega alla ka kõikidele tema ettepanekutele perearstitöö ja esmatasandi tõhustamiseks. Perearst peab saama keskenduda perearsti tööle ning süsteem peab seda toetama. Rõhutan just perearsti tööd, sest kõigi erialade ambulatoorsete vastuvõttude sisu ja eesmärk on erinevad. Peremeditsiini residentuuris näeb paljude erialade arstide argipäeva. Ambulatoorsetes vastuvõttudes käsitletakse sageli vaid ühte probleemi, küsitakse standardküsimusi, tellitakse standardanalüüsid ja uuringud ning see kõik käib ajapuuduse tõttu välgukiirusel. Selline on haiglakeskne tavapraktika ja kui lisandub ignorantsus perearsti töö suhtes, siis võibki tekkida rumal mõte, et tervishoiusüsteem oleks palju efektiivsem, kui kõik perearstid teeksid kuus tundi järjest selliseid välkvastuvõtte. Patsiendi terviklik käsitlemine ning järjepidevuse tagamine nõuab aga töökorralduses suuremat paindlikkust ning süsteemi tõhustamine ei tohi tulla inimkesksuse arvelt.

Kuidas tuleks tegeleda tervishoiutöötajate vaimse tervise hoidmisega, et vältida läbipõlemist?

Olen ka ise kogenud läbipõlemist ning mind kurvastab, kui palju on mu sõprusringkonnas läbipõlemist kogenud noori arste. Olen viimasel ajal palju mõtisklenud selle üle, miks on see tihti juhtunud just nende inimestega, kes on mulle millegi poolest suureks eeskujuks. Ühise nimetajana panin tähele, et neil kõigil on isikuomadused, mida pean hea arsti juures oluliseks. Need on inimesed, kellel on hea empaatia-võime, nad on enesekriitilised ning oma töös põhjalikud ja korrektsed, neil on hea võime märgata süsteemis vajakajäämisi ning tihti on nad oma eriala suhtes kirglikud. Tundub, et need samad isikuomadused, mis loovad hea arsti, soodustavad ka läbipõlemist.

Kuidas saaks süsteem neid inimesi toetada? Arvan, et siinkohal on märksõna taas paindlikkus. Inimesed on erinevad ja eelistused töökorralduses võivad olla samuti väga erinevad. Mina töötan efektiivseimalt, kui teen iga päev neli tundi vastuvõtte ja siis tegelen ülejäänud neli tundi rahulikult kirjatöö, helistamiste ja muuga. Vahel kulub vastuvõttude järgne aeg puhtalt kaugvisiitidele ja e-konsultatsioonide koostamisele. Teinekord kasutan seda aega, et süveneda põhjalikult mõne keerulise hulgihaige digiloo sissekannetesse ja mõelda rahulikult läbi edasine raviplaan. Mõni teine arst tahab töötada aga mitu päeva järjest maksimaalse koormusega, teha pikemaid vastuvõtte ja saada selle arvelt vabu päevi. Kolmas ja neljas aga hoopis midagi muud. Peremeditsiini eriala üks suur väärtus ongi autonoomia ning võime oma tööaega ise planeerida, see on ka üks põhjus, miks paljud noored selle eriala valivad.

Uuringud näitavad, et riigi investeering esmatasandisse on kõige kulutõhusam. Kuidas võiks see väljenduda inimeste tervisenäitajates, et investeeringutel oleks ka väljund reaalses elus?

Ma ei ole pädev hindama, millised tervisetulemid on investeeringute hindamiseks parimad. Nii palju olen aga kogenud, et probleemide ennetamine on efektiivsem kui pärast tulekahju kustutamine. Töötan praegu Põlva Haigla siseosakonnas, kus on palju südamepuudulikkuse dekompensatsiooni ja alkoholist tingitud tervisekahjudega patsiente. Head näited, kus annab esmatasandil toimuva ennetusega väga palju ära teha. Krooniliste haigete adekvaatne jälgimine, nõustamine ja raviskeemide vajaduspõhine korrigeerimine on esmatähtis dekompensatsioonide ennetamisel ning hospitaliseerimiskordade vähendamisel.

Usun ka seda, et kui esmatasandil oleks piisavalt ressurssi tegeleda vaimse tervise probleemidega, päästaksime nii mõnegi inimese viinakuradi või ravimisõltuvuse küüsist. See ressurss ja need summad, mis alkoholist tingitud tervisekahjude tõttu haiglaetapis magama pannakse, panevad sügavalt ohkama. Alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja lühisekkumise teenus (ALVAL) on teada efektiivsusega, aga kui ressursi puuduse tõttu seda keegi ei paku, siis olemegi lõhkise küna ees.

Mis Sind igapäevatöös kõige enam rõõmustab ja mis murelikuks teeb?

Siseosakonnas töötades rõõmustan kõige rohkem selle üle, kui näen patsiendil motivatsiooni võtta kontroll enda tervise üle. Peremeditsiinis on mu suurim rõõm lapsed. Beebipäevadel võin põsed krampi naeratada ja tunnen, et saan oma akud laetud. Haigete laste korral on jällegi mure mitmekordne.

Murelikuks teevad mind ka elulõpu ja selle kvaliteediga seotud teemad. Mulle väga meeldis veebruari Lege Artises ilmunud Saara Arulaane kogemuslugu elulõpuotsustest Soomes. Tunnen, et Eestis liigutakse õiges suunas ning patsiendi elulõpu tahteavaldus on sealjuures väga oluline samm. Samas tunnen ka kärsitust, sest samal ajal kui ühiskond ja arstkond enda jaoks elulõpu ja palliatiivraviga seonduvaid teemasid lahti mõtestavad, paljud patsiendid kannatavad. Kasutule ravile elu lõpus kulutatakse jällegi tohutult ajalist ja rahalist ressurssi.

Viimane elanikkonna rahulolu küsitlus näitas, et inimeste arusaam arstiabi kvaliteedist ja kättesaadavusest erineb nii rahvuste kui ka põlvkondade lõikes. Millised on mõttemustrid, mille muutmine peaks olema riigi/tervishoiukorraldaja ülesanne?

Arstiabi kvaliteet ongi lai mõiste, mis koondab enda alla palju erinevaid tegureid, millest enamikku, sh arstiabi kättesaadavust, ei olegi patsiendid pädevad hindama. Mulle on jäänud mulje, et kvaliteedi hindamiseks vajalike heade indikaatorite leidmisega on ka spetsialistid hädas. Kui me räägime patsientide rahulolust arstiabiga, siis peaksime keskenduma rohkem küsimustele: kas inimene tundis, et ta sai oma terviseprobleemile lahenduse, ning kas see protsess oli teda toetav ja võimestav. Sellest lähtuvalt toongi välja mõned mõttemustrid, mida arvan, et riik/tervishoiukorraldaja võiks muuta.

• Rohkem analüüse ja uuringuid ei tähenda paremat kvaliteeti.
• Meditsiinikauge naabrinaine ja sotsiaalmeedia kommentaarium ei ole pädevad hindama arstiabi kvaliteeti. Kellegi üksik negatiivne kogemus ei peaks olema piisav, et kogu arstkonda maha kanda.
• Iga tervisega seotud mure ei peagi jõudma kohe arstikabinetti. Patsiente tuleb võimestada võtma vastutust oma tervise eest ning pakkuda neile häid ja usaldusväärseid allikaid esmaste eneseabivõtete õppimiseks ning tõsisemate seisundite äratundmiseks.

Tervishoiutöötajate maine – ja ka usaldus tervishoiusüsteemi vastu – luuakse vahetus suhtluses arsti ja patsiendi vahel. Millised probleemid mõjutavad meedikute kuvandit?

Nõustun, et patsientide isiklik kogemus on peamine tegur, mis mõjutab usaldust tervishoiusüsteemi vastu, mistõttu hea suhtlemisoskus on arstile ülivajalik tööriist. Siiski ei tohi alahinnata infoajastuga kaasnevaid teisi tegureid, mis mõjutavad meedikute kuvandit. Noored otsivad terviseinfot väga palju ka sotsiaalmeediast, mille algoritmid soosivad tähelepanu tõmbava emotsionaalse sisu levikut. See tähendab ka seda, et kellegi emotsionaalselt edasi antud negatiivne kogemus arstiabiga võib hakata kiirelt levima. Kogemuslood jäävad inimestele hästi meelde ja võivad isegi tekitada jälgijates tunde, nagu nad oleksid seda isiklikult kogenud. Järgmisele arstivisiidile minnakse seetõttu võib-olla juba tugeva negatiivse eelarvamusega ning konflikt arstiga suhtlemisel on kergem tekkima. Sotsiaalmeedia toimib seega kui võimendi. Õnneks saab seda ära kasutada ka vastupidisel eesmärgil. Perearstide maine parandamine ning tõenduspõhise info edastamine olid meil ka ühed peamised eesmärgid Eesti Perearstide Seltsi Instagrami-konto loomisel. Sotsiaalmeedia on omaette teadus, milles näen tohutut potentsiaali, oleks vaid rohkem meedikuid, kes tahaksid ja jõuaksid sellega tegeleda, et arstide mainet parandada ning massilisele uhhuunduse levikule vastukaalu pakkuda.

Curriculum vitae

Sünniaeg: 08.11.1993

Hariduskäik:
2013–2020 Tartu Ülikool, arstiteadus
2012–2013 Tartu Tervishoiu Kõrgkool, ämmaemandus
2009–2012 Tallinna Inglise Kolledž, The International Baccalaureate Diploma Programme
2000–2009 Jakob Westholmi Gümnaasium

Töökogemus:
2021– … Peremeditsiini eriala residentuur (sh vanemapuhkus), praktika-baasid: Dr Pilv OÜ, Milvi Sild Perearst OÜ, Tartu Ülikooli Kliinikum, SA Viljandi Haigla, AS Põlva Haigla
2020–2021 Tartu Ülikooli Kliinikumi COVID-19 osakond, arst-resident infektsioonhaiguste erialal
2020–2020 Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus, arst-resident infektsioonhaiguste erialal
2020–2020 Dr Pilv OÜ, üldarst
2019–2020 Dr Pilv OÜ, abiarst
2016–2018 Ad Altum OÜ, tõlkekorraldaja
2016–2016 Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinik, abiõde
2015–2016 Ad Altum OÜ, toimetaja

Kuulumine organisatsioonidesse:

Eesti Noored Perearstid, Eesti Perearstide Selts, Eesti Nooremarstide Ühendus