Andres Võrk: erakindlustuse võimalikke mõjusid peaks rohkem analüüsima

Täna esitleti värsket poliitikaanalüüsi „Eesti tervishoiu rahastamise senised uuringud ja uuendatud stsenaariumid“, mille autorid on Andres Võrk ja Magnus Piirits.

Võrk seletas, et analüüsis vaadati kahte võimalust, kuidas Tervisekassasse raha tuua. Esiteks võiks nii, nagu praegu tuuakse tervishoidu raha mittetöötavate pensionäride eest, kaaluda teha samasuguseid siirdeid mingisuguste teiste rühmade eest elanikkonnas.

„Näiteks kõigi pensionäride eest või laste eest või veel mõne väiksema rühma eest, näiteks üliõpilased, kategooriaid on veel kümneid, kes on automaatselt ravikindlustatud, kuid kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu,“ ütles Võrk.

Ta lisas, et sellest tuleks suur efekt, kui teeksime täiendava siirde nii pensionäride kui kõigi laste eest.

„Võib küsida, miks teha lastega seonduvaid siirdeid? Võiks ju lihtsalt iga aasta eelarvest kanda mingisuguse summa Tervisekassasse?“ jätkas ta. „Aga kujutage ette riigikogus seda poliitilist debatti, kui hakatakse iga aasta nende summade üle vaidlema. Tunduvalt lihtsam on see siduda ära mingisuguse konkreetse näitajaga.“

Kui teha siirded kõigi nende inimeste eest, kes on praegu võrdsustatud, siis ulatuks see Võrgu hinnangul 1,4 protsendini SKP-st. See aitaks tema sõnul kuni aastani 2040. Iseküsimus on, kust see raha leida. Võrk tõi näitlikustamiseks välja, et 1,4 protsenti SKP-st võrdub käibemaksu tõusuga umbes 3-3,5 protsendipunkti.

„Teine võimalus on see, et teeme mingisuguse spetsiifilise maksu, mis laekub otse tervisekassasse. Nii nagu praegu laekub sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa,“ rääkis ta. „Näiteks laiendame maksubaasi võrdseks tulumaksu baasiga ehk me mitte ainult ei maksusta palkasid, vaid ka dividende, üüritulu ja mida iganes, mida me seni maksustame tulumaksuga. Nimetame seda siis tervisemaksuks.“

Võrgu sõnul saaks niimoodi maksustada veel umbes 7 protsenti tuludest, kuhu kuuluvad eraisikute dividendid, üüriturg, väärtpaberite müük jne. Selle võrra saaks maksubaasi laiendada umbes kümnendiku võrra.

„Ega ta pikas perspektiivis meid ei päästa. Mõned aastad aitab küll. Saame juurde umbes 0,4 protsenti SKP-st,“ ütles Võrk. „Koos reservidega aitaks sellest 4-5 aastaks. Aga ta muudaks meie ravikindlustuse rahastamise õiglasemaks, sest sama tuluga inimesed panustavad sama palju.“

Ta tõdes, et on siiski väga raske öelda, mis saab selliste tuludega pikas perspektiivis. Tulud on maksudele ka tundlikud, näiteks võivad osa dividendid jääda välja maksmata.

Võrk tõi välja, et Eesti inimeste omaosalus tervishoius on viiendiku ja veerandi vahel, mis tähendab, et selle tõstmine väga kõne alla ei tule. Rahvusvaheliselt peetakse tavaks, et see ei ole üle 15 protsendi.

Põgusalt puudutas ta ka eratervisekindlustust, mille osakaal on praegu väga väike, aga kasvamas.

„Eelmise aasta lõpu seisuga oli ligi 7,5% inimestest, kes on muidu sotsiaalmaksuga kindlustatud, juba ka mingil moel olemas erakindlustus,“ ütles ta. „Tõsi, paketid ei kata palju, aga on näha, et surve on olemas, kuna süsteem ei jõua Tervisekassa kaudu piisavalt palju teenuseid pakkuda.“

Võrk tõdes, et erakindlustus on asi, mida peaks rohkem analüüsima.

„Kuna me kulutame tervishoiule solidaarselt muu maailmaga võrreldes suhteliselt vähe, on meil järjekorrad, kättesaadavuse probleemid,“ ütles ta. „Kui näeme, et erakindlustus peaks veelgi kasvama, peame vaatama, milline on mõju teenuste kättesaadavusele, õiglusele ja efektiivsusele. Kui need süsteemid omavahel kokku põrkuvad, samade ressurssidega, samad tervishoiutöötajad ja patsiendid, siis võib raha kasutamise efektiivsus selles süsteemis tegelikult tervikuna langeda.“