Andero Uusberg: miks ei muuda osa inimesi nakatunuga kokku puutudes oma käitumist?

Liitusite käesoleval aastal valitsust koroonaviiruse levikuga seotud küsimustes nõustava COVID-19 tõrje teadusnõukojaga. Miks soovisite liituda ja missugune on teie roll nõukojas?

Minu liitumine oli seotud nõukoja juhi Irja Lutsari kutsega. Soov kaasa aidata oli otsuse tegemisel oluline. Mu roll on ennekõike esindada otsuste tegemise juures sotsiaalteaduslikku vaadet. See tähendab natuke süstemaatilisemat analüüsi sellest, mis inimeste peades toimub, kuidas nad mõistavad ohte ja erinevaid meetmeid, sh vaktsineerimist, ja kuidas võivad sotsiaalses süsteemis mingisugused dünaamikad neid asju mõjutada. Kindlasti pole alust väita, et teadusnõukoja ülejäänud liikmeskond neid kaalutlusi varem arvesse poleks võtnud või ilma minuta ei suudaks neid analüüse teha, vaid küsimus on teatud distsipliini mõistete tundmises, kirjanduses orienteerumises ja selle põhjalt väikese lisaväärtuse andmises.

Kuidas teie kirjeldaksite praegust olukorda Eestis seoses COVID-19 levikuga – kui hästi on Eesti võrreldes teiste riikidega hakkama saanud?

Kindlasti pole kõik halvasti, kuid kõik pole ka ideaalne. Üks mõistlikumaid edu kriteeriume on meditsiinisüsteemi koormatus ja kui seda vaatame, siis läheb Eestil tegelikult isegi hästi. Aasta lõpus jõudsime ebamugavalt lähedale hetkele, kus intensiivravi ja korralise ravi ressurss võib sattuda löögi alla, aga seda pole seni õnneks veel juhtunud.

Kui Tartu Ülikooli koroonaviiruse levimuse seireuuringu eelmises etapis ütles kolmandik neist, kes olid arvatavalt nakatunuga kokku puutunud, et ei muutnud seejärel oma käitumist, siis seekord oli neid juba 40%. Mis võib olla sellise suundumuse taga? Kas inimesed on väsinud?

Põhjuseid on palju ja väsimus on kindlasti üks neist. Ma lisaksin veel kaks, mis muidugi ei tähenda, et see nimekiri on lõplik. Esiteks, mulle tundub, et meie riskitaju on seoses viiruseohuga keerulises olukorras. Ühelt pool on koroonaviiruse puhul tõsiste tagajärgede realiseerumise tõenäosus suhteliselt suur, näiteks 10 korda suurem kui hooajalise gripi puhul. Teiselt poolt on see tõenäosus absoluutväärtusena siiski madal, me räägime mõnest protsendist. See tekitab kummalise vastuolu. Ühelt poolt on inimene kevadest saati kuulnud, et see on ohtlik haigus, teisalt on ta oma elu elanud ning tema ja väga paljude inimestega pole midagi halba juhtunud. Neil on õnnestunud viirust vältida või see läbi põdeda ilma tõsiste komplikatsioonideta. Seega on paljud inimesed saanud kogemuse, tegutsedes keskkonnas, mida peetakse ohtlikuks, aga ometi minuga midagi ei juhtu. Ma arvan, et just selline kogemus on andnud paljudele inimestele julguse mitte enam nii ettevaatlik olla.

Toon veel välja kolmanda põhjuse. Üks asi, mida tahaksin, et Eestis tehtaks paremini, on kohustuslike korralduste kõrval vabatahtlike käitumisjuhiste selgem ja veenvam kommunikatsioon. Probleem pole selles, nagu meil poleks soovitusi ja nõuandeid, kuidas on mõistlik tegutseda, vaid probleem on selles, et meil on neid natuke liiga palju, nad on üsna killustunud ja inimestel pole jaksu end infomürast läbi närida. Inimesel ei pruugi olla selge, kas teatud juhtudel olla täielikult kodus, kas ta võib mingitel tingimustel väljas käia või mida peaks tegema. Selliseid nõuandeid saaks formuleerida selgemalt.

Kas näete teadusnõukoja liikmena, et lähiajal võiks erinevaid piiranguid vähendada või, vastupidi, tuleks neid hoopis karmistada?

Seda tööd nõukoda praegu teebki. Nõukojal on suurepärane statistiline pädevus, mida veab Krista Fischer, tänu kellele saame olemasolevate andmete põhjal väga kiiresti arusaamise sellest, mis seisus viiruse levik Eestis on ja milline on R0 näitaja. R0-i me optimeerimegi. Kui on näha, et ta läheb üles, siis keerame piiranguid peale, kui läheb alla, siis ettevaatlikult maha. Eestis on jaanuari keskpaigas R0 ilmselt natuke alla 1, mis tähendab, et otsest põhjust piiranguid maha võtta pole, sest kui tahame, et viiruse levik väheneks, võiks R0 olla märgatavalt alla 1. Samas pole otseselt põhjust ka piiranguid juurde panna, sest niikaua, kuni R0 on 1 lähedal, pole väga suurt riski, et meditsiinisüsteem saab ülekoormatud. Teatud juhtudel, nagu praegu, on võimalik otsuseid teha natuke ennetavalt. Kuna koolides taastus kontaktõpe, siis ilmselt hakkame lähinädalatel nägema selle mõju R0-le. Sellepärast oli meie viimane soovitus valitsusele teha ennetavalt piirangukomplekt selliseks, et see kompenseeriks koolide avamise efekti. Koolide avamine on erakordselt oluline, kuid näiteks inimeste võimalus peale kella 19 restoranis viibida on vähem oluline.

Küllaltki palju on inimesi, kes ei soovi end vaktsineerida või on kahtleval seisukohal, kuna vaktsiin tuli turule suhteliselt kiiresti ja kardetakse kõrvalmõjusid. Mida saaksid arstid, eeskätt perearstid omalt poolt teha, et neid hirme vähendada?

Praegu võib öelda, et kaks kolmandikku inimestest on jõudnud otsusele, et vaktsiin on nende jaoks mõistlik. Ülejäänud kolmandiku seas on valdavalt äraootaval skeptilisel seisukohal inimesed. Kui seda põhjustab vaktsiini kiire väljatöötamine, siis arst saab selgitada selle tagamaid. Sel on ju konkreetsed põhjused. Näiteks oli võimalik andmeid kiiresti koguda, kuna viirus oli neis riikides, kus uuringud läbi viidi, suhteliselt levinud. Valitsused võtsid maha finantsriski, ravimi väljatöötamise erinevad faasid läbiti kiiresti ja bürokraatilisi protsesse kiirendati.

Kui mõtlen psühholoogina sellele, mis ikkagi teeb inimese jaoks selle otsuse raskeks, siis selle teeb raskeks tõenäosuste tunnetamine. Meie psüühika on tõenäosuste tunnetamises suhteliselt kehv. Sageli, kui hindamine mingisuguse sündmuse tõenäosust, lähtume sellest, kui hõlpsalt see sündmus pähe tuleb. Näiteks, kui ajakirjanduses on olnud palju kajastusi lennukatastroofist, siis tundub inimestele lennukiga lendamine mõnda aega ohtlikum. Sellel pole ratsionaalset põhjendust, vaid see on psühholoogiline. Vaktsiinide puhul on samamoodi. Kui inimesed loevad kõrvalmõjudest või vaktsiinidega kaudselt seotud juhtumitest, siis jääb mulje, et nende tõenäosus on suurem, kui see tegelikult on. Ma arvan, et üks asi, mida arst saab teha, on piltlikustada vaktsiini kõrvalmõjude tõenäosust ja võrrelda seda haiguse enda omaga. Näiteks on Eestis kergeid vaktsiini kõrvalmõjusid esinenud umbes ühel inimesel kahesajast. See on üks inimene nelja suure liinibussi peale.