Andres Lasn: otsus mitte vaktsineerida on egoistlik

Autor: Andres Lasn, perearst, Rapla Perearstikeskus

Kuna minult kui arstilt on seda mitu korda küsitud, siis jagan oma filosoofiliseid mõtteid ka avalikult. Minu perekonnaliige/sõber/tuttav on vaktsineerimise vastu - mida ma peaksin talle soovitama?

Vabas ühiskonnas on igal inimesel peaaegu igas küsimuses valiku ja otsustamise vabadus. Samas tuleb mõista, et ühe indiviidi vabadus lõpeb seal, kus teise oma algab. Kui isiku soov ennast mitte vaktsineerida põhineb irratsionaalsetel alustel, mille tagamaade täpsustamisele järgneb pseudoteaduslik monoloog või hoopis ründav demagoogia (mõnikord mõlemad või midagi kolmandat, esoteerilist), pole üldiselt võimalik midagi aruselget öelda ja kõnealust ümber veenda. Sisuliselt emotsionaalsete argumentide vastu lihtsalt ei saa ratsionaalsete argumentidega. See on sama hea, kui vaielda matemaatiliste aksioomide üle - aksioom on põhjusega aksioom.

Minu silmis peavad mitte-vaktsineerijad (sh antivaktsineerijad ehk vaktsineerimise vastased) indiviidid aru saama, et lõppkokkuvõttes on nende otsus mitte vaktsineerida puhtalt egoistlik ja teisi inimesi potentsiaalselt tervise mõttes ohustav (sh eriti neid nõrgemaid ühiskonna liikmeid, kes soovivad end vaktsineerida, aga meditsiinilise vastunäidustuse tõttu ei saa). Seetõttu on ka ühiskonna seisukohast täiesti õigustatud mitte-vaktsineeritute õiguste põhjendatud ja valikuline kitsendamine, näiteks teatud meelelahutusvormide või muude eluks mitte-tarvilike teenuste jms piiramine juhul, kui vaktsineerituse asemel pole ette näidata akrediteeritud värsket koroonatesti, mille tulemus on negatiivne (mõistagi enda taskust kinni makstud). Ometigi piirame me ju näiteks autojuhtide vabadust nende endi ja teiste turvalisuse hüvanguks, nõuame neilt turvavöö kinnitamist ja piirkiirusest kinni pidamist...

Selline õiguste valikuline piiramine ei ole mitte-vaktsineerijate tagakiusamine, see ei ole politseiriigi mängimine, see on sunnitud vastutuse võtmine oma ühiskondlike tegude, ja veelgi enam, tegemata jätmiste eest. Mitte midagi muud. Ühiskonnas pole võimalik eksisteerida naiivse hõljumina, mis kord tahab, teinekord ei taha vastutust võtta. Kahjuks ei pruugi selline mõistmine sageli olla iseenesest mõistetav ega universaalne, mõnikord vaimuhaiguse tõttu (need inimesed vajavad meditsiinilist ja psühholoogilist teistsugust abi), teinekord lihtsalt puhtalt jonnakusest või teistest eristumise soovi tõttu. Kindlasti on oluliselt konstruktiivsemaid viise, kuidas oma individuaalsust ühiskonnas väljendada kui vaktsineerimisega seotud vandenõuteooriate levitamine ja järgimine.

Minu silmis ei ole küsimus selles, kas lasta või mitte lasta ennast vaktsineerida. Koroonaviirus on väga hea levikuga ning tõenäosus on väga suur, et varem või hiljem põeme kõik koroonaviiruse nakkuse läbi. Küsimus on minu silmis pigem selles, kas koroonaviirus läbi põdeda vaktsineerituna või ilma. See tähendab, kas minna kasiinosse ja mängida seda loteriid, kus viirushaigus tabab kergesti ja ei vii ventilaatori alla vegetiivsesse seisundisse või mitte. Vaadates, kui agressiivselt koroonaviiruse tüved ajas muutuvad, siis minule ei tundu selline mängurlus väga hea diilina. Kasiino võidab alati.

Selle kirjutise valguses on minu jaoks eriti huvitav nähtus, et meid esindab valitsuses minister, kes praegusel tundlikul ajal ei taju seda, millist sõnumit ta edastab, valikuliselt vastutust võtab või selle võtmisest kõrvale hiilib.

Artikkel ilmus esmakordselt Facebookis.