Anestesioloogia resident Elis Liblik: mulle meeldib Šveitsi patsiendikeskne tervishoiusüsteem
Koolis omandatud hea saksa keele oskus viis Elis Libliku Tartu Ülikooli arstiteaduskonnast Šveitsi anestesioloogia ja erakorralise meditsiini eriala residentuuri. Töö ja ametikohaga on ta seal ülimalt rahul, kuid Eestisse tagasitulekut pärast residentuuri lõpetamist siiski ei välista.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Palun kirjeldage, kuidas te Tartu Ülikooli arstiteaduskonnast oma praegusesse töökohta, Kantonsspital St Gallenisse jõudsite?
See oli neljanda õppeaasta algus, kui otsustasin osa praktika-aastast (arstiõppe 6. kursusest – toim) teha välismaal. Kuna olin koolis õppinud saksa keelt, oli esimese valikuna loogiline Saksamaa. Kuid seal jagavad praktikakohti ülikoolid ja mul oli raske endale kohta leida.
Seetõttu otsustasin ka kahele Šveitsi saksakeelses osas asuvale haiglale avalduse saata. Üks neist oli Kantonsspital St Gallen, kus veetsingi neli kuud oma praktika-aastast.
Haigla ja kohalik tervishoiusüsteem jätsid mulle väga hea mulje ning otsustasin pärast praktikat residentuuri kandideerida, saatsin avalduse. Kaks kuud hiljem saabus mulle Tartusse postkasti leping residentuuri alustamiseks.
Miks otsustasite välismaale ja just Šveitsi residentuuri minna?
Mulle meeldib Šveitsi patsiendikeskne tervishoiusüsteem. Lisaks sellele pole ma siin kolme aasta jooksul kordagi tundnud sellist asja nagu töökius või noorte kolleegide n-ö mahategemine. Tõsi, ka Eestis ei pidanud ma omal nahal õnneks midagi sellist kogema, kuid kolleegidelt olen töökiusust palju kuulnud ja üksikuid situatsioone ise ka kõrvalt näinud.
Mulle meeldib siinne kogenud arstide motivatsioon noortele kolleegidele võimalikult palju õpetada. Töölepingu järgi on meie 56tunnisest töönädalast kümme tundi planeeritud lisaõppele, mis on siis kas loengud, konverentsid või üks-ühele õpe. Anesteesias on viimast eriti palju.
Alustasite anestesioloogia ja erakorralise meditsiini residentuuri kolm aastat tagasi. Millised on muljed?
Alustasin residentuuri 2021. aasta septembris ning olen nende aastatega siiani väga rahul. Meie osakonna juhatajaks oli veel kuni eelmise aastani anestesioloogia visionäär Thomas W Schnider, kes arendas välja Shnideri mudeli propofooli jaoks.
Samuti on Kantonsspital St Gallen fiiberoptiliste intubatsioonide arvu poolest Euroopas top kolme seas, seega on meie tehniline väljaõpe suurepärane.
Milliseid erinevusi olete kogenud võrreldes Eesti tervishoiusüsteemiga?
Nagu mainitud, on töökeskkond teistsugune. Siinne mudel keskendub rohkem igale üksikule patsiendile, ei ole pidevat survet, et arstil peab päevas teatud arv patsiente vastuvõtul nähtud saama.
Et süsteem on patsiendikeskne ja hooliv, tunnetavad väga hästi ka patsiendid, kes tihtilugu oma rahulolu avaldavad.
Meie anesteesiaosakonnas on enne operatsioonisaali narkoosiinduktsiooniks ja pärast operatsiooni patsiendi ekstubatsiooniks eraldi toad, seega oleme ajaliselt väga kiired –enamus opisaali/patsiendi vahetamise aegu jäävad alla 15 minuti. See on aeg, mida on vaja opiõdedele, kes peavad saali korrastama-puhastama ja uue lõikuse instrumendid lahti pakkima.
Lisaks on kiirabisüsteem teistsugune kui Eestis. Kiirabiautos on alati kaks parameedikut. Kiirabiarstil on eraldi auto (erinevate lisadega), mida juhib päästja (tuletõrjemeeskonna liige), et arst saaks sõidu ajal eesootavaks olukorraks valmistuda. Selles, et haiged võimalikult kiiresti haiglasse toimetataks, on suur osa helikopteritel.
Kas olete näinud mõnda uudset praktikat, mida Eestis veel ei kasutata, kuid oleks võimalik kasutusele võtta?
Asi, mida me igapäevaselt mitmete erinevate lõikuste jaoks kasutame on DaVinci süsteem (robotkirurgia süsteem, mis kasutab minimaalselt invasiivset kirurgilist lähenemist – toim). Tulevikus peaks Kantonsspital St Galleni uues majas olema teinegi DaVinci masin.
Lisaks teostatakse mitmed ajukasvajate lõikused operatsiooniaegse magnetresonantstomograafiaga (lüh MRT-ga). See tähendab, et pärast kasvaja esmast eemaldamist tehakse intubeeritud patsiendile operatsioonisaali kõrval asuvas ruumis MRT, et kindlaks teha, kas kogu kasvaja sai ikka eemaldatud.
Üks uusimaid masinaid anesteesias on EVONVE hingamisaparaat – ainuke hingamisaparaat, mis kontrollib kogu hingamistsüklit (aktiivne ekspiratsioon).
Kas ja kuidas erineb Šveitsi tervishoiusektori töökultuur Eesti omast? Kuidas vanemad ja kogenumad kolleegid residentidesse suhtuvad?
Töönädal on meil väga pikk. Tööpäev algab kell 7 ja ametlik lõpp on 17.30. Pärast seda on residentidel kolm korda nädalas loengud ja tehnika harjutamiseks "praktikatoad".
Residentidel on juba algusest suur vastutus ja rohkelt valveid, seetõttu on vanemarstidele oluline, et me kõiki teemasid mõistaksime. Siin kehtib tõesti printsiip, et rumalaid küsimusi ei eksisteeri.
Usun, et Eestiski on kõik sellest huvitatud, et noored kolleegid piisavalt oskaks ja teaks. Ehk on mõnikord aeg just see, millest puudu jääb, kui nädalas on ainult 40 töötundi. Kindlasti on Eestis probleemiks tööjõupuudus, mis olukorra veelgi stressirohkemaks teeb.
Millised on teie tulevikuplaanid – kas päevakorras on ka Eestisse tagasitulek või pigem kavatsete tulevikus arstina töötada mõnes välisriigis?
Hetkel ei oska ma sellele küsimusele vastata. Plaanin oma residentuuri Zürichi Ülikooli haiglas lõpuni teha ja eks siis ole näha, millises suunas liigun. Ma ei välista Eestisse tagasitulekut, kuigi hetkel olen oma töö ja ametikohaga siin Šveitsis ülimalt rahul.
